Ekspertiis

Olin tagatoas. Vaatasin aknast välja. Õuel oli suur auto, millel oli kabiini peal midagi raketi taolist. Võibolla taheti sellega mind tulistada. Aga võibolla see polnud rakett, vaid mõõtmisseade, mida kasutati ehitustöödel. Mõtlesin, et teen fotoaparaadiga ühe foto juurde, seina peal on ilus vaade. Seal rippus kolm pilti. Fotot tegema hakates ajasin algul segi, mis suunas nuppu keerates ekraanil vaade suureneb ja mis suunas väiksemaks läheb. Teisest toast tuldi mulle ütlema, et mulle on külalised. Need olid töövõime ekspertiisi tegijad, kes astusid ise ka tahatuppa. Mul oli veel vannitoas käimata ja pidžaama seljas, ainult kampsun pidžaama peale tõmmatud. Pidin nüüd võõrastega rääkima hakkama ööriiete väel. Neid oli algul kolm tükki, siis tuli neljas juurde. Ta ütles, et me vist juba kuskil kohtusime. Võibolla ta pidas silmas, et oli eelnevalt minu blogi lugenud ja seal juba oli unenägu eelseisva ekspertiisi kohta. Mulle nüüd toodud küsimustik oli paksul paberilehtede pakil. Esimene küsimus esitati siiski suuliselt, et miks ma käin natside haudadel. Oma teada olin käinud Eesti tegelaste haudadel. Vastasin, et ma ei tea peast haudade asukohta, ma uurin, kus kellegi haud asub. Mõtlesin, et kui küsitakse keelteoskuse kohta, siis ma ei saa vastata, et ma võõrkeeli oskan, vaid et ma oskan neist kirjalikult tõlkida. Vaatasin esimest küsitluslehte. Ütlesin, et nüüd tuleb see õllejoomise küsimus. Eksperdid hakkasid naerma, sest teati, et alkoholi suhtun ma vaenulikult. Esikohale oli trükitud siiski küsimus, kui palju ma päevas kalja joon. Mõtlesin, et ma joon eri päevadel erinevalt, vastan, et üks kuni viis klaasi.