Kitsam nurk

1. b3 d5 2. Ob2 c5 3. Rf3 Rc6 4. d3 f6 5. Rbd2 e5 6. c4 d4 7. g3 f5 8. Og2 Rf6 9. 0-0 Oe7 10. Lc2 0-0 11. a3 Oe6 12. Rg5 Od7 13. h4 h6 14. Rh3 Rg4 15. Rf3 f4 16. Oc1 fg 17. fg Re3 18. Oe3 de 19. Vab1 Lc8 20. Kh2 Rd4 21. Lb2 Rf3 22. ef Of6 23. Le2 g5 24. Le3 gh 25. Lh6 hg+ 26. Kg3 Ld8 27. Vbd1 Vf7 28. Kh2 Vh7 29. Lg6+ Kh8 30. Vh1 Oe8 31. Le4 Oc6 32. Lg6 Og5 33. Kg1 Oe3+ 34. Kf1 Lf8 35. Ke2 Od4 36. Rg5 Lg7 37. Vh7+ 1:0. Valge mõtles 20 ja must 37 minutit.

Linnu pea

Ühel linnul käis pea otsast. Panin seda talle tagasi. See lind oskas rääkida. Ühel korral, kui ma lindu nägin, oli keegi talle pea naelaga otsa löönud. Nii ei oleks tohtinud teha, sest nael vigastas aju. Aga linnul oli rääkimisoskus säilinud. Pea käis endiselt otsast. Kui see juhtus hetkel, kui ma nägin, sai pea otsa tagasi panna, aga kogu aeg ma linnuga koos ei olnud, seetõttu ähvardas teda surmaoht. Lind tahtis süia. Küsisin, mida ta tahab, kas teri. Lind raputas pead. Ta oli varem nii palju teri söönud, et nüüd tahtis midagi muud. Puistasin talle teist liiki toitu, mis sarnanes samuti teradele. Seda sai nii suur kuhi, et lind ei paistnud enam toidu alt välja. Mõtlesin, et nii ma ei näe, kui tal pea otsast tuleb. Seda toitu sööma hakkasid kogunema ka muud loomad. Esimesena saabus suur tigu.

*
Nägin silmanurgast, et mulle on arvutipostkasti palju kirjavastuseid saabunud. Olin saatnud ühele asutusele kirja, nüüd hakkasid vastused tulema. Esialgu ma neid ei vaadanud. Vastasid kõik asutuse töötajad. Nad olid üle Eesti laiali. Üks vastas näiteks Pärnust. Asutuse töötajad vaatasid mind ja üksteist pikalt. Mina vaatasin korraks ühel neist dekolteed, aga palju vähem kui nemad mind. Ma taotlesin neilt raha just sellises stiilis kirjandusteosele, milliste autorid teisi inimesi ei vaata. Üks asutuse töötaja vaatas teist nii laia naeratusega, et igemed paistsid.

Kaastöö ülesehitus

Ma olin saanud ajakirjalt "Looming" ülesande kirjutada Laarist. Mõtlesin, et loen Laari värske raamatu läbi, kirjutan selle kohta arvustuse ja toon mõned võrdlused tema varasemate raamatutega. Siis mõtlesin, et kirjutan teisiti. Teen kaheosalise kaastöö, ühe osa nimeks panen "Isiklikku", milles kirjutan enda kokkupuudetest Laariga, teises osas "Üldist" kirjutan Laari tähtsusest Eestile. Kumb osa panna ettepoole? Üldosas kirjutan, et Laar on alati heatujuline ja ta hakkas ajama teistsugust poliitikat kui Nõukogude aja tegelased. Alguses oli see poliitika õige, aga nüüd on olukord muutunud, sama moodi jätkamine on juba viga, praegu tuleb poliitikat muuta. Enda kokkupuudete all Laariga kirjutan, et olen temaga kohtunud oma vanavanaema sünnipäeval ja ühel teisel sünnipäeval, samuti olen talle ülikoolis arvestust teinud. Arvestuse jaoks tuli kirjutada referaat. Teistele esitas ta arvestusel lisaküsimusi, aga mulle ütles, et mul on nii põhjalik referaat, et mulle ta lisaküsimusi ei esita. Rääkisin sellest arvestusest praegu koduteel Erikule. Erik esitas mulle täpsustavaid küsimusi. Kaubahalli ees hakkasime minema erinevates suundades - üks silla poole ja teine teenindusmaja suunas.

