Siniseks nimetamine

Ühel päeval on taevas sinine. Üks inimene vaatab taevasse ja ütleb: "Täna on sinine esmaspäev". Teine vastab: "Mul on küll tuju hea." Esimene seletab: "Täna on sinine esmaspäev, sest on esmaspäev ja taevas on sinine." Teine vastab: "Kui oleks sinine esmaspäev, siis oleks taevas hall, vihma sajaks ja eile oleks joodud. Sa oled sinisilmne, kui seostad omavahel esimesena pähe tulevaid asju."

Teemamark

Olin ülikooli raamatukogus. Olin endale tellinud raamatukogu kaudu välismaalt koju ajaloojakirja. Esimese numbri olin kätte saanud alles selle peale, kui olin raamatukogust küsima läinud. Nüüd oli tulemata teine number. Pidi vist jälle raamatukogust küsima. Lugesin raamatukogu avariiuli asju. Lugedes köited kulusid, pärast võidi mäletada, et neid olen lugenud mina.

*
Olime tunnis. Minu kõrval istus Sander. Õpetaja esitas küsimuse ja Sander vastas, aga õpetaja ei kuulnud. Sander kordas vastust. Nüüd õpetaja kuulis, et Sander midagi ütles, aga mitte täpsemalt. Õpetaja palus korrata.

*
Hakkasime koju minema. Läksin täna koos Erikuga. Varem olime sageli koos läinud, aga vahepeal mitte. Nüüd Erik ütles midagi selle kohta. Täna läksime algul koos, siis eri teid, seejärel sattusime jälle samale teele ja jätkasime kõndimist koos.

*
Õpetaja tahtis, et me annaksime talle põllumajanduse teemalisi marke. Leidsin oma margialbumist ühe ja andsin õpetajale. Vaatasin kogu margialbumi läbi, aga rohkem selleteemalisi ei leidnud.

Pika mängu reklaam

Lp Tartu malehuvilised!

Rõõm on teatada, et juba alates märtsist on võimalik mängida Tartus iganädalaselt partii aeglast malet, ning seda turniiriformaadis ja reitinguarvestusega.

10. märtsil (algusaeg võib muutuda) alustab Tartu Male 2018 tavamaleturniir, mis kujutab endast ringisüsteemis mängitavaid üheksavoorulisi turniire. Grupid moodustatakse maleliidu reitingute alusel, kohti jagub esialgselt 30le maletajale! Turniire organiseerivad Andres Karba ja Andre Uibos. Peamine mängukoht Tartu Kirjanike Liidu maja. Vt lähemalt juhendist.

Juhend:
https://docs.google.com/document/d/1CNNe8p_9LKg-laJPceuCmoqfSkzZva_XRpJWDfIO9W0/

Tartu Male kalender:

Informatsioon Tartu Kevad 2018 voorude ja muude Tartu maletegemiste kohta. Kindlasti ka sellel silma peal hoida!

https://docs.google.com/spreadsheets/d/1l8_5qmMZDPeMR74oXroUkiEGbPW2kslFLnHxErqfX5Q/

Kui kasutate Facebooki, palun liituda Tartu Male grupiga:

https://www.facebook.com/groups/1400874176691565/

Tartu Kevad 2018 turniiritabelid:

https://docs.google.com/spreadsheets/d/1FUA6qFJ1VHVX1LKySGLNNcaXAXc7g_0r3zLNSILCde0/

Lisaks kutse maleraamatute laadale! (juba see laupäev, 03. märts)

https://www.facebook.com/events/167638007219545/

NB! Palun, võimalusel levitada infot, kutsuda tuttavaid maletajaid turniirile. Mida rohkem maletajaid turniirile osalema saame, seda paremini me Tartu maleelu käima tõmbame!


Seniks head maleindu!

Andres Karba ja Andre Uibos

"Garibaldi" meenutuseks

- Räägi meile raamatust "Garibaldi".
- "Garibaldi" oli romantiline seiklusromaan, mis ilmus Eesti ajal vihikute kaupa. Peategelane on ajalooline isik, kes tegeles 19. sajandil rahvaalgatuse korras väikeste Itaalia riikide ühendamisega. Isa laenas kelleltki selle romaani vihikuid, mida ma kuskil põhikooli ajal suure põnevusega lugesin. Kaks vihikut oli laenutatud komplektist puudu. Ühe vahelejäämisega midagi eriti arusaamatuks ei jäänud, aga teise ajal toimus tegevuses hüpe, nii et midagi läks kaotsi.
- Mida sa mäletad raamatu sisust?
- Raamatus kasutati kohati selliseid võtteid, nagu tõepärased unenäod või nägemused. Raamatul oli ka naistegelasi, seal olid peale poliitiliste sündmuste ka armulood. Vahepeal toimus tegevus Napolis, kus tegutses kuritegelik organisatsioon nimega Kamorra. Vahepeal oldi Põhja-Itaalias, vahepeal Türgi riigis ja vahepeal Lõuna-Ameerikas, kus toimuvates võitlustes Garibaldi samuti osales. Kõike ma parem ümber ei jutusta, põnevusromaani on teistel huvitavam lugeda, kui nad kõike ette ei tea.
- Mida sa arvad sellest raamatust praegu?
- Ma ei saa kindlalt öelda, kui palju see raamat on mind mõjutanud, sest lugesin Itaalia kohta ka muud kirjandust. Igal juhul ilukirjandus aitas kaasa sellele, et kirjutasin Itaalia kohta kolm keskkooli geograafia referaati, ülikooli lõputöö ja magistritöö. Ka hiljem Carlyle'i raamatut lugedes oli mul meeles, et Carlyle, Dumas ja Garibaldi ning tema kohta kirjutatud romaan on kõik romantism. Seda romaani ongi ilmselt parem lugeda kooliõpilasena, hiljem võib vägivald tugevamalt vastu hakata ja raamatu sisu ei ole enam nii üllatav. Aga ajalooline isik Garibaldi võib ka praegu eeskujuks olla, et ta võitles idee, mitte isikliku võimu nimel, ja viis ideed ka ellu.
- Kas romaani autorist saab ka eeskuju võtta?
- Ma ei oska öelda romaani autori nime, ma ei ole ilmselt ühtegi tema teist raamatut lugenud. Aga see raamat tuli tal hästi välja. Minul sellesarnane raamat ilmselt välja ei tuleks ja kas ongi vaja mitut ühesugust. Aga selles mõttes võib eeskuju võtta, et keegi kirjutaks ka tänapäeval ilukirjandust ajalooliste sündmuste kohta. Selles mõttes minu kaks ilmunud proosaraamatut ongi sarnased, kuigi neid kirjutades ma vist otseselt sellele raamatule ei mõelnud. Aga ühisosa on, et kõigis kolmes raamatus on tegemist unenägude või nägemuste ja Itaalia teemaga.

Pikk vangipõli

Olin inimasustusest kaugel vanglas. Üks mees ütles, et skisofreeniat põdevad inimesed tuleb kinnistes asutustes hoida, sest neil ei ole reaalsustaju. Vaidlesin vastu, et neil on küll reaalsustaju. Mees ütles, et ei ole. Andsin järele, et haiguse ägeda faasi ajal ei ole. Vanglas elades võis aidsi saada. Siis oleks vist tulnud lihtsalt surmaga leppida. Me olime vanglas olnud juba palju aastaid, aga meil lubati alles teist korda hambaid pesta. Ma ei teadnud üldse, millises kuriteos mind süüdistatakse. Võibolla need, kes olid vabadusse jäänud, olid olnud aastakümneid teadmisega, et ma olen sooritanud mingi kohutava kuriteo. Aga lootsin, et ükskord tuleb päevavalgele tõde, et ma pole seda teinud. Ma ei saanud aru, miks pole kogu vanglas oldud aja jooksul keegi tulistatutest surma saanud. Võibolla meile polnud antud pärispüsse. Vangid alustasid mässu, aga vangivalvur ei saanud kohe aru, et nad mässavad. Üks vang ütles, et ta on nüüd raadio Vaba Euroopa direktor. Vangivalvur vastas rahuliku häälega, et seal on üks teine direktor. Teise vangi väeosa alustas tulistamist. Sel korral said inimesed surma ka, teiste hulgas vangivalvur. Mõne hetkega lasti maha üle 300 000 inimese, 400 000-le lähenev arv. Kasutati vist üleloomulikku jõudu.

*
Üks mees jälgis korraga kahte ekraani. Ühel ekraanil näidati surijat ja teisel noort naist. Mõlemat filmiti varjatud kaameraga. Naine lamas voodis, aga märkas midagi kahtlast ja läks teise seina juurde vaatama. Ta sai aru, et seinal oleva täpi taga on kaamera. Naine mõtles, et ta ei arvanud, et filmimist alustatakse nii varasel kellaajal. Ta hakkas põgenema. Ta põgenes ühte võõrasse majja, kus ei olnud parajasti inimesi. Naine ei pannud esialgu lampi põlema, et teda valgustatud akna järgi ei leitaks.

Linnulaul ja matemaatika

Täna otsustasin ühendada jalutuskäigu apteegis käimisega. Külma oli 8 kraadi. Mõtlesin, et selle ilmaga kõndides erinevalt suusatamisest võib vist juba paksemalt riidesse panna. Aga vahepeal läks see meelest ja kui meelde tuli, siis ma ei viitsinud enam uuesti ülemisi riideid pealt võtta. Väljas selgus, et tegin siiski õigesti, sest jahedust ei olnud. Linnud laulsid. Üks laulis kolmeosaliselt piip-piip-piip, siis tegi pausi ja natukese aja pärast kordas. Ei teadnud, mis liik see oli. Kraak-kraak tegi ilmselt vares, kuigi ma teda ei näinud.

Apteegis tahtsin osta hambaloputusvedelikku, mida hambaarstid on tarvitada soovitanud. Vastavalt soovitusele olen kasutanud erinevaid kordamööda, aga ei olnud enam kindel, milline mul viimati otsa sai, sellest olid mõned päevad möödas. Arve tuli 4 eurot sentidega. Maksin 5-eurosega ja ladusin lisaks sente juurde. Kassapidaja ütles mulle, et ma maksin 10 senti liiga palju ja andis selle tagasi. Ta küsis, kas ma tšekki soovin. Vastasin, et täna ei soovi. Hiljem edasi kõndides mõtlesin, et ma pidin saama tagasi 1 euro, selle tagasisaamist ma ei mäleta.

Kõndisin edasi. Mõtlesin, et linnulaulu on rohkem kui inimeste hääli. Nagu metsas. Linnud laulavad nähtavasti valguse, mitte temperatuuri tõttu. Püüdsin eristada, milliseid linnulaule ma veel kuulen. Üks laulis: siuts-säuts ... siuts ... siuts. Mõtlesin, et see võib olla varblane, aga ma ei näinud teda. Kodus kontrollisin rahakotist, kas seal on mõni 1-eurone. Ei olnud.

/TÄIENDUS: Kontrollisin raamatust, milline on varblase laul. Tundub, et oletasin õigesti. Teiseks tuli meelde, et laulusõnad on tii-tii-tihane. Oletasin, et siis oli esimesena kuuldud lind tihane. Kontrollisin raamatust, mis kinnitas, et tihase laul on tii-tii-tii./

Kõrvale ja silmale

Väljast kostab automootori käivitamine. Teisest toast kostab rääkimine. Siin toas on peale minu elusolenditest tomatitaim. On oletatud, et see on nii kaua vastu pidanud tänu seentele, mis samas potis kasvavad. Seened ise pole kaua vastu pidanud. Viimane seen on alles võibolla tänu sellele, et kastmine jäi hiljaks ja siis ta erinevalt eelmistest ei mädanenud ära, vaid selle asemel kuivas. Tomati ladvalehed veel kuivanud ei ole. Üks päev vaatasin tomatitaime ehitust tähelepanelikumalt. Mõni oks on tal kaldu ladva ja mõni juurte suunas. Okstest hargneb lehti kahes suunas, aga oksa tipu leht kasvab ainult ühes suunas.

Ajalukku üleminek

Klaus oli varem õppinud ülikoolis ühte reaalainet, siiani oli ta sel alal töötanud, aga nüüd ütles, et tahab astuda ajaloo magistriõppesse. Mõtlesin, et lõpuks jõuavad kõik tuttavad ajaloo osakonda. Aga hoiatasin, et ajalukku on raske sisse saada, minu ajal sai kaheksast üks. Lisasin, et praegu on küll konkurss väiksem. Ütlesin, et minu ajal said sisse ainult need, kellel oli ajalugu esimene huviala. Parandasin, et sisse sai ka neid, kes oleksid eelistanud õigusteadust. Klaus hakkas sisseastumiseksamiks õppima ja küsis minu käest ajaloo kohta. Vastasin, et gvelfid ja gibelliinid olid keskajal, ma täpset sajandit ei mäleta. Kartsin, et ajaloo osakonnas võib Klausile see probleeme tekitada, et tal on minuga sama perekonnanimi.

Teine puhkepäev

Täna on osadel teist ja osadel kolmandat päeva järjest puhkepäev. Tegelesin veel eilsele pidupäevale pühendatud blogisissekannete muudesse keskkondadesse levitamisega. Oli jutuajamisi eilse peo järelkajade teemal. Mõned inimesed leiavad ka pidupäeval midagi halba. Ajakirjanikud olevat presidendi vastuvõtul käinutest koostanud maitsetute häbitahvli. Seejuures polevat aru saada, milles nende maitsetus seisnes, seda ei kommenteeritud. Oletati, et õiendati lihtsalt vastastega arveid. Kas vabariigi aastapäev ei peaks olema päev, mis inimesi ühendab? Lohutasin ennast sellega, et kui ajaleht alla käib, on mul võimalus oma blogis kõrgemal tasemel kirjutada.

Täna läksin 11. korda sel talvel suusatama, et kaks korda nädalas täis saada. Vaatasin enne kraadi pealt, et külma oli 7 kraadi. Olin oodanud ilmateate põhjal rohkem, nii väikeste külmakraadidega ma ei hakanud riietust paksemaks muutma.

Kanali äärde kõndides nägin, et keegi oli ülekäiguraja märgi pikali ajanud. Siin on võimalikud erinevad variandid. Seda võis teha keegi, kes tähistas eilset pidupäeva suurest rõõmust purju joomisega, aga võis teha ka Eesti Vabariigi vaenlane viha välja valamiseks.

