"Õhtumaa allakäik" II

Oswald Spengler. „Õhtumaa allakäik. Maailma-ajaloo morfoloogia piirjooned. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid“. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa, Tartu 2012.

Selle raamatu pealkiri võiks olla ka „Uitmõtteid“ või „Minu arusaam maailmast“. Pealkiri räägib Õhtumaa allakäigust, aga vahepeal kirjutatakse hoopis Õhtumaa tekkest või veel varasemast ajast või hoopis kaugematest maailmajagudest, ilma et oleks aru saada, kuidas need võrdlused Õhtumaa allakäigu küsimust selgitavad. Samuti ei vasta peatükkide sisu kogu aeg peatükkide pealkirjadele. Raamatut võib pidada ajaloofilosoofiliseks, aga selles puudutatakse ka muid küsimusi, näiteks keelefilosoofiat. Üldpealkiri viitab siiski ajaloole ja geograafiale, mitte matemaatikale ja keeleteadusele.

Kui käisin algkoolis, siis keegi ütles, et üks saksa vanasõna on „kelle jõud, selle õigus“. Selline on ka Spengleri maailmavaade. Patsifiste peab ta erinevalt Sorokinist ja Toynbeest mandunud inimesteks. Kuid Spengler näib tahtvat öelda rohkem, et sõda on paratamatu. Ka tema ei ole rahul, et sõjad on varasemast verisemaks muutunud. Spengler peab Euroopa kultuuri tipuks barokiaega. See oli sõdaderohke aeg, aga Spengler kiidab rohkem barokkmuusikat. Võib küll väita, et sõjad ja kultuur mõjutasid üksteist. Kultuuris saaks see väljenduda nii sõja ülistamise kui ka rahuigatsusena. Kui kunstnik jäädvustab pigem meeldivat kui vastumeelset, siis dünaamilised barokkmaalid meenutavad rohkem lahingut kui puhkust. Spengler kirjutas Esimese maailmasõja ajal, aga ometi ta seda sõda ajaloo tipuna ei ülista, vaid see kuulub tal juba langusaega.

Carlyle, Sorokin ja Toynbee lisaks ajaloo uurimisele ütlesid, mida nad tulevikult sooviksid. Carlyle lootis kangelaste kummardamise tagasitulekut, Sorokin ja Toynbee aegade rahunemist. Ka Spengler teeb tulevikuennustusi, kuid väljendab oma soove seejuures vähem, pidades paratamatult juhtuvat paratamatuks. Ta ei arva, et „usk liigutab mägesid“, vaid et keegi ei saa teostada seda, mida aeg ei võimalda. Kuid teised on näidanud, et kes rohkem loodab, see ka rohkem saavutab. Kui pidada mingit asja paratamatuks, siis ei hakata selle vastu abinõusid tarvitusele võtma. Ilma abinõusid tarvitusele võtmata ei saa aga asja muuta.

Spengler on programmide ja teooriate vastane. Kuid ta on ka ise oma teooria välja mõelnud. Ta arvab, et seadustele ei saa pöörata liiga suurt tähelepanu. Raamatu pealkirja järgi on Spenglerit seostatud eurovastastega, kuid Eesti Euroopa Liitu astumise vastased on olnud hoolsad seaduste lugejad ja põhiseaduse kaitsjad. Euroopa Liitu astumise vastased ei pidanud lugu Euroopa Liidu õigusaktidest, mida nad võisid küll lugeda, aga hirmu ja vastumeelsusega. Eesti oma põhiseadusest, mis tagas õigusi ja vabadust, peeti aga lugu. Spengler annab suurema tähtsuse tegudele.

Eesti eurovastastele ei sobi Spengler ka selle poolest, et vähemalt osa neist olid eurovastased rahvusluse tõttu, kuid Spengler kritiseerib rahvaste tähtsustamist. Ta ütleb, et tema ajal valitseb rahvaste ajaloo kirjutamine, kuid peab sellist lähenemist valeks. Ühelt poolt tegeleb ta rahvastest suuremate üksustega, teiselt poolt ütleb ootamatult, et rahvad on valitsejate loodud. Rahva teke võivat sõltuda valitseja abielust. Nolte ütleks siin ehk, et valitsejad valib endale välja aeg, kuigi selles langeks ta teiste Spengleri väidetega rohkem kokku.

Spengler ja Fukuyama on mõlemad kirjutanud ajaloo lõpust, aga vastupidises tähenduses. Spengleri järgi lähenes Õhtumaa tsivilisatsioon oma lõpule, Fukuyama leidis üle kolmveerand sajandi hiljem, et oldi progressi tipul. Kuid siin on ajalugu ilmselt Fukuyama teooriad kiiremini ümber lükanud, kuuldavasti on ta ka ise osades punktides ümber mõelnud.

Minu ülikooli kursusetööde juhendajatest kritiseeriks Spenglerit ilmselt Pajur, kelle arvates uurimistöö pealkiri pidi olema sisuga väga ranges vastavuses, ei tohtinud teha pikki kõrvalepõikeid ja ajaloolane ei oleks pidanud tegelema tulevikuga, sest tulevikku me ei tea. Siinkohal võiks küsida, kas me minevikku siis teame? Spengler vastab sellele, et inimese teadmised on väga piiratud, kuigi enda seisukohti esitab ta liiga suure veendumusega. Spengleri raamatu ilmumise üle oli ehk parem meel Medijainenil, kes soovitas mul kasutada magistritöös rohkem filosoofilist kirjandust ja lugeda rohkem välisautoreid ning on kasutanud ilukirjanduslikumaid pealkirju. Veel parem meel oleks ilmselt olnud Jaansonil, kes oma loengutes tsivilisatsiooniteooriatest otseselt juttu tegi, kuigi talle ma pole kursusetööd kirjutanud. Mulle meeldis, et raamat tekitas palju uusi mõtteid, isegi kui need autori omadega kokku ei langenud.