Ungari fotode näitus

Tartu linnaraamatukogu koridoris ripub praegu üleval Ungari teemaliste fotode näitus. Vaatasin seda raamatuid laenutamast tulles võibolla tagurpidi, et mitte välisukse poolt tulles, vaid selle suunas tagasi liikudes. Fotograafi nimeni jõudsin alles kõige lõpus. Ühes varasemas sissekandes kirjeldasin, kuidas vaatasin samas kohas samasuguses järjekorras fantaasiapiltide näitust. Tol korral ma kunstniku nime ei märganudki, leidsin selle alles teisel korral tagasi minnes. Aga nüüd mäletasin juba kust otsida.

Fotonäituse esimest pilti vaadates mõtlesin, et fotod on klaasi taga, seetõttu pole nähtavus ideaalne, klaasid peegeldavad muid asju. Aga järgmisi pilte vaadates leidsin võibolla parema vaatenurga, igal juhul ma peegeldusest enam nii palju ei mõelnud.

Ühel pildil olid tantsijad. Piltide all olid ka suhteliselt pikad kommentaarid, kommentaarides öeldi, et raske on tantsimata jätta. Mõtlesin, et meie klassis nii algkoolis kui ka pärast kooli lõpetamist tahtis küll tantsida suurem osa tüdrukuid, aga väiksem osa poisse. Mõne laulu sõnad ütlevad, nagu kõik tahaksid tantsida, aga kui mittetantsijad tantsupeole ei lähe, siis tantsijad võivad unustada, et on ka teistsuguseid inimesi. Kontrollisin, et ka sellel fotol on ainult naissoost tantsijad. Oletasin, et fotograaf on ise ka naine. Hiljem tema nime lugedes sain kinnitust, et tal on eesnimi, mis tavaliselt on naisenimi.

Üks teine pildiallkiri rääkis veel sellest, kuidas miski kutsub. Mõtlesin, et kirjandusest ja ajaloost on olnud lugeda, et mõned vahetavad asukohta mitte kaugete maade kutse tõttu, vaid teisest kohast põgenemiseks. Mõnel korral võivad ehk seletajad rändamise põhjuse seletamisega eksida, aga Teise maailmasõja ajal eestlased kindlasti põgenesid.

Ühel pildil oli Doonau üleujutus. Pildiallkiri ütles, et need on Ungaris sagedased. Meenutasin, kuidas ma lapsepõlves puutusin üleujutuste teemaga kokku nii "Karupoeg Puhhi" kui ka Piibli lugemisel, hiljem olen ajakirjandusest lugenud Pärnumaa üleujutustest. Mõtlesin, et jumalakartlikum inimene võib ka üleujutusi rohkem karta, kui mõtleb, et neil on samasugune põhjus nagu Noa ajal.

Teisel pildil oli ka vesi, aga sellel olid ujujad. Üleujutuse pilt oli inimtühi, aga teisel pildil oli ujujaid tänavabasseinis tihedalt. Pildiallkiri ütles, et pildistajale algul ei meeldinud sellises kohas ujuda, aga hiljem hakkas meeldima. Mõtlesin, et leidsin nüüd ka sellise juhtumi, mis näitab, et kõik teda kohe ei kutsu. Ei teadnud, miks on vaja ujuda basseinis, kui kõrval on Doonau jõgi. Aga tõenäoliselt on jões vesi külmem ja kiirema vooluga. Osa linnaosasid jääb ilmselt jõest kaugele. Pildiallkirjas oli juttu veel vees seistes male mängimisest. Meenus naljades kasutatav sõna "allveekabe", nüüd leidsin ühe juhtumi, kui tõsised inimesed vees mõtlemismängu mängivad. Ungarist on tulnud rida üle malemaailma kuulsaid mängijaid.

Väljailmumine ja kadumine

Olime teel bussijaama. Osa seltskonnast eraldus meist ja jäin kõndima Riinuga kahekesi. Ajasime juttu. Ühel hetkel nägin, et Riin on rahulolematu näoga. Muutusin kurvaks. Läksin jaamahoonesse sisse. Seal oli kolm wc-d. Kahel neist ei olnud silti. Üks tüdruk vaatas sisse uksest, mis oli olnud varem naiste wc oma. Ta pani kiiresti ukse kinni, sest seal olid praegu mehed. Ühele wc-le oli silt pandud ja selle ruumi sooline kuuluvus oli muudetud teiseks kui varem. Tüdruk ei olnud sellega rahul, ta võttis sildi ukselt ära ja pani teisele ruumile.