Kanalil oli pühapäeval rohkem rahvast kui tööpäevadel, aga need ei olnud suusatajad. Kui panin suuski alla, siis lähedal ühed tüdrukud naersid, aga ma ei saanud aru, mille üle. Hakkasin sõitma ümber kanali ringiratast. Otse suusaraja kõrval tegi üks vanem inimene kepikõndi.

Kui esimene kanalipikkus oli läbitud, tahtsin sõita mööda kanali teist külge vastassuunas, aga rada viis kanali ja jõe vahele. Keerasin tagasi, et sõita siiski mööda jääd, kus mäletasin ka raja olevat. Leidsin selle üles, aga seda olid vahepeal jalakäijad olematumaks sõtkunud. Kohati oli peale saapajälgede näha ka kelgujälgi. Mõtlesin, et kui suusatajad raja ette teevad, mis siis jalakäijatel viga kõndida. Ainult et ma teen rada enda ja teiste suusatajate jaoks, mitte jalakäijatele. Kanali tagumisel küljel oli kalamehi rohkem kui tööpäeval. Kanali otsal täna rada ei olnud. Vetelpäästemaja juures oli jää õhem ja lähedal oli lahtiseid jääst nelinurki. Üks laps tahtis kõndida üle õhema jää. Tema ema keelas teda, et seal võib läbi kukkuda, aga laps ei teinud välja. Tuli meelde, et alles eile nägin ajalehe võrguküljel lugu selle kohta, kuidas talisuplejad käisid seal vabariigi aastapäeva tähistamas. Tundsin ka ühe tuttava talisupleja fotolt ära. Seega võis jää olla üks päev vana. Laps läbi ei kukkunud, aga võibolla täiskasvanu oleks kukkunud. Või päästis inimesi see, et eile olid tavalisest suuremad külmakraadid. Kui ma olen varem suusatamas käinud, olen ma näinud selle koha peal jää asemel üldse lahtist vett.

Läksin teisele ringile. Mõtlesin, et kanali tagumisel küljel oli tempo aeglasem, teise ringi teen suurema. Sel korral läksin jõe ja kanali vahele. Seal nägin esimesi lahti läinud pajuurbi. Vetelpäästemaja juures pidin ühel sammul astuma trepiastme moodi kohast. Seda tehes tulid mulle meelde laulusõnad: "Ära sina sõida surra-vurra, ära sina suuski ära murra." Mõtlesin, et maratonidel inimesed murravadki suuski. Kuna ma pole maratonil käinud, on minu suusad aastakümneid vastu pidanud.

Otsustasin, et kolmandat ringi ei sõida ma ringiratast, vaid esimesel küljel edasi-tagasi. Kui jõudsin kanali otsa pööramiskohta, hakkas parajasti lund sadama. Varsti läks see üle. Uuesti vetelpääste otsale lähenedes nägin esimest teist suusatajat. See oli üks väike laps. Ilma suuskadeta lapsevanem hoidis tal käest kinni ja vahepeal jooksis. Mõtlesin, et varsti sõidan neist mööda. Aga nad olid nii kiired, et ma mööduda ei jõudnud, enne saabus kanali ots ja tahtsin tagasi keerata.

Läksin neljandale ringile. Algul kaalusin, kas mitte piirduda kolme ringiga, et lõunat sööma minna. Varem olin mõelnud ka, et kuna täna oli sõidu algus hilisemal kellaajal ja ilm on külmem, võiks piirduda kahe ringiga. Aga lõpuks mõtlesin, et kuna on pühapäev, siis teen neli ringi. See on selle talve senine rekord. Kui lähenesin viimast korda Sõpruse sillale, nägin eespool tulesid. Algul oletasin, et see on mingi lahtine tuleleek, aga lähemale jõudes nägin, et tegemist on mootorsaani laternaga. Kui mootorsaan oli selja taha jäänud, siis nägin, et see jättis endast maha kelgujälje sarnase jälje. Vaatasin, ega ta pole suusarada kahjustanud. Tundus, et suuremalt jaolt mitte, kuigi ühes punktis oli risti üle suusaraja mindud.

Viimast kanali pikkust tagasi sõites tuli vastu kaks noort naissoost inimest, kes tundusid kõndivat mööda suusarada. Kui ma lähemale jõudsin, siis nad vähemalt hargnesid kahele poole rada ja üks võttis maast lund. Nende selja taga oli rada siiski endiselt kasutuskõlblik. Suuskade alt võtmise järel nägin teist korda mootorsaani möödumas.

Pikk mäng

Mängisin Trohhaleviga pikka malet. Olin lippu läinud ja vastane ka. Küsisin talt, millal ta teise lipu peale pani. Ta vastas, et seda pole talle protokolli märgitud. Otsustasin, et kui tal seda käiku protokollis ei ole, siis mina pärast mängu lõppu protokollile alla ei kirjuta. Vaatasin, et vastase aeg on juttu ajades kõvasti edasi tiksunud. Mõlema nool oli juba püsti, aga vastasel oli veel vähem aega kui mul. Mõtlesin, et kui ma kaotavat käiku ei tee, siis peaksin ajaga ära võitma.

Söömistund

Läksin tundi. Lauad pandi üksteise kõrvale ritta. Öeldi, et täna me ei õpi, vaid sööme, sest õpetaja on surnud. Ma ei saanud aru, kuidas ta surnud saab olla, kui ta seisab klassi ees. Aga võibolla seal seisis keegi, kes ainult mängis õpetajat. Ütlesin, et ma tahan istuda rea otsal. Üks tüdruk tegi mulle sinna ruumi, nihkudes sellelt kohalt üks koht edasi. Istuda oli kitsas, olin sellele tüdrukule tihedalt vastu litsutud. Ma ei teadnud, kas üksteise vastu on litsutud kõik istujad või ainult mina ja see tüdruk. Mõtlesin, et teeks talle ruumi.

24. veebruar kooliajal

Uuel ajal hakati Eesti Vabariigi aastapäeva tähistama aastal 1988. Minu isa sai tol aastal kelleltki postkaardi, millele oli trükitud sinimustvalge lipp ja arv 70. Muinsuskaitsepäevi lipu tänavale toomisega polnud siis veel olnud. Nagu 2. veebruaril, toimus ka 24. veebruaril Tartus midagi meeleavalduse taolist, aga vist väiksemalt. Ajaleht "Edasi" kirjutas sellest jälle halvustavalt, pealkiri oli minu mälu järgi "Laste jalutuskäik". Sel kuupäeval toimusid üritused ka Tallinnas. Mait Rauna dokumentaalromaanis "Wake up" on kirjeldatud, et korraldati meeleavaldus lageda taeva all, aga võimulolijatele kuulekamad inimesed püüdsid inimesi sealt mujale suunata.

Erinevalt 2. veebruarist ma 24. veebruari üritusi tol aastal ei näinud ja pole kalendermärkmikusse 24. veebruari peale mitte midagi kirjutanud. 23. veebruarile olen kirjutanud ühe rea loetamatus salakirjas. 22. veebruarile on kirjutatud aastaid varem välja mõeldud maa kohta:

"Kuldramaa ajaleht 87.
I Coudrama Aež 7 555 000 000
II Coulbi Neud 3 456 000 000
III Buoned Farid 1 000 000 000
IV Coulaspa 950 000 000".

Algul tõlgendasin seda nii, et need on ajalehtede tiraažid. See võiks näidata, et ka Eesti ajalehtede tiraažid olid tõusuteel. Aga siis vaatasin, et juurde on joonistatud ka midagi maakaardi taolist, kuhu oleks nagu kirjutatud samad nimed. Seega võivad kirja pandud arvud olla ka provintside rahvaarvud ja sõna "ajaleht" võib viidata sellele, et see on väljavõte kujutletavast ajalehest. Mõlemal juhul kinnitab see, et ajalehti ma tol ajal lugesin.

Järgneb suur hulk täitmata lehekülgi ja alles 31. märtsil on kirjas:

"Kõik on väga tühi
eile sai natuke kaugele
homme on esimene
tühi, algab loendus
mis ei saa olla
väga hea kuningas
ei ole surnud
Ufod nr. 1670 ja nr 1991
on ära ähvardatud,
sest nad on salaja
Fafi poolt."

Seda on kirjutatud sulepeaga, värvipliiatsiga on kirjutatud "VALGED LAIGUD" ja lisatud eelmistele lehekülgedele näitav nool. Neil aastatel oli ajakirjanduses juttu ajaloo valgete laikude täitmisest, see oli vist Gorbatšovi väljend. Samuti lugesime Ott Arderi lasteluuletust, kus see väljend esines.

Vanades kalendermärkmikutes on 24. veebruari peale kirjutatud midagi aastal 1990:

"Sandri sünnipäev Jäin sinna hiljaks.
käisin enne viimases jooksu tunnis
seal: 3 filmi, 2 osa Rambot ja Jooksev
Mees / Suur Madu Ja Pantvang"

Viimane rida tähendas vist, et sünnipäevalapsel oli kodus riidest madu ja tulevane ajakirjanik Krister Paris nimetas seda Mao Zedongiks. Jooksutunnid olid koolis antud kohustus, mis lumeta talve tõttu asendasid varasemate aastate suusatunde.

Eesti riik 100

Rõõm on näha tordil lausa saja küünla sära.
Loodame, et vabadus ei lõppe enam ära.

Vastastikune ähvardamine

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Rc3 g6 4. d4 Og7 5. d5 Rb8 6. Oe2 d6 7. Oe3 Re7 8. Ld2 Rd7 9. 0-0-0 b6 10. Vhf1 Ob7 11. Rg5 h6 12. Rh3 Lc8 13. f4 Oa6 14. fe Oe2 15. Le2 Re5 16. Rb5 Ld7 17. Rd4 0-0 18. Rf4 Rg4 19. Og1 Vae8 20. h3 Rf6 21. Vde1 c5 22. Rf3 Rh7 23. g4 g5 24. Rh5 Oh8 25. Rd2 Rg6 26. Oe3 Le7 27. Rg3 Rh4 28. Vf2 Rf6 29. Vef1 Rd7 30. Rf5 Rf5 31. gf Rf6 32. h4 Re4 33. Re4 Le4 34. Lh5 Le3+ 35. Vd2 Og7 36. hg Lg5 37. Lh3 Ve3 38. Lh1 Vfe8 39. f6 Lg3 40. V2d1 Kh7 41. fg Lg7 42. Vg1 Vg3 43. Vge1 Ve1 44. Ve1 Lg5+ 45. Kb1 Ve3 46. Vf1 Ve7  47. a3 Ld2 48. Lf3 b5 49. Lf5+ Kg8 50. Vg1+ Kf8 51. Lc8+ Ve8 52. Ld7 Ld5 53. La7 Va8 54. Ld7 b4 55. a4 b3 56. cb Ld3+ 57. Ka2 Ve8 58. Lg4 Ve3 59. Lc8+ Ke7 60. Lc7+ Ke6 61. Lc8+ Kd5 62. Lb7+ Ke6 viik. Valge mõtles 28 ja must 27 minutit.

Venekeelsed käigud

Tõusin hommikul pimedas üles, et kooli minna. Viimasel ajal käisin juba kodus vannitoas ära ja panin päevariided selga. Ma mäletasin, nagu oleksin ma varem pidžaamaga koolimajja kõndinud ja alles seal vannituppa läinud. Aga see võis olla valemälestus, sest koolimajja jõudes poleks olnud vannituppa minekuks aega, vaid oleks pidanud kohe tundi minema.

*
Lugesin "Postimeest". Henn tuli minu kõrvale ja hakkas sama ajalehte vaatama. Ta tahtis lehte keerata, sest lahti oleval leheküljel oli ebameeldiv pilt. Aga mul ei olnud sellelt leheküljelt veel kõik loetud ja ma mõtlesin, et praegu on minu lugemiskord, seetõttu keerasin lehe tagasi. Seepeale Henn eemaldus. Kui jõudsin spordileheküljeni, siis leidsin sealt maleteemalise artikli. Toodud oli venekeelseid malekäike koos eestikeelsete kommentaaridega. Ajakirjanikud võibolla ei teadnud, et käigud saab ka eesti keelde tõlkida. Kommentaare oli kirjutanud Vihmand. Ta oli toonud variandi, mille kohta mulle tundus, et seda näitas ta klubis esimest korda meievahelist partiid analüüsides. Igal juhul oli mõlemal korral tegemist keerulise seisuga. Mõtlesin, et keerulisi seise ma peaksin vältima, ma saavutan lihtsatega paremaid tulemusi. Vihmand oli need kommentaarid saatnud esmalt Aasia maleajakirjale. Ta oli kirjutanud, et Euroopa maletajad jälgivad seda ajakirja ning parandavad vigu. Mulle hakkas tunduma, et kõik ajalehes toodud käigud on naljakäigud. Tegemist oli kõrgemal tasemel naljaga, nii et oli ainult tugevatele maletajatele arusaadav, et see on nali.

Tihane rõdul

Täna käis rõduserval kollase kõhuga tihane. Korraks lendas ta ka akna juurde. Panin tähele, et tihane liikus rõduserval kahel jalal hüpates nagu känguru. Seejuures väga kiiresti ja kaua ta seal ei viibinud.

Palliplatsi lähedal

Ühed tüdrukud mängisid palliplatsi lähedal palli. Ma hakkasin oma mänguoskusest paremini arvama, sest nemad viskasid ainult üksteisele palli ja lähedalt. Sain kokku ühtede teiste, tuttavate tüdrukutega. Mul puutus jalg vastu ühe jalga, arvasin, et tema puudutas mind. Aga kui see oli juba lõppenud, siis nägin, et ma olin ettepoole kummargil, järelikult olin süüdi mina. Tõnu tõi mulle uued jalanõud, et ma neid jalga prooviksin ja sobimise korral poelt ära ostaksin. Mul olid enda ketsid olemas. Tõnu toodud jalanõud olid number 47, aga ei tundunud olevat liiga suured. Ütlesin, et olen kandnud numbreid 45, 46 või 47. Varem kandsin 44, aga nüüd on need väiksed.

