Hongkongi rõhumine

"Frankfurter Allgemeine Zeitung" avaldas mõne aja eest intervjuu Hongkongi raamatukaupmehega. Olevat lõppenud poliitika "üks riik, kaks süsteemi", mis andis varem Hongkongile teistsugused õigused kui ülejäänud Hiinale. Või mõned erandid on siiski veel alles. Hiinas on internetitsensuur, mida nimetatakse Suureks Hiina Tulemüüriks, kuid Hongkong jääb sellest veel välja. Hiina Tulemüüri nimetus on võrdlus kivist Hiina Müüriga, ainult et tänapäevase tulemüüri nimetus oli saksakeelses ajalehes millegipärast inglise keeles, mis seda võrdlust sakslase jaoks hägustab. Hongkongis toimuvad valimised, kuid kui rahvas valib opositsioonilise kandidaadi, siis ei luba Hiina tal saadikuna tööle asuda. Pole keelatud raamatute nimekirja, aga Hiina võime kritiseerivate raamatute kirjastajaid läheb kaduma. Kriitilisemad raamatud pannakse poes pimedamatesse nurkadesse. Suure Hiina esindajad on kokku ostnud Hongkongi ajakirjandusväljaanded. See tuletab meelde Eesti Euroopa Liitu astumise eelseid debatte, kus ühed arvasid, et välisinvesteeringud on alati head, aga teised nimetasid investeeringuid ründavaks kapitaliks. Hongkongis olevat oma kohalik identiteet tekkinud alles pärast seda, kui Suurbritannia valduse Hiinale üle andis. Nüüd näevad hongkonglased erinevusi paremini, näiteks oma kantoni dialekti erinevust Hiina valitsevast mandariini keelest. Tõepoolest, Teise maailmasõja aegsest "Postimehest" lugesin umbes samal ajal, kuidas tol ajal hongkonglased nõudsid Hiinaga ühinemist. Saksa propaganda tegi selle nõude arvatavasti küll tegelikust suuremaks. Paljudel praegustel hongkonglastel olevat topeltkodakondsus, et aegade veel halvemaks minnes emigreeruda. Pool miljonit kuni miljon inimest olevat seda juba teinud. Kuid parema meelega elaks intervjuu andja oma kodulinnas edasi.