*
Kulbok oli eurodebati leheküljel hääletanute arvamused uuesti võrku üles pannud. Need olid avaldatud paberlehes, mis oli EKRE leht. Imestasin, kas Kulbok on EKRE pooldaja. Nähtavasti oli ta valmis kõigi eurovastastega koostööd tegema. Ajalehe deviis oli, et selles lehes avaldatakse halbu uudiseid. Aga järgmised kolm lehekülge olid maleleht. Teisel leheküljel oli avaldatud Orava kiri. Ta ei olnud maletaja, ta alustas kirja sõnadega, et ta poleks muidu sellele lehele kirjutanud, aga sai teada, et nimega Simo kattub häälikutelt ka üks teise tähendusega sõna. Mõtlesin, et võibolla ta kirjutas sellele lehele sellepärast, et muude väljaannete jaoks oleks see kiri liiga lühike olnud. Oli vaja üles leida Raua luulekogu. Mäletasin, et see on rohelise kaanega. Ütlesin, et tunnen selle pealkirja nägemata ära. Aga riiulis seda senise koha peal ei olnud. Mõtlesin, et võibolla on see pandud eesreast taha ritta. Aga sealt ma seda ka ei leidnud. Ema oli vist viinud luulekogusid minu toast isa tuppa. Mina oleksin neid tarvitanud, isa mitte.

Surfamise tulemused

Kirjutasin vastuseks Hitleri kaastöölistest rääkiva telesaate reklaamile:

"Lugesin ingliskeelseid ja masintõlke abil ka itaaliakeelseid võrgulehekülgi Itaalia kohta. Kuskil aastal 1910 asutati Itaalia töösturite organisatsioon Confindustria, mis tegutseb siiamaani. Ühel võrgulehel oli toodud selle kõigi aegade juhtide nimekiri. Mõtlesin, et Mussolini püsis kaua võimul, aga olevat vahetanud kaastöölisi sagedamini kui Hitler, vaatan, kuidas selle organisatsiooni juhtimisega on. Selgus, et Mussolini ajal olid organisatsiooni juhid pikemalt ametis kui enne seda.

Püüdsin algul sõnaraamatu abil ja hiljem masinaga tõlkida Itaalia ajalehe "Corriere della Sera" ühte artiklit. Masintõlkega tuli tekst loogilisem. Hiljem lugesin selle ajalehe kohta vikipeedia artikleid. Selgus, et ma olen vist magistrieksamiks ühe selle lehe ajakirjaniku raamatut lugenud, võibolla tänu sellele oligi lehe nimi meeles. Lugesin siis Luigi Barzini ingliskeelset raamatut, itaaliakeelsel vikipeedia lehel selle ajalehe kohta oli viidatud kahele Luigi Barzinile, üks neist oli noorem ja teine vanem. Mussolini aja kaadripoliitika kohta kirjutati, et fašismile vastuseisu tõttu pidi üks peatoimetaja ametist lahkuma. Aga kui Nõukogude ajal Eestis ajalehtede nimesid muudeti, siis Itaalias see ajaleht on kogu aeg sama nime all ilmunud. Itaalia-eesti sõnaraamatuga tõlkisin ajalehe nimeks "Õhtu Teataja", ingliskeelse tõlke järgi inglise-eesti sõnaraamatu järgi tuleb "Õhtu Kuller". See olevat üks vanemaid Itaalia ajalehti, aga see hakkas hiljem ilmuma kui Eestis esimene Jannseni leht, mille järglaseks praegune "Postimees" ennast peab. "Õhtu Teataja" oli kunagi Itaalia suurima trükiarvuga ajaleht, 20. sajandi esimesel veerandil oli trükiarv miljon, praegu on see langenud umbes 400 000-le ja ei ole enam esikohal. Pärast Teist maailmasõda on ajaleht toetanud parempoolset poliitikat, ajalehe deviis avaldab toetust sõnavabadusele.