*
Kõndisime ühe naise kannul. Pidime minema naistesalongi. Ütlesin, et õigem oleks seda ilusalongiks nimetada. Selline nimetus ütleks, et mehed ei saa kunagi ilusaks.

Vietnam ja Kambodža

Vietnam ja Kambodža erinevates raamatutes

Lugesin veel hulgast raamatutest esimest või teist korda katkendeid Vietnami ja muu Indo-Hiina kohta.

Soomlaste "Maailma ajaloos" on Vietnamist juttu rohkem kui eestlaste omas. Soomlased toovad välja, et Vietnamis levis budism, aga selle vähemaskeetlik variant. Vietnam oli Hiina mõju all. Eurooplastest hakkasid selle piirkonna vastu esimesena huvi tundma portugallased. Eestlaste "Maailma ajaloo" kolmas köide nimetab Vietnami ainult seoses Hiinaga. Kord Hiina vallutas Põhja-Vietnami, kord vallutas uuesti, kord oli Põhja-Vietnam nõrga Hiina võimu all. Seega ei ole Põhja- ja Lõuna-Vietnami erinev ajalugu 20. sajandil esmakordne.

Olaf Klaasseni raamatust "Aasia ja Aafrika 16.-19. sajandil ning kontaktid Eestiga" saab teada, et Vietnam sai endale Vietnami nime 19. sajandil. "Maailma ajalood" kasutavad Vietnami nimetust siiski ka varasema aja kohta, võibolla see oli juba varem mitteametliku nimetusena olemas. Vahepeal räägitakse ka mõnest Vietnami osast nagu Annam, hakkamata täpsustama, et see on Vietnami osa. Klaasseni järgi vallutas Pantsusmaa Kambodža, Vietnami ja Laose 19. sajandi teisel poolel. Vietnam jagati kolmeks osaks. Mõnes kohas nimetatakse kõiki eurooplaste kaugemaid valdusi kolooniateks, aga Klaasseni järgi nimetasid prantslased kahte Vietnami osa protektoraatideks ja ühte kolooniaks. Prantslased sundisid Hiina loobuma formaalsest võimust Vietnami üle.

Soomlaste "Maailma ajaloo" järgi hakkas kommunism Vietnamis levima juba 1920. aastatel, aga esialgu prantslasi ei ohustanud. Teises maailmasõjas Prantsusmaa kokkuvarisemise järel tulid sinna Jaapani väed. Teise maailmasõja lõpul tahtis Jaapan võita Aasia rahvaste poolehoidu ja seetõttu tunnustas Vietnami iseseisvust. Prantslased tahtsid seal oma võimu siiski taastada ja võitlesid vietnamlastega Indo-Hiina sõjas. Selle lõppu seostatakse Stalini surma järgse ajutise pingelõdvendusega. Kui kommunistlik Põhja-Vietnam ilmutas Lõuna-Vietnami vastu agressiivsust, algas Vietnami sõda Ameerika ja Põhja-Vietnami vahel. Raamat ei öelnud, et Ameerika eesmärk oleks olnud Põhja-Vietnami vallutamine, küll aga heitis ta sinna pomme. Üks päev jäi Eesti Entsüklopeediast meelde, et ameeriklased hävitasid kuskil 5% Vietnami metsast ja kahjustasid 45%. Kui ameeriklased sõjast lahkusid, tabas sõjaveterane veel sama palju kaotusi läbielatu järelmõjuna. Põhja-Vietnam vallutas Lõuna-Vietnami aastal 1975, aga veel 21. sajandil oli Vietnam kümne juhtiva põgenike päritoluriigi hulgas.

Lugesin ka "Välispanoraame" aastate 1976, 1978, 1987 ja Kambodža osas 1979 kohta. Varem vaadatud raamatu fotodelt panin tähele, et Vietnamis on vähe autosid, aga üks "Välispanoraam" tõi ära elevandi pildi ja ütles, et Vietnami metsatöödeks sobib elevant paremini kui traktor. "Välispanoraam" aasta 1976 kohta räägib Vietnami ühinemisest ja seal toimunud Nõukogude-stiilis vastuhäälteta hääletustest. Aasta 1978 numbris on toodud Nõukogude-Vietnami sõprus- ja koostöölepingu tekst. Soomlaste "Maailma ajalugu" nimetab seda lepingut Vietnami-Hiina suhete halvenemise põhjuseks, aga "Välispanoraamide" järgi halvenesid suhted juba varem. Aasta 1987 puhul kirjutatakse Vietnami võitlusest inflatsiooniga.

Kambodža kohta kirjutatu illustreerib tõlkimisel olevat Sorokini raamatut revolutsioonidest. Aga Kambodža revolutsioon oli 1917. a. Vene revolutsioonist veelgi äärmuslikum. Leninilt kirjutati salmikutesse õppimisele üles kutsuvat tsitaati, kuigi Sorokini järgi venelaste haridustase langes, aga Kambodžas keelati lastele üldse mängimine ja õppimine, nad pidid selle asemel tööd tegema. Inimestelt nõuti ööpäevas 20 tundi töötamist, aga tootmine sellest hoolimata vähenes. Üle 6-aastased lapsed ei tohtinud enam vanematega koos elada. 1975. a. "Välispanoraamis" tervitatakse sotsialismi võitu Kambodžas, aga 1979. a. kohta käivas nimetatakse kambodžalasi fašistideks ja maoistideks. 1979 tähendanud küll juba Pol Pothi kukutamist. Keskkooliõpikust mäletan, et Kambodžasse tungisid Vietnami väed, riikidevahelisest sõjast on juttu ka ühes varasemas "Välispanoraamis", aga 1979. a. kohta käiv kujutab asja vist moonutatult kodusõjana. 1979 toimus ka sõda Vietnami ja Kambodžat toetava Hiina vahel, millest ma ei jõudnud pikemalt lugeda.

Hümni keelamine

Viimasel ajal on ajalehtedes ja internetis olnud juttu rumalast hümniseaduse eelnõust. Nõukogude ajal oli Eesti hümn keelatud, kuna seda peeti pühaduseteotuseks, nüüd peetakse sama hümni nii pühaks, et tahetakse selle kasutamist ikkagi karistatavaks muuta. Võibolla mõni inimene on nii haige, et ei satugi sellisetele üritustele, kus hümni seaduslikult esitatakse, kas ta ei või seda siis kodus lindilt kuulata? Või võibolla võib kindlatel kuupäevadel ka lindilt kuulata, aga kui inimene tunneb, et ta tõenäoliselt selle kuupäevani ei ela, kas ta ei või varem kuulata või laulda? Seadusi on üldse juba liiga palju ja neid ei ole vaja pidevalt juurde teha. Annaks hääle valimistel parteile, mis seaduste arvu vähendada lubab. Üks põhjus Euroopa Liitu astumise vastu hääletada oli see, et see tõi kaasa palju uusi imelikke seadusi, aga ma olen ka selle vastu, kui Eesti ise halbu seadusi vastu võtab.

Sõidukitega lähenemine

Ärkasin keset ööd ja otsustasin minna kontrollima, kas välisuks on lukus. Keerasin lukukeelele keerdusid juurde. Aga trepikojas möödujad naersid, sest enne lukukeele rohkem välja keeramist olin teinud ukse praokile. Panin ukse uuesti kinni ja läksin tegin teise välisukse lahti. Trepikojas seisid inimesed, kes andsid mulle kala. Küsisin, mis kala see on.

*
Läksin kesklinnas bussipiletit ostma. Maksin selle eest neljaeurosega. Ütlesin, et ma ostan juba ühe asemel kümme piletit. Müüja ütles, et sellest rahast ei piisa. Vastasin, et ma annan raha juurde. Maksin 25-eurosega. Müüja ütles, et kui ta saab teada, et ma olen pensionär, siis ta müüb mulle odavamalt. Näitasin pensionitunnistust. See oli esimene kord, kui ma seda näitasin, tavaliselt kõndisin üldse jala.

*
Kuuba kriisi ajal olid Nõukogude lennukid lähenenud Ameerikale. Ameeriklastel oli olnud selline seade, et kui natuke pingutada, siis leidis sellega lennukid taevast üles ja sai ka lennukitesse sisse vaadata. Ameeriklased olid näinud lennukis kõigepealt ühte relva ja siis ka tuumarelva. Öeldi, et sellise tuumarelvaga oleks saanud sõja võita. Viimasel ajal tuumarelvadest rääkides enam ei öeldud, et nende kasutamine tähendaks üldse maailma lõppu. Sõitsin bussis. Mõtlesin, et pean juba selles peatuses püsti tõusma, sest juhul kui järgmine peatus on minu peatus, ei saa ma viimasel hetkel püsti tõustes enam maha. Kui lähenesime järgmisele peatusele, küsisin, mis peatus nüüd tuleb. Krister vastas, et Kaunase puiestee. Ütlesin, et Kaunase puiestee oli peatus, mida ma kõige paremini tundsin, ja nüüd ma ei tunne enam seda ka ära.

Arhiivindus ülikoolis

Õppisin ülikoolis arhiivindust ainult üldõppes. Aga see õpe oli mitmekülgne. Toimusid loengud, paleograafia tunnid, praktika Tartus ja praktika Tallinnas.

Üks asi, mida ma loengutest mäletan, on see, et Nõukogude ajal toimus arhiivides makulatuurikampaania. Arhiivilt nõuti, et ta annaks vanapaberit, mis oleks tähendanud arhiivisäilikute hävitamist. Sellest püütud mööda hiilida sellega, et tehti arhiivimaterjalidest koopiaid. Aga ma pole kindel, kas see tähendas siis ikkagi originaalide või koopiate vanapaberiks andmist.

Meil oli ka algkoolis norm, kui palju me pidime vanapaberit viima. Seegi võis mõnele inimesele tähendada ilmselt koduse arhiivi hävitamist. Ühes tunnis õppisime sõna 'eesrindlane'. Õpetaja ütles, et tüdruk, kellel on kõige paremad hinded, ei ole eesrindlane, sest ta ei too vanapaberit.

Ülikooli paleograafia tundides õppisime vana gooti käekirja lugemist. Meile anti lugeda saksakeelseid tekste. Osa lugesime tunnis ja midagi anti koju kaasa. Ma mäletan, et kodus käekirjast arusaamiseks otsisin ka saksa-eesti sõnaraamatutest, kas oletatavad sõnad on olemas. Kodus olid vanem ja uuem saksa-eesti sõnaraamat, kombineerisin neid mõlemaid, sest uuemas sõnaraamatus enam kõiki vanu sõnu ei olnud ja osasid ei olnud vist vastupidi vanemas sõnaraamatus. Aga paleograafia arvestusel anti meile kergem eestikeelne tekst. See oli Käsu Hansu nutulaul Tartu kurvast saatusest. Kuigi sain arvestuse tehtud, olen hiljem õpitut unustanud, sest osteselt ei ole vanu käekirju enam lugeda tulnud. Vahel ajakirjas "Tuna" tuuakse ära pilte vanadest käekirjadest, siis püian vaadata, kui palju ma lugeda oskan.

Arhiivinduse põhiloengud lõppesid essee kirjutamisega. Seda kirjutades püüdsid mõned konspekti laua peale jätta. Õppejõud ütles, et ta keerab natukeseks ajaks selja, selle ajaga peavad kõik konspekti ära panema. Esseesid tagasi andes ta rääkis, et mõni kirjutas kolmele, aga et ta ei arva, et ülikool on koht, kus kolmele õppida. Osad olid ajanud segi sõnad 'arhivaar' ja 'arhivaal', mille õppejõud olevat lugenud trükiveaks. Ma kirjutasin paroodia laadselt. Minu töö kohta ütles õppejõud Must, et ma kirjutan süpaatselt, aga et mul on arhiivindusalast ainest vähe.

Arhiivipraktika toimus augusti lõpul enne järgmise semestri loengute algust. Seal istus minu kõrval kursusekaaslane P. Kuusk. Rääkis vahepeal Must ja vahepeal üks noor naine. Üliõpilased leidsid, et Must rääkis paremini. Seal õppisime natuke vene paleograafiat, aga veel lühemalt. Meelde jäi nii palju, et varem kirjutati vene keelt teisiti kui praegu. Pidi ees seisma veel üks arvestus. Must rääkis, kuidas seda varem on tehtud, et mõni üliõpilane kordab sõna-sõnalt tema juttu ja parodeerib isegi hääletooni, aga et on vaja ka praktilist arhiivide kasutamise oskust. Vahepeal olid vaheajad, kui käisime pontšikuid ostmas ja aeti tolleaegse arhiivihoone trepil juttu ja tehti nalja. Üks üliõpilane hoidis teistest eemale ja kellegagi juttu ei ajanud. Püüti oletada, kus ta vahepeal käis.

Tallinnasse praktikale sõitsin kirjastuse autos, millel oli vaja juhuslikult samal ajal Tallinnas käia. Külastasime mitut arhiivi. Ühte arhiivi jäin natuke hiljaks, sest ei osanud kiiresti Tallinnas orienteeruda. Kaasas oli vanem üliõpilane R. Västrik, kes oskas arhiivitöötajatele rohkem küsimusi esitada kui minu kursusekaaslased. Ööbima läksin sugulaste poole, keda ma väga hästi ei tundnud. Tartusse tagasi sõitsin bussiga. Et ma polnud endale üliõpilaspiletit hankinud, siis pidin maksma pileti eest kaks korda rohkem. Hiljem maksis ülikool sõidu kinni, mul oli vist pilet kahes tükis ja see maksti kinni, nagu mul oleksid olnud kahe otsa piletid.

Järgnes veel arhiivinduse lõpparvestus. Et mul oli peaaine lähiajalugu, siis pidin arvestusel teadma rohkem lähiajaloo kohta. Küsiti ka minu vanaisa varasemast ajast rääkiva raamatu teemal, aga ma vastasin igaks juhuks, nagu ma ei oskaks vastata. Kuulsin enne ise vastama hakkamist ühe üliõpilase vastamist, kes sai kahe. Mulle anti samad küsimused ja mulle tundus, nagu ma oleksin vastanud sama halvasti, aga mina sain viie mõttelise miinusega. Kui ma õigesti mäletan, siis ruumist lahkudes märkasin, et olin endal sõrme veriseks kraapinud.

