"Kultuur ja Elu" 2/2016

See oli kõige uuem number, mille ma raamatukogus riiulist leidsin, aga see on ilmunud veel enne presidendivalimisi. Lugesin tund aega algusest alates järjest, selle ajaga jõudsin läbi natuke üle 20 lehekülje.

Seda ajakirja on nii suuliselt kui ka kirjalikult kritiseeritud, et see olevat liiga rahvuslik või isegi natsimeelne. Rahvuslane minu arvates peabki olema, midagi natsimeelset ma loetud artiklitest aga ei leidnud. Nimetatakse nii kommunistide kui ka natside läbi viidud repressioone, ütlemata, et ühed oleksid paremad kui teised. Natsid kehtestasid Saksamaal totalitaarse diktatuuri, aga ajakirjas tuuakse positiivselt välja, et Eesti oli tol ajal üks Euroopa demokraatlikumaid riike. Natsid olid antisemiidid, aga Eesti demokraatlikkuse kiitmisel viidatakse ajakirjas allikana juudile.

Mis võib tunduda äärmuslik, et kui mõni räägib vajalikkusest ajalugu unustada, siis ajakirjas ei taheta represseerijatele andestada. Peatoimetaja kirjutab, et kas keegi on represseerijate silmades pisaraid näinud. Ma arvan, et vahel on nad millegi puhul pisaraid valanud, sest nutmine on üldinimlik emotsioon. Lapsena on arvatavasti kõik inimesed nutnud, täiskasvanuna kõik seda enam ei tee, ükskõik, kas ta on kommunist või rahvuslane. Minu vene keele õpetaja ütles, et kommunism on kõige parem asi, mille inimesed on välja mõelnud, aga pärast Armeenia maavärinat ta nuttis.

Multikulturalismi pooldajat võib ärritada, kuidas ajakirjas suhtutakse Eesti presidendivalimistesse. Aga selles suhtumiseski polnud midagi lubamatut. Õigusteaduse doktor kirjutab, et kodanikul on õigus rahvusest sõltumata Eesti presidendiks kandideerida, kuid valijal on õigus talle rahvusest lähtudes hääl andmata jätta, sest millegi põhjal peab valiku tegema. Ja kuna kehtib sõnavabadus, siis on õigus ka oma valikut põhjendada. See kattub minu arvamusega. Teise rahvusesse kuulumine on Eesti presidendivalimistel miinus, aga see ei välista, et kandidaadil võib olla plusse, mis selle miinuse üles kaaluvad.

Nagu ajakirja nimi ütleb, on peale poliitika juttu ka kultuurist. Intervjueeritud on ühte heliloojat. Selles intervjuus on küll ka poliitilisi motiive, et tema laulusõnadesse on peidetud sinimustvalgele värvikombinatsioonile viitavat. Ta on uhke, et ei astunud pioneeriks, aga samas tuleb välja, et pioneerilaagris ta on siiski käinud. Mul on hea meel, et käisin spordilaagris, mitte pioneerilaagris.

Rohke kriitika kuulmise järel jättis ajakiri parema mulje kui ma ootasin. Võibolla ta pole nii hea kui "Akadeemia", aga meeldis siiski rohkem kui roppustest kubisev "Vikerkaar".