Keskkooli geograafia referaatide täienduseks olen vaadanud uuesti ka märksõnu Itaalia kohanimede kohta. Lõuna-Itaalias Taranto lahe ääres asuva Taranto linna kohta oli huvitav, et kui praegu on see vaid kaks korda Tartust suurem 200 000 elanikuga, siis antiikajal oli linnal 300 000 elanikku ja ta oli tolle aja kohta väljapaistvalt suur linn. See oli Sparta ainus koloonia väljaspool Kreekat. Märksõna Kalaabria põhjal hakkas tunduma, et lapsena televiisorist nähtud Itaalia suustajad võivad olla pärit ka Lõuna-Itaaliast, sest seal on mägedes talvel lund. Kalaabriat nimetatavat praegu Itaalia varbaks, aga antiikajal nimetatud kannaks, sest vaadati näoga Kreeka poole."

Hääletoon ja hääl

Kõndisin koos vennaga üle turusilla. Tundus, et katlamaja korsten põleb. Teisele poole jõge jõudes keerasin paremale ja lootsin mitte põleva korstna alla jääda, kui see ümber peaks kukkuma.

*
Olin koos ühe lapsega raamaturiiulite juures. Ta küsis, millistes raamatutes ühest inimesest on kirjutatud. Loetlesin neid raamatuid. Üks neist raamatutest oli selline, mille peale oli raskem tulla. Olime rahvarohkel üritusel. Kui üritus oli juba kaua kestnud, hakkas üks laps oma ema süles nutma, sest ei jaksanud siin rohkem olla. Minult enne raamatute kohta küsinud laps rääkis, et enne olin ma sõbralik, aga et nüüd on mu sõnad ja hääl kurjaks läinud. Üks naine ütles, et valimistel ta mulle häält ei anna, sest ma olen teistsugune kandidaat kui vaja. Sellel naisel ei olnud inimese keret, vaid pea varre otsas.

*
Üks vanast ajast tuttava nimega ajaloolane kirjutas artikli ajaloo ja poliitika seostest. Ta oli vahepeal välismaal elanud ja tahtis nüüd Tartusse õpinguid jätkama tagasi tulla, aga kuna ta oli poliitikaga tegelenud ja viimasel ajal oli ajaloo osakonnas tekkinud poliitika vastane meeleolu, pidi ta õppekohale pääsemiseks enne selgitama, miks on ajaloolasel poliitikaga tegelemine vajalik. Mul oli ka "Ajaloolises Ajakirjas" nüüd esimene artikkel ilmunud. See oli küll lühike ja originaalsel teemal, aga ikkagi. Varem olin avaldanud rohkem arvustusi.

Nägudeta inimesed

Tänaval ma inimeste nägusid miinusprillidega kaugelt ei näe ja lähedalt ei tundu endale viisakas vaadata. Varem nägi vähemalt fotodelt, millised inimesed on, aga nüüd on hakatud osade inimeste nägusid fotodel veel udusemaks tegema. Kas see on uus ikonoklasm? Alles tegeleti Euroopas näokatete keelamisega, miks nüüd on vaja siis fotodel lisada näokate ka nendele, kellel seda pildistamise ajal ei ole? Varem peeti näo näitamist Euroopas viisakamaks kui alumiste kehaosade, nüüd tehakse uduseks just nägu ja alumised kehaosad jäetakse teravaks. Tänaval ei näeks paljude silmi ka lähedalt vaadates, sest kantakse päikeseprille.

Postkontor-raamatupood

Valmistasin "Malekooli" abil avangut ette. Keres kirjutas, mis on liputiival etturi edasinihutamise eelised. Vaatasin vaid mõned käigud, siis läksin selle avanguga pikka turniiripartiid mängima. Mäng ei läinud nii hästi kui Keres oli kiitnud. Vastase ettur jõudis juba eelviimasele reale ja tema vanker ähvardas selle kõrvalliinil viimasele reale käia. Vahetasime vastasega mõned laused. Nüüd võidi öelda, et ma pean puudutatud nupuga kaotava käigu tegema. Oleksin vastu vaielnud, et peaks selge olema, et ma ei maininud seda nuppu puudutamise mõttes.