Vana inimese saatus

Pidin sõitma bussiga teise linna. Valmistusin kodust väljuma. Samal ajal toodi meie poole rohkem kui 100 aastat vana inimene, kes põdes ühte nakkushaigust. Püüdsin vältida käte nakkusega kokkusaamist, aga see vist ei õnnestunud. Kell oli juba üsna palju. Ütlesin, et ma ei jõuagi bussi peale. Vaieldi vastu, et jõuan küll, buss ei välju sel kellaajal, mis mina arvasin, vaid mitu tundi hiljem.

*
Kohtusin tänaval ühe klassivennaga. Ta ütles, et talle tundub, et mina põhjustan inimeste surmasid. Ta tahtis, et ma räägiks sellest lähemalt. Läksime ühte majja, kus seda teemat arutati. Seal öeldi, et see 100-aastane suri sellepärast, et ta toodi meie poole, ta ei pidanud nii pikale reisile vastu.

Jõud ja tervis

Eelmine nädal esmaspäevast neljapäevani piirdusin ühe internetikasutusega päevas, et rohkem tõlkida, aga täna mulle tundub, et kõige tähtsam on siiski originaalteksti kirjutamine, seetõttu ma ei hakka homseni ootama. Täna käisin kümnendat korda sel talvel suusatamas. Kui sõitu alustasin, siis linnud laulsid ja lumi sätendas päikese käes, seejärel hakkas teadvusesse jõudma linnulaulu asemel automürin. Esimest ringi ümber kanali sõites mõtlesin, et peaks sõitma kolm ringi nagu eelmine kord, aga juba esimene on väsitav. Kanali tagumisel küljel oli veel rada halvem kui esimesel. Aga ka reketiga pingpongipalli põrgatades on olnud nii, et kõige aeglasemalt on läinud esimesed 100 põrget, põrked 200-400 on olnud kergemad.

Esimest ringi lõpetades mõtlesin, et täna ma rohkem ringiratast ei sõida, vaid jätkan esimesel küljel edasi-tagasi sõitmisega. Kuna esimesel küljel oli rada parem, siis kolmas kanalipikkus tunduski minevat kiiremini. Neljandat pikkust lõpetades nägin kanali tagant tulemas ühte teist suusatajat, mis tekitas tahtmise kiirust lisada, et oleks kindel, et ta must mööda ei läheks. Osalt tuli kiiruse lisamise mõte ehk viisakusest, et ma talle teele ette ei jääks. Rahustasin ennast sellega, et siin on kaks rada kõrvuti, ta saab valida teise raja. Aga mõtlesin ka, et teoreetiliselt võib mõelda, et ei ole vaja võistelda, aga võistlemine on ilmselt siiski kaasasündinud refleks, mis paneb ka kooli kehalise kasvatuse õpetajaid õpilaste kiirust mõõtma. Ma polnud kehalise kasvatuse tundides paremate õpilaste hulgas, aga algul ma seda ei teadnud, kulli mängides tekkis mul vahepeal arvamus, et ma olen klassi üks kiiremaid jooksjaid. Õpetajate mõõtmistulemused muutsid seda arvamust. Aga praegu jääb igapäevaselt ikkagi mulje, et ma olen üks kiiremaid kõndijaid, ükskõik kas teised suudavad veel kiiremini kõndida või mitte, nad millegipärast tavaliselt ei tee seda. Oma pikkust on veel raskem muuta, aga ka see paneb võistlema. Ei naiste ega meeste puhul ei tundu mulle kõige pikemad kõige ilusamad, aga ise tahaks ikkagi teistest pikem olla, sest mind on kiidetud just pikkuse eest. Algkooli ajal olin kindlasti vähemalt täiskasvanutest lühem, aga tähtis oli, kes seisab kehalise kasvatuse tunni pikkuse järgi moodustatud rivis eespool. Vähemalt selles arvestuses sain ma osades klassides paremaid kohti, kuigi mitte kooli keskel.

Teine suusataja must ikkagi täna mööda ei läinud ja valis võibolla üldse teise suuna. Sõitsin kokku umbes kuue kanalipikkuse ehk kolme ringi jagu. Viimast pikkust sõites ei olnud hirm läbi jää kukkuda päris üle läinud. Vahepeal pole küll minu teada soojakraade olnud, aga mõnes kohas oli rada jäisem või vesisem, nagu oleks sealt sulanud. Vahepeal mõtlesin, et võibolla polegi sulanud, vaid suusatajad on jää lume alt välja nühkinud. Aga sõidu lõpupoole mõtlesin, et vesisem on kõrkjate kõrvalt, see on ju kooskõlas sellega, mida ma olen füüsikaraamatust lugenud. Füüsikaraamatus on kirjutatud, et kui vee all on varemed või mingi suurem objekt, siis sellest kohast on jää vee peal õhem ja võib läbi kukkuda ka siis, kui mujal ei kuku. Kanalil on mõnes kohas vee all varemete asemel kõrkjavarred. Võib ka muud moodi surma saada kui uppudes. Nii suusatamine kui ka malemäng toovad pingutavatele inimestele üha uusi surmajuhtumeid. Ei tea, kas spordi tegemine nende elu kokkuvõttes pikendab või lühendab, aga on olukorrad, kus surmahetk võib saabuda tüüpilisemalt.

Mõtlesin täna suusatama minema hakates, et parem on minna rutem, et saaks ümmarguse arvu kordi täis enne kui lumi jälle ära sulab. Aga mulle anti hoopis soovitus, et kiirustada võiks sellepärast, et ilmateade on lubanud suuremaid külmakraade, kõige külmema ilmaga ei ole ka kõige parem suusatada.

Täna tulid unenäod tagasi. Reedest pühapäevani unenägusid ei olnud, mis võis olla seotud sellega, et reedel tundsin ennast natuke haige või liiga magamatuna. Laupäev ja pühapäev oli ärkvel olles enesetunne parem, aga võibolla unes andis haigus üle ühe ööpäeva tunda.

Olümpiamängud talvel ja suvel

Esimesed olümpiamängud, mida ma jälgisin rohkem kui juhuse tõttu, olid aastal 1988 Calgary taliolümpiamängud. Aga sama aasta suvel Söuli suveolümpiamänge jälgisin veel suurema hoolega. Hilisemad olümpiamängud on olnud kas varasema tegevuse kordamine või on huvi nende vastu olnud väiksem. Praegu on mulle vist taliolümpiamängud tähtsamad kui suveolümpiamängud. Kui ma käin ise suusatamas, mitte ujumas, siis loen ajalehest pigem midagi suusatamise kohta. Eile ütlesin lõunasöögi ajal, et mind suusatamine ei huvita, ma käin suusatamas vahelduse pärast, mind huvitavad rohkem lugemine ja kirjutamine. Aga õhtul lisasin, et suusatamine ja kirjutamine on omavahel seotud, suusatamise ajal ma mõtlengi, mida kirjutada. Täna kirjutan siis teiste inimeste sporditegemisest.

Taliolümpia eelis on vast ka see, et see on väiksem kui suveolümpia ja kui lugeda selle kohta üks artikkel päevas, siis saab ülevaate suuremast protsendist toimunust. Nagu mulle meeldib ka elada Tartus rohkem kui Tallinnas, sest Tartu on väiksem. Olümpiamängudel võib väiksema riigi miinus olla, et tal on vähem häid sportlasi, kes medaleid võidaksid. Aga taliolümpial võib Eestil see miinus võrreldes mõne suure riigiga kaduda ja avalduda hoopis eelis, et me elame külmema kliimaga maal, kus vähemalt enne kliimamuutusi on saanud talialasid rohkem treenida. Aga asjale võib vaadata ka demokraatia seisukohalt. Kui tähtis polegi võit, vaid osavõtt, siis võib öelda, et suveolümpial on osavõtu võimalus rohkematel.

Minu põhiline võistlusala on olnud male ja aeg-ajalt räägitakse, et ka male võiks olla taliolümpia ala. Ja ka Tartu turniiridega on nii, et viimastel aastatel on klubis suvel vaheaeg, nagu oli ka nooremana spordikoolis, talvel on võistlused ja treeningud toimunud. Kuigi suvel käisin maletajatega kahel korral pikemalt spordilaagris. Olümpiamängud ja male on minu jaoks seotud veel niiviisi, et kui ma käisin esimest korda täiskasvanute maleklubis välkturniiri mängimas, siis pühendati see turniir taliolümpiamängudele.

Ettekannet tegemas

Vaatasime jalgpalliülekannet. Olin rahul, et seis on 1:1 ja minu pooldatav meeskond pole taga. Selle meeskonna väravavaht lõi palli mängu ja tahtis sööta ühele teisel väljakupoolel olevale ründajale. Aga platsi keskpunktis seisev kohtunik võttis söödu vahelt ära ja ütles, et ta annab palli mängijale, kes seda tahab. Ta andis palli platsi serval kaitses olevale Trohhalevile. Pall läks üle küljejoone ja Trohhalev pidi selle uuesti mängu viskama. Et nüüd oli pall oma väljakupoolel, siis avanes vastastel võimalus väravat rünnata. Löödigi värav ja minu pooldatav meeskond jäi 1:2 taha. Oli karta, et seisu ei õnnestu enam parandada.

*
Ma polnud enam kooli, vaid ülikooli õpilane, aga täna läksin vanasse kooli joonistamisklassi, et pidada ettekanne. Istusin uksepoolses reas ja rääkisin oma paberite põhjal. Ma ei pannud tunni lõppu tähele ja rääkisin kauem. Kui lõpetasin, siis tundus, et on juba ka vahetunni lõpp. Ütlesin pinginaaber Sandrile, et suuliselt rääkimine võtab rohkem aega. Joonistamisõpetaja ütles tunni lõpetuseks, et kodus peavad kõik täna õppima, ta kontrollib kõiki ühekaupa, ega nad ei ole pärast midagi internetis kirjutanud. Mõtlesin, et ma ei jäta kirjutamata, sest töö- ja puhkeaja seaduse järgi on mul õigus osa päevast puhata. Järgmisel päeval pidi järgnema ettekandele seminar. Mõtlesin, et seminari ajal peaksin istuma klassi ette, aga kui ma teiste nägusid näen, siis on raskem rääkida. Õpetaja andis mulle tagasi ajaloo kontrolltöö. Töö algusosad olin teinud viiele, aga õpetaja ütles, et tagumist faktide osa mitte. Vastasin, et fakte ma ei õppinud pähe. Läksin kontrolltööga sööklasse. Sööklas nägin, et on siiski alles vahetunni algus, mitte lõpp, sest ruum oli sööjaid täis. Vaatasin, et õpetaja on vist lugenud kontrolltöös veaks asju, mis vead ei olnud. Inglise keeles olid Hollandi ja ühe teise riigi nimi sarnased, üks meist võis valesti arvata, kummast riigist on jutt, kui ma olin väitnud, et Prantsusmaa selle vallutas. Sõin esimeses lauas. Vaatasin, et teises lauas silitab üks poiss terava noaga oma nägu ja teisel poisil on ka nuga käes. Otsustasin põgeneda. Mõtlesin, et algul põgenen aeglasemalt ja jooksma hakkan alles siis, kui olen teisel pool ust.

Intervjuu unenägudest

- Miks sa pole kolm päeva ühtegi unenägu kirja pannud?
- Unenägusid pole enam meelde jäänud. Võibolla üleeile mingi detail veel jäi, aga igal juhul praegu ma ei mäleta kolme viimase öö unenägudest midagi. Üleeile magasin vähe, eile vastupidi kaua ja täna keskmiselt või jälle vähe.
- Kui unenägusid enam ei näe, võibolla tuleks teha senistest kokkuvõte?
- Ma arvan, et unenäod tulevad tagasi. Aga vahekokkuvõtteid võib siis ka teha, vahel olen juba teinud. Lühikokkuvõte on, et mulle on meeldinud unenägusid näha ja mul on kahju, kui iga öö ei näe.
- Millised unenäod on kõige rohkem meeldinud?
- Kui ma koostasin raamatut "Ajalugu unenägudes", siis leidsin, et kõige rohkem meeldisid mulle ajalooteemalised unenäod. Nooremana huvitasid mind filmidest vahepeal kõige rohkem õudusfilmid, aga õudusunenägusid ma pole näha lootnud. Üks tunnus on, et mulle on meeldinud pikemad unenäod rohkem kui lühemad.
- Mis on sinu ja teiste inimeste unenägude erinevus?
- Teised inimesed on rääkinud, et nad pole näinud nii palju unenägusid kui mina või et nad ei mäleta neid nii hästi. Kuuldavasti ei ole kõigi unenäod nii laiadel teemadel. Mõni on öelnud, et tema unenäod ei ole nii selged.
- Kas unenäod on ilukirjandus?
- Kui nad kirja panna, siis nad võivad selleks muutuda. Muidu nägemise ajal võib mõni unenägu meenutada ka filmi. Unenägude üles kirjutamist võib võrrelda ka kroonika kirjutamisega.
- Mida sa tahaksid järgmiseks unes näha?
- Unenäos võiks olla midagi ootamatut, mida ärkvel olles ette välja ei mõtle. Unenägu võiks olla sellisel teemal, mis teeb tuju paremaks. Huvitav võiks olla näiteks pikk unenägu raamatu lugemise kohta.

Tähelepanuta vigur

Üks päev pilte vaadates leidsin sarnasusi maleasjadega. Mõtlesin, et ristimärk on nagu vankri käiguvõimalused või ristilipud. Lipu käiguvõimalused on nagu Suurbritannia lipp ja ratsu omad nagu haakristilipp. Etturituled meenutavad Vene keisririigi kahe peaga kotkast ja odakäigud diagionaalristiga lippe. Jaapani lipp on nagu patiseis, kus keskel on tuleta väli ja ümberringi tuli. Või tegelikult jaapanlased ise mõtlevad vist küll, et neil just keskmine ring koosneb tulest. Aga keskpunkti ja ümbritseva erinevus on siiski olemas. Liibüa lipp on vist olnud üleni roheline, see on nagu matiseis, et tuli on nii kuningal kui ka ümbritsevatel väljadel.

Olen tõstnud sel nädalal ka malenuppe. Malelehest vaatasin kahe päevaga läbi ühe kommenteeritud partii ja kontrollisin, kas läbivaadatud käigud jäävad meelde. Avanguosa jäi hästi, lõppmänguga olid natuke suuremad raskused. Teise partii vaatasin feisbukist. Nii ühe kommenteerija kui ka teise ülesriputaja oli Lauk. Mängisin eile ka ühe originaalpartii, aga see jäi lühikeseks: 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Rc3 Rf6 4. d4 ed 5. Rd4 Ob4 6. Od2 Rd4 0:1. Valgel kulus mõtlemiseks ja käikude üleskirjutamiseks umbes 3, mustal 2 minutit.

Uitmõtted hilja ärgates

Väljas sajab lund. Vanasti ma nägin lumehelbeid nagu paremini, olid eristatavad nende jäänõelad. Võibolla ma pole nüüd lihtsalt sellistesse kohtadesse vaadanud, kus neid näha oleks. Nina alla võiksin ma natuke endiselt näha, sest mul on miinus, mitte pluss prillid. Kuud näen küll taevas halvemini kui vanasti. Lumehelbe fotosid üks päev ühest blogist vaatasin. Pildistajal oli nähtavasti kallim fotoaparaat kui minul, minu aparaadiga sellised fotod vist välja ei tuleks. Kõige halvem aparaat mul ka ei ole. Üks põhjus, miks mulle seda aparaati soovitati, oli see, et ta on väikeste mõõtudega. Algajal olevat raske suure aparaadiga avalikus kohas tegutseda. Ega mul väiksega ka kõige kergem ei ole. Aga mul polegi nii suurt pildistamishuvi, et seda väga palju peaks tegema. Minu blogis on ikka palju vähem fotosid kui mõnes teises. Seevastu tähemärke on rohkem. Ja minu tähemärgid ei piirdu ainult blogiga. Mul läheb ilmselt päevas kirjutamisele rohkem aega kui rääkimisele, kui kirjaliku tõlke tegemine ka kirjutamiseks lugeda. Kuigi see pole originaalteksti kirjutamine. Väljamõeldiste kirjutamine on vist originaalsem tekst kui päriselt juhtunud asjadest. Aga ei saa vist ikkagi muust kirjutada kui päriselt tulnud mõtetest. Fantaasiad võib hiljem ellu viia. Üksi olles allub tegevus paremini planeerimisele kui rahva hulgas. Mulle meeldib üksi olla.

Suuskadega joonistamine

Eile oli talve üheksas suusatamine. Kui mõned lähevad maratonile, siis ma ka pikendasin natuke distantsi. Seni olin suusatanud umbes kahe kanaliringi pikkuselt, aga nüüd kolme. Ainult et mitte ringi kujuliselt. Kõigepealt sõitsin hobuseraua kujuliselt kanali peal, siis läksin kanali taha, nii et hobuseraud või U muutus S-iks. Seejärel tulin läbi kõrkjate uuesti kanalile, nii et S muutus 9-ks. Kõige lõpus suusatasin veel kolm korda seda kanalipikkust edasi-tagasi, kust olin alustanud. Et hiljuti oli sula, siis oli kanali tagumisel küljel kohati lume asemel jää. Kui see ei tulnud just jääkattesse aukude puurimisest. Mõtlesin, et kõndides olen vahel lugenud mõttes luuletusi, prooviks suusatamise ajal ka. Lugesin mõttes ühe suusatamise teemalise luuletuse ja sellega piirdusin, et keskenduda uutele tähelepanekutele, aga neid tegin siiski vähem kui mõnel varasemal korral. Kanalil nägin peale enda ainult ühte inimest. See oli kalamees, kes oli kogu minu suusatamise aja ühes punktis. Suusaraja kõrval oli kepijälgi tihedamalt kui eelmisel suusatamiskorral, nii et keegi oli sõitmas käinud. Mõtlesin, et ma suusatan nii vara, et koolilapsed ei ole veel pärast kooli sõitma jõudnud, võibolla nad tulevad hilisemal kellaajal. Suusatamiskohta kõndides olin mõelnud sellest, et kuigi külmakraadid on tagasi tulnud, peavad jää all vees olema soojakraadid.

Tsensori maitse

Ei lange maitse kokku,
ei lange uskumus,
kuid kirjutada siiski
on minu kutsumus.

Võib vägivaldne tsensor
küll sulgeda mu suu,
kuid see, mis toimub ajus,
on siiski miski muu.

Huvitav münt

Vaatasin euromünte. Ühele mündile oli kirjutatud pikk jutt mind huvitaval teemal ja see münt oli mitmeks murtav. Otsustasin, et kui sellele mündile on kirjutatud selline asi, siis ma ei osta selle eest midagi, vaid panen albumisse. Mul tekkis kahtlus, kas see on ikka kehtiv raha või lihtsalt ilumünt. Aga see pidi olema kehtiv raha, sest selle pilt oli ära toodud kehtivate müntide raamatus. Vaatasime seda raamatut. Henn tahtis juba lehte keerata. Küsisin, kas tal on siis lehekülg lõpuni loetud. Henn vastas jah. Ütlesin, et siis ta loeb minust palju kiiremini, mul veel ei ole. Mõtlesin, et ma loen vist just täna aeglaselt, vahel olen lugenud kiiremini.

Võtke eeskuju

Ajakirjas ilmub nüüd
riimideta luule.
Mõned seda ostavad,
aga nad ei kuule.

Minu riime kiruvad
pätid kurjas keeles.
Mis ma olen kirjutand,
on mul kaua meeles.

Mängutasu

Vennalapsed mängisid põrandal. Küsisin, kas rohkem Hennu moodi on üks Hennu laps või üks mänguasi.

*
Osalesin pikal maleturniiril, millel oli viis vooru. Pärast esimest vooru öeldi, et osavõtu eest tuleb maksta 100 eurot. Maksin ära. Enne teist vooru maksin veel 100 eurot teise vooru eest. Raha võeti vastu, aga hakkasin kahtlema, kas 100 eurot tuli maksta ikka iga vooru eest või kogu turniiri eest kokku. Kui ma oleks maksnud iga vooru eest 100 eurot, oleks kokku läinud 500.

*
Hakkasime autosse istuma, et teise linna sõita. Auto taheti tihedalt inimesi täis panna. Meid taheti kolme poisiga panna tagaistmete taha ja isa eesistmele. Ütlesin, et varem on öeldud, et pikemad istuvad ette. Lubasin siiski isal ette istuda. Ütlesin, et lähen jala. Istusin siiski autosse.

Kõrvuti rajad

Mõtlesin, et mina enam üle ühe internetiseansi päevas ei tee. Mul on sellist mõtet varemgi tulnud, aga millegipärast olen sellest vahepeal uuesti loobunud. Viimastel päevadel olen suutnud ka mõttest kinni pidada. Seetõttu kirjutan ka eilsest suusatamisest alles täna.

Üleeilses ilmateates olevat lubatud, et nädala lõpul tuleb sula. Ööl enne eilset pidi tulema 15 kraadi külma. Selle täitumist ma kraadi pealt ei kontrollinud, aga sula tuli juba eile. Seetõttu läksin suusatama kanali taha, mitte jää peale. Kanali taga nägin esimest korda sel talvel, et kõrvuti olid kahed suusarööpad, nii et vastutulijale tee andmiseks ei pidanud hange astuma. Mõtlesin ainult, kas rajad ei ole üksteisele liiga lähedal, kas suusakepid ei või kokku põrgata. Vahepeal rajad ka eemaldusid üksteisest. Rajad olid ühe tugevad, kuni ühe puu alt läbi minnes tundus olevat parem okste vältimiseks rada vahetada. Pärast seda jäi mahajäetud rada nõrgemaks, nagu oleks suurem osa teisi suusatajaid ka rada vahetanud. Ja tuli veel teise puu alt läbi minna, pärast seda kadus üks rada üldse ära. Tagasi sõites tahtsin jälle oksi vältida, aga kuigi õnnestus nende silmaminekut vältida, puudutas üks jämedam oks ootamatult pealage. Varsti pärast seda tuli üks naissuusataja vastu. Sõitsin kokku sama kanalipikkust läbi neli korda, aga järgmistel kordadel kedagi vastu ei tulnud. Kui esimest pikkust sõites olin puu alt läbi minnes rada vahetanud, siis hiljem sõitsin meelega nõrgemal rajal, et nende tugevuse vahet vähendada. Kui esimesel kanalipikkusel sõitsin põhiosa kanalipoolsel rajal, siis viimasel vahelduse mõttes kanalist kaugemal, kõnniteepoolsel.

Kuigi ma polnud pead ära löönud valusalt, tekkis koju jõudes natukeseks ajaks hirm, et võibolla mul on peapõrutus. Igal juhul pea muutus uimaseks. See võis tulla kas hirmust endast või tegevuse vahetusest. Mõtlesin, et kui arvuti taha istun ja tõlkima hakkan, peaks uimasus üle minema. Nii läkski. Tänu interneti arvelt aja kokkuhoidmisele ja ka tööpäeva hilisemale lõpetamisele jõudsin eile lõpuni tõlkida 4 lehekülge. 2 neist olid varem alustatud, aga 2 tõlkisin üleni eile. Aastavahetuse paiku tundsin vajadust teha enne päeva lõppu vaheuinakuid, aga nüüd olen päeva lõpuni uinakuteta vastu pidanud.

Kiri omanikele

Läksin ühte võrgukeskkonda, kus käisin harva. Hakkasin kirjutama keskkonna omanikele kirja, et minu parool tundub olevat ära muudetud, ma ei ole seda ise teinud. Mulle tuli meelde, et olen seda vist varem ka kirjutanud. Ja hakkas tunduma, et kirjad ei lähe keskkonna omanikele, vaid avalikuks blogisissekandeks.

Koduste ülesannete andmine

Eilses ajalehes kuulutati välja diskussioon teemal, kas õpilastele peaks edaspidi koduseid ülesandeid andma või mitte. Ma kaotaks enne koolis käimise ära. Õigemini erinevatele õpilastele paistavad sobivat erinevad õppimisvormid. Üks klassiõde rääkis küll klassikokkutulekul, et tema õppis peamiselt tunnis. Mulle tundub, et ma omandasin ainet paremini kodus. Tunnis kuulamisega piirdudes võisin saada kahe, aga kodus valmistudes vastata viiele. Tunni miinus on, et kõik peavad sama tempoga edasi minema, aga erinevatele õpilastele sobib erinev tempo. Ka on koolis rohkem närvipinget. Kodu miinus on, et võib leida kergemini alternatiivset tegevust ja õppida koolis kästu asemel midagi programmivälist. Mõnes mõttes on see ka eelis. Praegu mul enam koolikohustust ei ole ning eelistan edasi õppida ja töötada kodus.

Suurmeistri elulugu

Mulle räägiti, et varasemal maleturniiril olin ma võitnud suurmeister Gellerit. Ma polnud tulnud selle peale, et vastane on suurmeister, arvasin, et tal on ainult sama perekonnanimi. Nüüd lähenes mul uus mäng Gelleriga. Arvasin, et seekord ma ei võida, sest minu jaoks ei ole mäng nii tähtis kui talle. Eelmine kord võitsin osalt tänu teooria tundmisele, see ei näidanud minu suuremat mõtlemisoskust. Hea tulemuse tõttu tõsteti minu reitingut mitusada punkti korraga. Nüüd oli see umbes 2400 ja minu pika male reiting oli 600 punkti kõrgem kui kiirmale oma. Öeldi midagi, aga ma polnud kindel, kas ma kuulsin õigesti. Võibolla taheti öelda, et ma sain nüüd meistrikandidaadiks. Küsisin üle ja ikka kuulsin sama vastust. Aga ei öeldud, et ma oleksin saanud meistrikandidaadiks, vaid et Eesti diplomaadid lähevad FIDE kongressile mulle meistrikandidaadi tiitlit taotlema. Taheti, et ma koos Gelleriga meie eelmist mängu analüüsiks. Geller hakkas rääkima oma eluloost ja näitas seda pildina. Ta rääkis, et lapsepõlves malega tegeledes püüdis ta päikest, aga kätte ei saanud. Ta sai vanemaks ja ühel päeval ei olnud näha enam päikest, vaid tuhmim objekt. Geller sai enda kohta aru, et ta polegi päike, vaid kuu.

*
Vaatasin raamatukogu kataloogist, kas A. Sirgul on mõni raamat ilmunud. Selgus, et tal oli kataloogis üks teos. Aga see polnud valminud magistritöö, vaid märkmed magistritöö jaoks. Erinevad inimesed kirjutasid uurimistöid nende kohta, kelle pooldajad nad olid, nii oli ka Sirk kirjutanud V. Kingissepa kohta. Teiselt võrgulehelt leidsin midagi enda kohta. Kirjutati ajaloo uurimisest ja lõpus öeldi, et uuem suund on võrgus süvenemiseta kirjutamine, nagu teen mina, või tendentslike mõtteloo raamatute koostamine. Mõtlesin, et kuigi siin on minu kohta tarvitatud kriitilisi sõnu, võib seda võtta ka kiitusena, sest mina olen ainus, keda uuemate suundade all nimetatakse.

Autori kommentaar

Meil pidi tulema saksa keele lõpueksam. Oli oodata, et keegi ei jõua õpitud, sest eksami toimumisest teatati ainult üks päev ette. Seisin eksami tegemise järjekorras. Nüüd hakkas tunduma, et asi ei saa olla nii hull kui ma algul mõtlesin, sest sabas seisid õpilased, kes ei olnud head õppijad. Inglise keele õpetaja ütles, et mina korda hoiaksin. Selle peale mõni naeris.

*
Üks naine oli kirjutanud ühe raamatu. Üks lugeja tegi raamatu kohta märkuse ja mina vastasin omapoolse märkusega. Raamatu autor rääkis, et ta ei ole meie märkustega nõus, aga et ta arendab seda teemat edasi. Meestel paluti kirstu kanda ja kahel naisel kirstu taga kõndida. Aga siis hakkas seal kõndima ka kolmas ja paljavõitu naine. Seepeale järgnesid talle juba kõik naised. Läksime trepist üles.