*
Olin teel postkontorisse. Kui olin käinud postkontoris pakke välja võtmas, oli neid kätte antud maja ees. Kätteandja oli korduvalt õpetanud, mida ma pean teisiti tegema. Postkontorist tahtsin edasi minna kooli. Tahtsin enne esimest tundi wc-s käia, aga ma ei teadnud, kas selle jaoks jätkub aega. Täna ootasid töötajad mind postkontoris sees. Sisenesin uksest. Ukse ees oli laud. Mõtlesin, kas astuda üle laua, nagu ma varem olin teinud. Siis vaatasin, et mahun läbi ka laua kõrvalt praost. Selle peale ma polnud varasematel kordadel tulnud. See oli väikse kaubavalikuga raamatupood. Vaatasin riiulist, et on ilmunud juba tänavuse aasta "Ajaloolise Ajakirja" kolmas number, kuigi polnud veel poolt aastatki läbi. Esialgu ma seda ei ostnud. Tuli üks meesajalooüliõpilane, kes lükkas mind kõrvale. See oli nähtavasti seesama, kes oli minuga ühel varasemal korral internetis pahandanud. Nüüd ta vist imestas, et mina raamatupoodi tulin, sest talle oli jäänud mulje, et tema on targem. Mul oli praegu valitud kaup käes ja hakkasin kassa poole minema. Ma ei saanud aru, millised ostjad seisavad sabas ja millised mitte. Seisin sellisesse kohta, kus ma olin kindlasti kõigist taga. Mõtlesin, et nii saingi otse ühe tüdruku selja taha. Aga osad minu ees seisjad lahkusid sabast.

Parandatud sissekanne

Ma ikka ei oska itaalia keelt. Vähemalt google'i itaalia-inglise tõlge tõlkis ajaleheartikli teisiti kui mina enne sõnahaaval itaalia-eesti õhukese sõnaraamatuga. Samas ei saa ka masintõlge olla ideaalne. Kirjutasin eile tõlgitud ajaleheartikli ainetel blogisissekande ja täna tõlget kontrollides kustutasin uuesti ära. Nüüd vaatan, et mõned lõigud sissekandest võib taastada. Vähemalt järgmised laused:

"Lugesin Itaalia ajalehe "Corriere della Sera" võrguväljaannet. Selle ajalehe pealkiri võiks eesti keeles kõlada "Õhtu Teataja". Itaaliakeelseid pealkirju vaadates sain aru, et ühes artiklis on midagi juttu raamatutest. Selline teema tundus mulle sobiv. Tõlkima hakates selgus, et ka homondusest, mis tundus vähem sobiv."

Tõepärane tundub ka lõik: "Tegevuskoht oli Todi linn. Ingliskeelse vikipeedia andmetel on see 17 000 elanikuga linn Kesk-Itaalias Umbrias. Briti Entsüklopeedia võrguväljaanne ütleb, et linna ajalugu ulatub tagasi etruskide aega."

Ajaleheartikli järgi vallandati linnaraamatukogu töötaja töölt seoses homoseksuaalidest, transseksuaalidest ja homolapsevanematest rääkivate raamatute nimekirjaga. Aga tõlked lähevad lahku küsimuses, kas see nimekiri oli olemas või mitte. Algul oma peaga tõlkides sain aru, nagu oleks olnud ja kirjutasin kommentaariks:

"Mida sellisest probleemist arvata? Õige raamatu leidmiseks on kasulik, kui neid on liigitatud, iseasi kuidas. Kui "armastusromaani" asemel kirjutada kataloogi "romaan heterotest", siis see kõlab koledalt. Aga võibolla mõne raamatu pealkirjas on autorid ise välja toonud, et põhiteema on homoküsimus, sellisele raamatule vastava sildi lisamine oleks rohkem põhjendatud. Mitte aga juhul, kui ühe arvustaja arvates on romaani tegelased homod, aga teise arvustaja meelest mitte ja autor pole kummagi arvamust kommenteerinud."

Võrdluseks vaatasin veel eesti raamatukogu kataloogi märksõnu. Märksõnaga "armastusromaanid" all oli raamatuid palju, "homoseksuaalsuse" all vähem ja "heteroseksuaalsuse" all veel vähem, aga kõik need kolm märksõna olid olemas.

Itaaliakeelne artikkel on avaldatud 16. juunil, võibolla on hiljem selles küsimuses veel mingeid arenguid toimunud.

Vihmavari ja raadio

Eile läksin kõndima vihmavarjuga. Algul vihma ainult tibutas ja ma ei teinud varju lahti. Edasi jõudes sadu tugevnes, siis tegin. Kui sadu jälle nõrgenes, tahtsin vihmavarju kokku panna, aga see enam ei läinud. Üks tükike oli märkamatult vihmavarju küljest lahti pudenenud, nii et konks ei jäänud enam kinni.