Indo-Hiina 1975

Lugesin aastal 1976 ilmunud raamatust "Välispanoraam 1975" Indo-Hiina osa, mida on 30 lehekülge. "Välispanoraam" oli iga aasta ilmunud sari, kuhu on tõlgitud kokku välisriike puudutavat materjali venekeelsest ajakirjandusest, osalt ka Eestis kirjutatud. Koostajaks on märgitud T. Leito. Aasta 1975 tähistas raamatu järgi kommunismi võitu nii Lõuna-Vietnamis, Kambodžas kui ka Laoses. Toimuvat nimetatakse vahepeal revolutsiooniks ja vahepeal sõjaks. Praegu on levinud väljend Vietnami sõda, aga ka Laoses olevat juba kümme aastat sõda kestnud. Kissingeri raamat seletas, et Põhja-Vietnam varustas Lõuna-Vietnami partisane naaberriikide kaudu, mistõttu Ameerika olnud sunnitud ka neid pommitama, mida pandud pahaks Ameerikale, mitte Põhja-Vietnamile. "Välispanoraam" nimetab Lõuna-Vietnami kukutatud valitsust nukuvalitsuseks. Revolutsioonist rääkimine võiks tähendada, et Lõuna-Vietnami valitsuse kukutamist peetakse rahva enamuse tahteks, aga teiselt poolt kirjutatakse raamatus, nagu oleks Lõuna-Vietnami vägi olnud ülekaalukalt suur ja sellest olevat ikkagi jagu saadud. Sarja "Maailm ja mõnda" raamatu piltide põhjal tundus, et Vietnamis oli veel hiljemgi vähe autosid, aga kui neid "Välispanoraami" piltide ja pildiallkirjadega võrrelda, siis jääb mulje, et sõjamasinaid oli rohkem kui rahuotstarbelisi.

Tuna 3/2017

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“ 3/2017.

Jaak Valge kirjutab teemal, kas Hitler tuli võimule demokraatlikul teel. Ta jõuab järeldusele, et demokraatia kadus Saksamaal juba enne Hitleri võimuletulekut. Lugejal võib niiviisi jääda mulje, et Hitleri võimuletulekuga suurt midagi ei muutunudki. Aga nii see polnud. Mujal on eristatud parlamentaarset ja presidentaalset demokraatiat ning autoritaarset ja totalitaarset diktatuuri. Enne Hitleri võimuletulekut Saksamaal totalitaarset diktatuuri kindlasti ei olnud, alles Hitleri ajal mindi mitmeparteisüsteemilt üheparteisüsteemile. Valge kirjutab, nagu oleks Hitleri võimuletulekut olnud võimalik vältida, sest tema partei populaarsus juba langes. Aga seda on näha ka tänapäeva Eestis, et vahepeal parteide populaarsus langeb ja hiljem võib uuesti tõusta. See essee on vast keskmisest Valge kirjutisest vähem väärtuslik, võibolla välisriikide ajaloo Eesti omast halvemini tundmise tõttu. Lugeda oli siiski selle poolest huvitav, et oli kirjutatud argumenteeritult.

Kaspar Kolk kirjutab vanadest raamatutest. See kirjutis on vähem argumenteeritud, aga argumendid võib ise juurde mõelda. Kolk näiteks ei seleta, miks ta üldse selle artikli teema valis. Tundub, et teda raamatud huvitavad, aga ta kirjeldab rohkem nende välimust kui sisu. Autor leiab, et vähem säilinud võivad olla just need raamatud, mida rohkem kasutati. Ka meie koduses raamatukogus on olnud nii, et lagunenud on rohkem sõnaraamatud, entsüklopeediad ja lasteraamatud, kust lapsed kordudvalt pilte vaatasid, samuti maleraamatud, mida pole võimalik kiiresti läbi töötada. Paremini on säilinud romaanid, mis on ühe hooga läbi loetud ja siis riiulisse tagasi pandud. Aga kui ma vaatan raamatukogu kataloogist oma teoste laenutatavust, siis mul on teinud tuju paremaks suurem laenutuste arv, mitte nende väiksemast kasutamisest tingitud suurem säilimine. Enda kirjutatud raamatute koduste eksemplaridega olen küll mõelnud, et ma loen luuletusi parem peast, et köited vähem kuluksid.

Üks klassivend rääkis kooli ajal, et usk on teadusele tohutut kahju tekitanud. Aga „Tuna“ artiklist leiab taas kinnitust, et just vaimulikud organisatsioonid on tegelenud raamatute säilitamisega.

Marten Seppel kirjutab 1603. aasta Tallinna katkust. Mõtlesin lugemise ajal, et ajalugu on hea teadus, inimene sureb haigusesse enne kui jõuab elus midagi korda saata, aga ajaloolane tuletab teda veel sadu aastaid hiljem meelde. Artiklis mainitakse muuhulgas, et talvel külmakraadide tõttu katk taandus. Gripp levib tänapäeval vist vastupidi peamiselt külmal aastaajal. „Loomade elus“ kirjutatakse, kuidas erinevad liigid vajavad erinevat temperatuuri, ilmselt on see nii ka erinevate haigustekitajatega. Organism tekitab endale haigusega võitlemiseks palaviku, aga võibolla mõne haigusega võitlemiseks oleks parem kehatemperatuuri langetamine, kas organism oskab vahet teha?

Sorokin on kirjutanud, kuidas revolutsiooni ajal ei teki mitte üheainsa haiguse epideemia, vaid rohkem hakkavad levima paljud haigused. Nii arvatavasti liigitasid mineviku inimesed ka erinevaid haigusi üheks ja samaks katkuks. Aastal 1603 ei olnud Eestis veel ühtegi ülikooli, kus oleks arstiteadust õpetatud. Tänapäeval võivad seevastu haigustest lugenud olla ka need inimesed, kes ei ole arstiteadust ülikoolis õppinud. Aga ei ole siiani kõige kergem vahet teha, kas tegemist on gripi või mõne muu haigusega.

Lauri Kann kirjutab 1905. aasta revolutsioonist Pärnus. Uurisin hiljuti 1905. a. „Eesti Postimehi“, aga suvekuude omi, mis olid selle aasta suhteliselt rahulikumad. „Tuna“ artiklis kirjutatakse revolutsioonisündmustest rohkem seoses eelnenud talve ja järgnenud sügisega. Ja artikli autor tugineb muudele allikatele kui ajalehed, paljud mässajad võibolla ei lugenudki ajalehti.

Aivar Jürgenson kirjutab 1917. a. revolutsioonist Abhaasias ja eestlaste osast selles. Nagu Eestis nõudis Jaan Tõnisson 1917 rohkem kui 1905, nii oli ka Kaukaasias, et 1905 läks revolutsiooniga kaasa Gruusia, aga mitte Abhaasia, 1917 tegid seda juba mõlemad.

Lauri Leppik ja Allan Puur kirjutavad soomepoiste keskmisest elueast. See olevat välismaale jäänud soomepoiste puhul suhteliselt kõrge, seda mitte ainult Eestisse tagasi pöördunute, vaid ka Korea ja Vietnami sõja veteranidega võrreldes. Artikli autorid seletavad soomepoiste pikka elu sellega, et Soome hakkasid minema inimesed, kes olid tugevamad ja ettevõtlikumad. Minu meelest tuleks kogu rahvastikuga võrdelmisel arvesse võtta ka seda, et soomepoisiks saamine eeldas juba, et inimene ei surnud esimesel eluaastal.

Vladimir Sazonov kirjutab kuningas Dareiose raidkirjast. Leidsin sealt sarnasusi Piibliga. Näiteks ainult süüdlase asemel ka tema järeltulijate nuhtlemine või tähtsa tegelase puhul tema esivanemate loetlemine. Artikli autor ei saa aru, miks on raidkiri vajalik, kui see pole lugejatele nähtav. Minu teada paljud kirjalikud allikad ongi olemas tänu sellele, et kirjutaja loodab, et kirjapandu lugejate kätte ei satu. Vanades kirjades esineb palveid kiri läbilugemise järel hävitada ja päevikutes õuduselamusi seoses sellega, et veel üks inimene peale kirjutaja on seda lugenud. Haudadesse on pandud asju kaasa surnule tarvitamiseks, mitte arheoloogidele leidmiseks.

3 + 9 lauset muinasjuttudest

- Mida sa mäletad lapsena loetud muinasjuturaamatutest?
- Palju oli selliseid muinasjutte, kus tegevus kordus kolm korda. Halbadel tegelastel läks sageli halvasti ja neist oli kahju. Sageli juhtus imesid.
- Mida tähendab sõna 'muinasjutuline'?
- 'Muinasjutulise' all mõeldakse midagi head. Aga päris muinasjuttudes juhtuvad ka halvad asjad. Muinasjutuline võiks tähendada midagi imepärast ja mitteproosalist, kuigi muinasjutte võiks nimetada proosaks.
- 'Muinas' viitab millelegi vanale, kas siis muinasjutud on nagu ajalugu?
- Me oleme pidanud koolis kirjutama ka kunstmuinasjuttu. Mis veel ei ole vana, sellel on võimalus vanaks saada. Mõni arvab ka, et ajalugu on ainult minevik, aga teise aega rännates muutuks see olevikuks.

Talvine mängupäev

Trohhalev 6,5 p.
H. Pedmanson, Pavlov, Peebo 5
...
Runnel 3,5

Turniiril oli 18 osavõtjat ja 7 vooru. Kehtestati uuesti reegel, et kõige vanematele tuleb aega ette anda, kuigi mõni on neist vist minust ise kiirem. Mul ei jäänud täpselt meelde, kellele tuleb aega ette anda ja kellele mitte. Täna andsin ühes mängus, mis õnnestus võita. Võrdse ajaga on sama vastasega rohkem raskusi olnud. Tänasel turniiril tähistati Trohhalevi sünnipäeva.

Uurimistöö alustamine

Alustasin uurimistööd ülikooli Grenzsteini-teemalise väitekirja kirjutamiseks. Hakkasin ühest väljaandest Grenzsteini artikleid lugema ja nende kohta märkmeid tegema. Siis vaatasin teist väljaannet, kus kirjutas samuti Grenzstein. Ta oli kokku nii palju kirjutanud, et raske oli sellest kõigest ülevaadet saada. Aga teised üliõpilased olid ka vaadanud läbi piiratud hulga materjali. Mõtlesin, mis seisukohti ma peaksin väitekirjas võtma ja mis ma peaksin selle pealkirjaks panema. Võiks panna "Positiivne Grenzsteini ideedes". Aga kui ma pole veel materjali läbi lugenud, ei saa ma seda ette positiivseks kuulutada.

Raamat Vietnamist

Kirjutasin eile listi:

Sarjas "Maailm ja mõnda" on aastal 1989 ilmunud üleni Vietnamist rääkiv raamat. Selle pealkiri on "Draakonite maal" ja autor Erna Tšeban. Ma pole seda läbi lugenud, aga eile lehitsesin. Raamatule on ka eestlased eessõna kirjutanud. Aastal 1988 asutati juba ERSP ja Rahvarinne, 1989 toimus Balti kett ja asutati kodanike komiteesid, aga selle raamatu kommentaarid on veel üsna Nõukogude-meelsed. See jäi võibolla aeglase valmismisprotsessi tõttu ajalehtedest maha, raamat on laduda antud novembris 1988 ja ei tea, millal tõlkimine algas.

Raamatus on hulk fotosid Vietnami kohta. Nendel ei ole Vietnami tänavatel eriti autosid, selle asemel on jalgrattad ja rikšad. Rikša võivat küll ka olla mootoriga. Mõned hooned on selliste ülespoole katusenurkadega, nagu võiksid olla ka Hiinas või Jaapanis, aga mõnda maja võiks eksikombel pidada Eesti omaks. Pildiallkiri ütleb, et linnas on teistest euroopalikum linnaosa. Raamatu pealkirjaga kooskõlas on kujutatud draakoneid. Mõnel maal on vist draakon mao sugulane, aga selles raamatus meenutab kabjalist. Piltidel on rohelust, kus mõni puu meenutab palme ja mõni Eestis kasvavaid.

Eestlaste koostatud geograafiaraamatust sain aru, nagu oleks kogu Vietnamit varem Annamiks nimetatud, aga siin öeldakse, et Annam on vaid Vietnami keskosa. Ja siin on nimetus Annam üldse sulgudes, vietnamipäraselt on see Trung Bo.

Suusatamine teoorias ja praktikas

Eile mõtlesin, et seoses olümpiamängudega loen ajalehest spordikülge. Valisin välja artikli, kus oli juttu lubamatute võtetega saavutatud tulemustest ja nende paljastamisega seotud norralaste ja rootslaste vastastikustest süüdistustest. Öeldi, et norralased ja rootslased pole kunagi omavahel kõige paremini läbi saanud. Mõtlesin, kas see käib sportlaste või kogu rahva kohta. Hiljuti lugesin 1905. a. "Eesti Postimehi", kus kirjeldati Norra riigi iseseisvumist. Siis ei suhtutud üksteisesse tõesti kõige paremini. Oleksin arvanud, et nüüd on suhted paranenud. Aga tuli meelde, et tegelikult olen lugenud ka uuema aja kohta, et Norra olevat just sellepärast Euroopa Liidust välja jäänud, et Euroopa Uniooni mõiste seostus norralastele varasema Rootsi-Norra uniooniga, mida tagasi ei tahetud. Ja kui Rootsi on Euroopa Liidus sees ning Norra sellest väljas, siis NATO puhul on asi nii, et Norra on sees ja Rootsi väljas.

Täna hommikul mõtlesin, et meil hinnati koolis kehalise kasvatuse tunnis peamiselt kiirust, aga saab hinnata ka muid näitajaid. Kui esikoha määrab kiirus, siis see võib panna dopingut tarvitama. Aga kui hinnataks selliseid näitajaid, nagu iluvõimlemises või suusahüpetes punktide andmisel või missivõistlustel, siis oleks dopingust vähem kasu. Doping olevat keelatud sellepärast, et see võib põhjustada sportlase varasema surma. Aga kui võisteldaks selles, kes kauem elab, oleks dopingu tarvitamine vastu näidustatud.

Koolis ma polnud alati hindamisega rahul ja vahel ei saanud aru, mida hinnatakse. Aga kui mulle õpetajad enam hindeid ei pane, saan ma ise otsustada, mille alusel ma hindeid panen ja endale ja õpetajatele ise hindeid panna. Suusatamise puhul saab kiiruse asemel hinnata ka treeningtundide arvu või läbi sõidetud maa pikkust, kuigi maksimaalne pingutamine ei ole tegelikult kõige mõistlikum. Aga ma võin hinnata ka seda, millisel päeval või millisel rajal on meeldivam ja millisel vähem meeldiv sõita. Või kui mingi tegevus on ebameeldiv, siis hinnata seda, kui suurt hirmu ja vastumeelsust ma ületada suudan. Televiisorist spordivõistlusi vaadates ma olen tegelikult samuti hinnanud, kes on meeldivam sportlane. Kes ei saa küll esikohta kiiruse poolest, võib saada selle poolest, et talle elan ma kõige rohkem kaasa.

Täna suusastasin sel talvel seitsmendat korda. Nagu näha, hindan ma talve suusatamiskordade arvu järgi, et neid loendan. Sõitsin seekord mitte edasi-tagasi, vaid kaks ümmargust ringi mööda kanali jääd, sest nüüd oli mõlemal pikemal küljel hea klassikarada olemas. Jälgedest oli näha, et keegi oli proovinud ka mööda klassikarada kohevas lumes uisustiilis sõita. Ma olen kunagi kuulnud, et sellist tegu kritiseeritakse, aga täna polnud uisku sõidetud nii palju, et see klassikarada kõlbmatuks oleks muutnud. Täna tuli üks klassikastiilis suusataja mulle kahe ringi jooksul viis korda vastu. Neljal esimesel korral andsin mina talle teed ja viiendal korral tema mulle. Teine suusataja liikus minuga samas suunas, temast tegin ühe möödasõidu. Võiks mõelda, et möödasõitjal on uhkem tunne, et tema liigub kiiremini, aga asja miinus oli, et möödasõidu ajal läks sokkidesse lund. Teist ringi lõpetades mõtlesin, et ma jõuaks rohkem ka sõita, aga peab tööd tegema. Pärast kodus vaatasin, et ma polnud siiski sõidule kõige paremini vastu pidanud, olin esimest korda sel hooajal pöidla natuke katki hõõrunud.

Kui nüüd lõpphinne panna, siis hindan päeva siiani edukaks, et see andis uusi mõtteid. Minu jaoks olid need mõtted huvitavad, kõigile arvatavasti mitte.

Vietnam raamatutes

Kirjutasin listi:

Vaatasin veel mõningatest raamatutest informatsiooni Vietnami sõja või Vietnami kohta. Kolmeköitelise teose "Maailma maad ja rahvad" aastal 1932 või osalt 1931 ilmunud teises köites ei kasutata nimetust Vietnam, vaid Annam. Ka aastal 1989 ilmunud ENE kaardiköites, kus riigi nimi on küll juba Vietnam, asub selles riigis Annami mäestik. Mägisus on ilmselt üks põhjus, miks riik sõjas edukalt vastu pani, nagu Tšetšeenias. Teine põhjus võib olla metsasus, nagu Soomes. Maad Annamiks nimetav raamat nimetab selle elanikke annamiitideks, mitte vietnamlasteks. See oli tol ajal osa Prantsuse valdustest, aga oli olemas ka kohalik kuningas. Mõnda autorit lugedes võiks arvata, et inimesed muudab julmaks kommunism, aga selles teoses räägitakse sealsete elanike julmusest juba seoses kommunismieelse ajaga.

Aastal 2003 ilmus eesti keeles raamatu "Charles de Gaulle" tõlge. Sellest selgub, et kuigi Vietnam oli Prantsusmaa kaduma läinud valdus, ei vaadanud Prantsuse president de Gaulle sellele hea pilguga, et Ameerika kui suur riik seal Vietnami kui väikse riigi vastu sõdis.

Aastal 2006 ilmunud raamatus "Hruštšov ja tema aeg" on registri järgi vaid ühel leheküljel mainitud Stalini ja Vietnami juhi Ho Chi Minhi kohtumist, märksõna Vietnam registris ei ole, kuigi on teiste maade nimesid. Seevastu aastal 2004 ilmunud teoses "John F. Kennedy. Katkenud elu. 1917-1963" on Vietnamist juttu palju ja saab ka teada, mis ameeriklastele samal ajal veel tähtis oli. Kui Kissinger nimetas Vietnamis tuumarelva kasutamise võimalust, siis Kennedy ajal ähvardas puhkeda tuumasõda nii seoses Berliini kui ka Kuuba sündmustega.

Et nädal tagasi kirjutasin Vietnami markidest, siis vaatasin, kas neid mu enda margialbumis on. Sellest leidsin ühe Vietnami margi, millel on kujutatud puuoksi. Margilt ma aastaarvu ei leidnud, aga kogusin marke 1990. aastate esimese pooleni. Kuskil olen vist näinud ka kaktusepiltidega Vietnami margiseeriat, see võis olla õe albumis. Kunagi olen vist kandnud Vietnamis valmistatud ketse.

Newtoni meetod

Newton ei teinud avastust võibolla mitte ainult sellepärast, et talle kukkus õun pähe, vaid ka sellepärast, et õunu kukkus ainult üks. Lumesõjas oleks kuule visatud vahetpidamata ja poleks mõtlemiseks aega jäänud. Kui pähe kukkus ainult üks õun, jäi aega nii sündmuse kui ka analüüsi jaoks. Nii saab avastusi programmeerida, et mitte võtta pidevalt informatsiooni vastu, vaid lasta vastuvõtmisel ja analüüsil vahelduda.

Laste mängud

Jõudsin söögisaali. Tahtsin enne sööma hakkamist panna oma joppi nagissse. Aga seda tehes kukkus üks teine jopp maha. Tõstsin selle uuesti maast üles. Nii mind võidi pidada vargaks.

*
Ühele väiksele lapsele öeldi, et ta võiks millestki rääkida. Teine laps vastas, et kui tema väike oli, siis ta algul veel ei osanud rääkida. Hakkas tunduma, et ta mäletab veel seda aega, kui ta rääkida ei osanud. Mängiti mänguautodega. Ühe autoga ei saanud enam mängida, sest sellel polnud enam kumme all. Püüdsin asja parandada. Ühte eset enam ei kasutatud, sest see oli jäänud võrk-kotti. Mõtlesin, kas seda võrgust välja võtta ei saa. Proovisin ja sai, ükskõik kuidas koti endaga oli.

Üksik suusataja

Mõtlesin, et ma olen küll roheline ja rohelised parteid on saanud nime roheliste taimede järgi, aga just roheliseks oleku tõttu tahan ma, et talvel oleks Eestis maa valge, mitte roheline. Täna läksin sel talvel kuuendat korda suusatama. Sõitsin jälle kanali jääl, kus olid jämedad rööpad ees.

Esimest kanalipikkust sõites tundsin algul kätes väsimust, kuigi enne suusatama minekut ei tundnud. Mõtlesin, kas väsimus on jäänud kätesse eelmisest suusatamisest, või läheb edasi sõites üle. Täna ei olnud kanalil nii palju rahvast kui nädalavahetusel, aga ühte kalameest kanali teisel küljel märkasin. Kaalusin, kas sõita ringiratast ümber kanali. Aga otsani välja jõudes selgus, et jämedad rööpad lõppevad ja asenduvad nõrkadega, seetõttu keerasin ümber.

Teist kanalipikkust sõitsin allatuult ja väsimus kätes läks üle. Võtmed hakkasid jopi all kõlisema, aga ka see lõppes. Sõitsin natuke rohkem kui ühe pika külje, natuke ka otsapikkust, siis keerasin jälle ümber.

Kolmandat pikkust sõitsin jälle vastutuult, aga väsimust kätesse tagasi ei tulnud. Kolmanda pikkuse teisel poolel hakkasin märkama raja kõrval suusakepijälgi, millele ma seni tähelepanu polnud pööranud. Kanali otsas möödusin esimesest inimesest lähedalt. See võis olla sama kalamees, keda olin enne näinud kanali teisel küljel ja kes oli nüüd esimesele küljele tulnud.

Neljandat pikkust sõitma hakates pühkisin esimest korda nina. Edasi sõites nägin ühte inimest mulle vastupidises suunas kõndimas, aga mitte väga lähedal, vaid kaldal. Neljanda pikkusega lõpetasin. Kaldal vaatas kanali poole kolmas inimene, keda ma märkasin. Tõnu rääkis viimati, et Tähtvere pargis on suusatajaid endiselt palju. Kanalil võib olla selle võrra vähem, et ei ole enam mäge, kust alla lasta. Ja võibolla ka sellepärast, et kliimasoojenemise tõttu võib jää sagedamini kahtlaselt õhuke olla.

Neljanda ringi lõpul ja suuski kokku pannes pühkisin veel paar korda nina. Mulle tuli meelde, et kõik ninapühkimised võivad olla seotud teiste inimeste lähedal viibimisega. Sest tänaval kõndides ei tilgu nina samuti inimtühjal teelõigul, vaid kui keegi vastu tuleb või ees kõnnib, eriti teisest soost inimeste puhul. Suusatades võib nina tilkuma hakata ka siis, kui teisi inimesi ei näe, vaid teen lihtsalt pööret. Kuigi pöördeid teen ma ka sildade lähedal, millest ma tean ka nägemata, et seal on inimesi.

Koju tagasi kõndides mõtlesin, et vanasti ma käisin Nõukogude-vastastel meeleavaldustel, aga nüüd on Nõukogude võim lõppenud ja praegu käin ma suuskadega kliima soojenemise vastu meelt avaldamas.

Vastandlikud elemendid

Tuli ja vesi olevat vastandid, neid peetakse vist üksteise suhtes vaenulikeks. Vesi võib tule kustutada ja tuli võib vee üleni aurustada. Aga siin saavad tuli ja vesi paremini läbi kui tuli ja mõni kuiv aine. Kui vesi saadab osa kuumust endast auruna välja, siis võib ülejäänud osa veest selle võrra kauem säilida. Mõni kuiv aine oleks selle ajaga juba pajas süttinud või kõrbema läinud. Tuli ja vesi võivad olla mõlemad tulised. Tuline vesi võib kõrvetada nagu tuli juba enne kui veega samal temperatuuril õhk.

Vangla koridorides

Istusime koosolekul. Ruumi ees hakati joonistama graafikuid, milline nähtus millise reaktsiooni esile kutsub. Kui tuli joonistada graafik mõiste "korralikkus" kohta, siis tõusis minu kõrval istuv noor mees püsti ning läks ja joonistas joone, mis algul järsult tõusis ja kohe seejärel järsult langes. Korralikkus oli minu omadus. Langev joon vist näitas, et joonistaja peab seda negatiivseks omaduseks. Aga et see vähemalt algul tõusis, siis ta võis seda pidada ka positiivseks. Laua seest leiti ühe mehe pabereid. Ütlesin, et ma olen selle laua sees varemgi kaevanud, vahel olen ma selle mehe paberid leidnud ja vahel mitte.

*
Tahtsin vanglasse raamatuid viia. Kõigepealt läksin ja vaatasin ühte esimese korruse kongi. Sealt leidsin ühe tuttava maletaja. Ta rääkis minuga paar sõna juttu. Seejärel läksin ülemistele korrustele, kus mäletasin olevat tuttavaid, kellele ma tahtsin raamatut viia. Aga tuttavas kongis neid enam ei olnud. Hakkasin siis teistest kongidest otsima, aga ei leidnud kuskilt. Vahepeal veeti vange ühest ruumist teise. Neid veeti nii, et nad ei saaks ise jalgu liigutada. Mõtlesin, et kui nad ei saa isegi koridori mööda liikudes jalgu liigutada, siis nad ei saa üldse füüsilist koormust. Aga võibolla nii tahetigi, et nad jalgu liiga tugevaks ei treeniks ja valvurile jalahoopi ei annaks. Paistis, et minu tuttavad olid vaid lühiajaliselt vanglas viibinud. Võibolla nad olid siia toodud siis lihtsalt sellepärast, et olid purjus, kaineks saades lasti vabaks. Üks vangla töötaja tuli minuga pahandama, et ma ei tohi niimoodi mööda koridore kõndida. Vastasin, et mul on siin endal ka täna vastuvõtt. Selle peale ta jäi vait. Teised töötajad minuga ei pahandanud. Nähtavasti oli lihtsalt üks kurjema iseloomuga kui teised. Läksin uuesti esimesele korrusele tuttava maletaja kongi juurde. Nüüd hakkas tunduma, et see polegi kong, vaid haiglapalat. Tundus, et osa majast on vangla ja osa haigla.

Paides matustel

Eile käisime Paides Raivo matustel. Matusekõnes meenutati, et Raivo tundis väga hästi masinaid ja oskas kõiki asju ise parandada. Minu isa meenutas, et kui Raivo kooli läks, siis isa tahtis ka minna, kuigi oli noorem, ja hakkasidki koos käima. Ma meenutasin lähematele lauanaabritele, et Raivo ennustas kõige õigemini ette minu eksamitulemusi. Kokku käisime eile Paides kolmes majas. Autot juhtis Tõnu, kelle käest sain kätte selle raamatu, mille kohta kirjutasin reedel, et mul jäi esitlusel saamata.

Röövlite elu

Jõudsime pika aja järel jälle selle apteegi ukse taha, kus me olime varem töötanud. Tahtsime sinna uuesti tööle minna, aga apteek oli vahepeal likvideeritud. Meile tuli mõte uuesti röövima minna. Röövisime ühte poodi ja seejärel õnnestus meil jälle põgeneda, nagu oli juhtunud alati. Põgenedes tegime raamaturiiulite vahel pöördeid. Jäime pidama ühte kohta, lootes, et sealt meid ei leita. Aga siis võttis isa mobiiltelefoniga kõne. Kartsin, et nii võidakse meid mobiiltelefoni asukoha järgi üles leida. Aga isa kasutas ettevaatusabinõusid, mis andsid lootust, et võibolla ei leita. Isa ei öelnud telefoni oma nime, vaid et omad räägivad.

Talvised tegevused

Isa oli küsinud täna lumememmesid tegevatelt lastelt, mis lumememmede nimed on. Lapsed olidki nimed öelnud, aga ühe kohta ka, et see on lihtsalt lumememm.