Tahtsin toas kuulata raadiot, aga nii Klassikaraadio kui ka nüüd lisaks Vikerraadio ragisesid. Ei teadnud, kas see on vana aparaadi või saatja viga. Katsetasin uuemat raadioaparaati. Sellel ei ole enam nupust krutitav laineskaala nool, vaid arvutiklahvi sarnasemad nupud, millega saab vaadata elektrooniliste numbrite järgi, millisel lainealal raadio parajasti on. Nuppu vajutades liikusid numbrid suuremaks väga aeglaselt. Hiljem avastasin, et kui sõrme pidevalt peal hoida, siis liiguvad kiiremini. Klassikaraadio ragises vahepeal ka selle aparaadiga, kuigi nõrgemini, Vikerraadio kuuldavus oli parem. Ei osanud kuidagi seda raadiot välja lülitada, vaid see jäi stand by peale. Ainult juhet seinast välja tõmmates sai ta päris kinni. Ja siis ka mitte kohe, sest mingi aku või patarei oli veel sees. Aga siis ta allus vähemalt nupu vajutamisele.

Tuld ja vihma

Eesti ajal hakati tähistama võidupüha ja tekkis küsimus, kas peab olema kaks tuld, jaanituli ja võidutuli samal päeval. Aga kui jaanituld ei tehta jaanipäeval, vaid jaanilaupäeval, võibolla peaks võidutuli siis olema võidupüha laupäeval?

Võidu allkirjadekogumine

Olin suures toas. Mulle anti üks murdudega matemaatikaülesanne. Proovisin seda lahendada. Õpetaja Holts ütles, mis on õige vastus. Minu ja Holtsi vastus olid mõlemad lihtsate arvudega, aga Holtsi vastusest leidsin edasiarvutamise võimalusi, nii et arvud läksid keeruliseks. Kõndisin kööki. Mul oli käes koogitükk, mida ma sõin. Osa sellest pudenes maha prügikasti kõrvale. Mõtlesin, et prügikasti kõrval on must, ma ei hakka sellisesse kohta kukkunut sööma, vaid viskan ära. Kui olin juba osa pürgikasti visanud, siis panin natuke kooki ka suhu, seejärel viskasin kõik siiski ära.

*
Oli saabunud üleskutse anda üks allkiri. Ma polnud andnud. Nüüd saabus üleskutse anda allkiri vastupidise sisuga kirjale. Esimene kiri oli Eesti põhiseaduse suhtes ülimusliku Euroopa Liidu õigusakti vastuvõtmise vastu, teine selle poolt. Otsustasin, et kui pooltallkirju ka koguma hakatakse, siis annan siiski allkirja vastu. Ja ma ei piirdu allkirja andmisega, vaid saadan üleskutse ka ajaloo arutelu listi edasi. Sinna võib saata, sest see küsimus puudutab ajalugu. Saadan selle kirja võibolla ka eurolisti. Kirjutan, et kui juba pooltallkirju koguma hakatakse, siis ma annan vastuallkirja. Kogume allkirju võidu. See on lubamatu, et mõni õigusakt on põhiseaduse suhtes ülimuslik. Või kui selliseid paragrahve võib siiski olla, siis väga piiratud hulgal.

Peoliste hilinemine

Mul olid võrgu sees lumehelbed. Läksin rõdule ja püüdsin lumehelbeid võrgu seest alla raputada, aga nad ei tulnud välja. Siis viskasin alla muruplatsile terve võrgu. Nii oli küll oht kellelegi pähe visata, aga praegu kedagi ette ei jäänud. Asusin sihtkoha poole teele. Võistlesin lastega. Algul olin neist taga, aga lõpupoole spurtisin neist mööda. Mõtlesin, kuidas võiks lugu lõppeda, kas ma lähen kõigist kergelt mööda või tuleb finišis ühega tasavägine rebimine. Tänaseks olin kutsunud peole kaks inimest, aga kumbki neist ei tulnud peokohta kohale. Seal oli kaks lampidega silti, mis kordamööda põlesid. Võibolla tulijad ei oodanud ära, kuni õige silt põlema läheb, vaid pöördusid tagasi. Siis hakkasid peolised siiski saabuma. Nad istusid neljakesi ümber koolilaua suuruse laua, et hakata mängima nõrgemate mängijate maleturniiri. Ööbisime siin. Keset ööd jäi ruume tühjaks, nii et oleks olnud võimalus kolida vanade sõpradega samasse ruumi, aga jäin lõpuni samasse ruumi tänaste sõpradega.