Läksin viiendat korda sel talvel suusatama. Neljanda korra järel sulas lumi ära, aga nüüd on see mõned päevad jälle maas olnud. Täna olid küll soojakraadid. Puhkepäeva tõttu oli kanali jääl palju inimesi, aga eelistasin soojade ilmade ajal suusatada kaldal. Algul sõitsin ka üle kanali nurga, aga siis läksin kanali ja jõe vahele, kus ma polnud veel sel talvel suuskadega käinud. Sõitsin kokku neli kanali pikkust ja kaks otsa pikkust.

Esimest kanalipikkust sõites mõtlesin, et ma olen imestanud, et autod, jalgrattad ja rongid suudavad kitsast rajast kinni pidada. Ise olen seda osanud teha jalakäijana, aga kahelnud oma oskuses masinat juhtida. Nüüd mõtlesin, et suusatades ma sõidan ju ka kitsaid jälgi mööda, seda ma oskan. Selle mõtte peale tulid küll mõned ebatäpsemad liigutused. Meenus, et varases lapsepõlves mulle vist räägiti midagi raja lõhkumisest.

Teine kanali pikkus teist pidi tagasi sõites tuli täpsemate liigutustega, sest mõte ebatäpse liigutuse võimalikkusest läks meelest. Mõtlesin võibolla seda pikkust sõites, et vahelejäänud aastate järel uuesti suusatamas käima hakates mõtlesin sõidutehnikast rohkem, nüüd tuleb see mõtlemata iseeneslikumalt. Aga et ma tõstsin vahepeal suusatades rohkem suuska maast lahti, nüüd olen uuesti maad mööda libistama hakanud.

Kolmandat pikkust sõites pudenes mul ühel hetkel üks kepp käest lahti. Kaotasin tasakaalu, aga ei kukkunud. Haarasin uuesti kepist kinni ja sõitsin edasi. Natukese aja pärast tuli kepp teist korda käest lahti. Sel korral tundus olevat põhjus kepi lumme kinni jäämine. Esimesel korral olin pidanud kepi kätte tagasi saamiseks ainult kätt liigutama, aga nüüd läksid jalad veel inertsiga edasi ja tagurdasin selg ees kepi juurde tagasi. Teisel kepikaotusel ma tasakaalu ei kaotanud. Selle kanalipikkuse lõpul märkasin kanali otsa pool lumel mingit mullahunnikut, nagu oleks mutt lume alt välja tulnud.

Sõitsin veel neljanda pikkuse tagasi. Kolm esimest olid olnud tuulevaiksed, aga neljandal tuul kõrvades natuke puhus. Kui sõidu lõpetasin, siis vaatasin, et inimesi on jääl vist alustamisega võrreldes vähemaks jäänud. Kuigi nüüd läksin ma mõnedest just lähemalt mööda. Olin näinud jooksjaid, uisutajaid, kõndijaid, lumememme-ehitajaid ja kalapüüdjaid, aga mitte ühtegi teist suusatajat. Teised varem väljas käies olid kedagi suusatamas käinud.

Suuski alt võttes mõtlesin, et tol aastal, kui ma viimati suusakepid ostsin, mõtlesin, et kepipaeltes on augud selleks, et sealt sõrm läbi pista, aga nüüd ei ole enam pistnud. Ja tuli mõte, et võibolla need augud on hoopis selleks, et saaks kõndides kepi suusa külge riputada, mida ma olen ka teinud.

Nupud puntras

Sain kätte ajalehe "Eesti Maleelu" eelmise aasta neljanda numbri. Oli juba ette hoiatatud, et selle ilmumine jääb toimetuse ajapuuduse tõttu tänavusse aastasse. Nüüd tellisin ka tänavuse aastakäigu. Malelehe põhjal analüüsisin natuke Hispaania avangut käike üles kirjutamata. Täna mängisin ühe mängu kirjandust kasutamata käike blogisse panemiseks üles kirjutades. Kuigi panin mängu käiku iseloomustava negatiivsena tunduda võiva pealkirja, oli tegelikult rõõm mängida.

1. d4 g6 2. f4 f5 3. d5 c6 4. Rc3 Rf6 5. dc Rc6 6. Rf3 Og7 7. e3 d6 8. Oc4 Od7 9. a3 Lc7 10. Od2 e6 11. Rb5 Lb8 12. Oc3 d5 13. Ob3 0-0 14. Re5 Vd8 15. 0-0 a6 16. Rd4 Re5 17. fe Re4 18. Ob4 Oe5 19. h3 Oh2+ 20. Kh1 Rg3+ 21. Kh2 Rf1+ 22. Kg1 Re3 23. Le2 f4 24. Od2 Le5 25. Oc3 Lg5 26. Rf3 Lh6 27. Of6 Vf8 28. Og5 Lg7 29. c3 e5 30. Ve1 Ob5 31. Ld2 Vad8 32. Od8 Vd8 34. Kh1 Kh8 35. Rg5 Le7 36. c4 Oc6 37. cd Od5 38. Oa5 Og2+ 0:1. Valge mõtles 25 ja must 23 minutit.

Multifilmide sari

Vaatasin multifilme. Olin selle sarja osi varem palju vaadanud, aga need olid hästi meeles. Nüüd tundus, et ei tule järjestikune osa, vaid keegi on videot vahepeal tükk maad edasi kerinud. Vaatasin multifilme televisioonist. Üks poiss tuli ja ütles, et ma juba hommikul vaatasin. Vastasin, et ma ei mäleta, võibolla tõesti. Poiss ütles, et ta tahab "napakat tapmisfilmi" vaadata. Ta ei teadnud vist, mida sõna "napakas" tähendab. Ta tahtis hakata kanalit vahetama. Küsisin, kas ta on varem kanalit vahetanud. Poiss vastas, et ei ole. Küsisin teises ruumis olevalt emalt, kas poiss võib kanalit vahetada. Ema vastas, et ei või.

Fotonäitus

Käisin fotoraamatu esitlusel. Raamatu pealkirja järgi arvasin, et raamatus on 100 fotograafi pildid, aga esitlusel räägitu põhjal hakkas tunduma, et fotograafe on vähe ja hoopis fotodel on 100 inimest. Oli üles riputatud ka nende fotode näitus. Näituse ühes osas olid maastikupildid ja teises inimeste portreed. Kokku oli neli rida fotosid. Alustasin vaatamist maastikupiltidest. Kuna ma iga foto üle ka mõtlesin, siis sain kaks esimest rida vaadatud ajaga, mis minu emal kulus nelja rea vaatamiseks. Lõpuks sain ka mina neli rida vaadatud. Eelviimast pilditahvlit ei saanud kohe vaadata, sest ühed inimesed seisid ette, et neid pildistataks, ja tehti veel üle ühe klõpsu. Portreepiltide juures oli üldse suurem tunglemine kui maastikupiltide. Kõige lõpus vaatasin veel ühte maali. Oli võimalus vaadata ka muuseumi püsiekspositsiooni, aga seda ma olin juba varem vaatamas käinud. Ma olin raamatu väljaandmise toetaja tingimusega, et saan vastu raamatu eksemplari. Esitluse kutsel lubati raamat kätte anda esitlusel, aga ei antud.

/TÄIENDUS. Raamatuid olevat siiski jagatud, aga alles siis, kui ma olin juba läinud. Mulle lubati hiljem anda./

Kuuldavõetud soovitus

Erik rääkis, et Oudekki andis talle väga targa soovituse. Oudekki oli soovitanud, et Erik võiks olla selline saadik, kelle seisukohad erinevad teiste oma partei saadikute seisukohtadest. Pärast seda oligi Erik ennast linnavolikokku valida lasknud.

2. veebruar 1988

2. veebruaril 1988 toimus Tartus seoses Tartu rahu aastapäevaga esimene Nõukogude-vastane meeleavaldus, mida ma otsapidi nägin. Minu ema on kirjutanud sellest minu jutu põhjal raamatus "Sajandi kool. Sada aastat Miina Härma Gümnaasiumi" (Tartu 2006). Kirjutan nüüd oma sõnastuses, kuidas ma asja praegu mäletan ja mida ütleb selle kohta minu arhiiv.

Olin tol ajal Tartu 2. keskkooli 4. klassi õpilane. Kool töötas kahes vahetuses. Nooremad klassid käisid koolis õhtupoolses ja vanemad hommikupoolses vahetuses. Olin juba jõudnud sellesse vanusesse, kus tavaliselt oli koolipäev hommikul, aga aastal 1988 oli koolimajas midagi remondi taolist, mistõttu minu tunnid olid ajutiselt uuesti õhtuti. 2. veebruari õhtul läksime pärast viimase tunni lõppu riidehoidu. Viimase tunni õpetaja tuli sinna järele ja ütles, et need, kes lähevad Annelinna, ei läheks sel päeval kesklinna poole jala, vaid bussiga. Põhjust ta ei öelnud, aga põhjuse sain teada ühe klassivenna jutust, kes ütles, et teda see meeleavaldus ei huvitagi. Läksin kodu poole koos ühe teise klassivennaga. Jätsime õpetaja korralduse täitmata ja läksime esimese poole maad jala nagu tavaliselt. Tee peal kohtasime uusi keelajaid. Tahtsime minna läbi diagonaalis Vanemuise tänavale viiva hoovi, aga tee peal olid mehed, kellest oli aru saada, et nad on KGB-lased. Nad ütlesid, et siit läbi ei pääse, me peame minema Kitsa tänava trepist. Tol ajal ei olnud mobiiltelefone, aga neil oli häält tegev aparaat, millest me arvasime, et see ongi raadiosaatja. Jätsime ka nende meeste korralduse täitmata, me ei läinud Kitsast tänavast, vaid keerasime ülikooli raamatukogu eest Vanemuise tänavale, seal valvet ei olnud. Vanemuise tänaval ei olnud meeleavaldus veel alanud, aga rahvas juba kogunes ja tänav oli bussiga risti suletud. Liinibussid olid tol päeval vist Vanemuise tänavalt Riia maanteele ümber suunatud. Meeleavaldusele me ei jäänud, vaid läksime edasi.

Kodus kuulasin järgnevalt teisel kellaajal meeleavaldusest möödunud isa juttu, "Ameerika Häält", lugesin ajalehte "Edasi" ja kuulsin ka muude täiskasvanute jutte. Tolle aasta kalendermärkmikusse olen kirjutanud 2. veebruari peale:

"Linnas oli suur sõda vere koertega

Eile võeti inimene kinni. Radiot ei kuulata täna, vaid homme."

Pärast meeleavaldust toimusid vaidlused, kas meeleavalduse laialiajamiseks kasutati koeri või mitte. Mõni väitis, et koeri näidati ainult keti otsast, aga keegi väitis, et ta on ise hambajälgi näinud.

Inimese kinnivõtmine tähendas vist seda, et üks inimene arreteeriti meeleavaldusele kutsuvate lendlehtede levitamise eest. Aga see lendleht olevat ka ajalehes ära trükitud. Ajaleht ei olnud siiski meeleavaldajate vastu eriti sõbralik, meie kooli direktor saatis ajalehele meeleavalduse vastase kirja, mille pealkiri oli minu mälu järgi "Üleüldse mitte lugupeetud Lagle Parek". Mõned aastad hiljem, kui ajad olid muutunud, riputas keegi selle kirja väljalõike kooli stendile, aga see kadus sealt kiiresti.

5. veebruari peale olen kirjutanud kalendermärkmikusse muuhulgas: "Sõda polegi veel läbi." Aga et ma olin 10-aastane, siis vahepeal kirjutasin ka fantaasiasõdadest, nii olen kirjutanud 8. veebruari peale: "Old Fantomsi väed panid taganema Fafi väed. Laserrakettid valmistuvad."

Veel Vietnamist

Kirjutasin vastuseks telesaate reklaamile:

Lugesin Kissingeri "Diplomaatiast" uuesti läbi kõik kolm Vietnami-teemalist peatükki. Kissinger kirjutab ka sellest, mis erinevus on sõjauudiste ajalehest ja televisioonist jälgimisel. Vietnami sõjale hakanud vastuseis tekkima just seoses sellega, et levis televisioon, kust vaadates toimuv tundus koledam. Mujalt olen lugenud uuringutest, et televisioonis vägivalla näitamine põhjustab uut vägivalda. Aga ka Kissinger mainib sõjavastaste vägivaldset käitumist.

Kissinger kahetseb seda, et sõda ei õnnestunud võita. Ta iseloomustab ameeriklasi idealistidena ning vietnamlasi jõhkrate ja lepingurikkujatena. Aga kokkuvõtteks mainib, et Ameerika Ühendriigid toibusid sõjast, kuid Vietnami võidu järel võitlust Jeemenisse, Etioopiasse, Angoolasse ja Afganistani laiendanud Nõukogude Liit lagunes.

Nõukogude aja lõpust on mul mälestus, kuidas sõitsin kahe klassivennaga bussis ja üks küsis teiselt: "Mitu Vietnami marki sul on?" Teine vastas: "Mina sotsmaade marke ei kogu." Tol ajal olid Tartu filateeliapoes ja ajaleheputkades müügil ainult sotsmaade margid. Aga minu margikogu esimene mark oli sõjaeelne Pätsi-pildiga Eesti mark, mille üks kolmas klassivend andis, samuti oli võimalik saada lääneriikide marke nendega kirju vahetades. Ühes teadusajakirjas on ilmunud artikkel sellest, kuidas postkontorites avati ümbrikuid veel rohkem kui rahvas arvas.

Lai postkast

Vaatasin vana inglise keele vihikut. Olin sellesse kirjutanud kõik tööd pikad ja väikse vigade arvuga, aga hinded olid peamiselt kolmed ja neljad. Esines ka kõiki muid hindeid. Õpetaja oli olnud konkreetselt minu vastu, mida näitas see, et ühe töö juurde oli ta kirjutanud, et kellegi teise esitatud töö ei olnud nii teemast mööda.

*
Võtsin postkastist posti. Mul oli juba varem olemas "Kleio" viimane number, nüüd oli kohale jõudnud ka eelviimane. Posti oli postkastis palju. Meie perel oli selleks teistest laiem postkast, et kõik post ära mahuks. Ma ei teadnud, kas kõik asjad postkastis on tuppa viimiseks või on osad postkasti jätmiseks.