Ettevalmistusega mäng

Täna vaatasin kõigepealt raamatust natuke teooriat, siis panin raamatu uuesti kinni, algseisu peale, ja mängisin raamatuvariandi ainetel oma peaga: 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oa4 Rf6 5. 0-0 d6 6. Le2 Og4 7. c3 Oe7 8. h3 Od7 9. Vd1 0-0 10. d4 Ve8 11. d5 Ra7 12. Oc2 c6 13. c4 cd 14. ed b5 15. b3 bc 16. bc Vc8 17. Oa3 La5 18. Ob2 Lb4 19. Ob3 Of5 20. Oa3 La5 21. Ob2 Re4 22. Rbd2 Rc5 23. Rf1 Oe4 24. Rg3 Og6 24. Le3 Vb8 25. Oc3 Ld8 26. Od2 Rc8 27. Vac1 f5 28. Le1 e4 29. Rd4 Of6 30. Rdf5 Rd3 31. Le2 Rc1 32. Vc1 Of5 33. Rf5 Og5 34. Ve1 Od2 35. Ld2 Lf6 36. Rg3 Rb6 37. Re4 Le7 38. Le3 Vb7 39. Rd6 Le3 40. fe Vee7 41. Rb7 1:0. Valge mõtles 28 minutit ja must 25 minutit.

Kinnihoidmine

Tõnu hoidis minu voodi peal Toomast kinni. Mõtlesin, kas minna tagumisse vannituppa päevariideid selga panema. Aga kui ma seda teeksin, siis teises toas olevad külalised näeksid, mis mul praegu seljas on. Küsisin Toomalt, kas ta tahab, et Tõnu teda kinni hoiaks. Toomas vastas, et ei taha. Aitasin Tooma vabaks ja hakkasin ise Tõnut kinni hoidma. Mõtlesin, et ta jõuaks ennast arvatavasti vabaks rabeleda, aga esialgu ta seda ei teinud. Rabeledes juhtus mul midagi silmaga. Mõtlesin, et loodetavasti läksid ainult ripsmekarvad ette.

20 aastat võrgus kirjutamist

Kirjutasin eurolisti:

"Ma täpset kuupäeva ei mäleta, aga suvel 20 aastat tagasi alustasin internetis avalikult kirjutamist. Esimene kirjutis läks eurodebati koduleheküljele, kus sai anda poolt- ja vastuhääli Euroopa Liitu astumisele ja oma otsust põhjendada. Kirjutasin sinna venna kutsel, aga mul oli juba varem plaanis Euroopa Liitu astumise vastu kampaaniat tegema hakata, olin sel teemal omajagu mõelnud ja kirjutasin teistest hääletajatest pikemalt.

Samal aastal natuke hiljem liitusin ka selle listiga. Enne listiga liitumist mõtlesin rohkem ajalehtedele kirjutama hakkamisest. Aga ühel päeval said vennad pärast eurodebati leheküljel hääletamist Kalle Kulbokilt kirja. Vaatasin, kas mulle on ka tulnud. Ma polnud oma postkasti varem vaadanud ja selgus, et seetõttu oli mult juba aadress ära võetud. Tegin uue aadressi ja hakkasin ise kirju saatma. Kirjutasin ka Kulbokile, kes saatis vastuse mulle listi edasi ja kutsus mind listiga liituma, mida ka tegin.

Vist sama aasta sügisel analüüsisin listis Eesti põhiseadust Euroopa Liitu astumise lubamise või keelamise seisukohalt. Täna on sarnasel teemal kirjutanud oma blogis Andres Laiapea: http://laiapea.eu/kas-meie-pohiseadus-kehtib/ ."

Tegevused kätega

Väliseestlased pidasid ühte enda hulgast teistest tähtsamaks, sest tal oli selline amet. See inimene töötas kirjaliku tekstiga. Seda tegin mina. Puudutasin sõrmega järjest ühel paberil tähti ja tegin neist seejärel teist paberit puudutades koopia. Algul läks asi hästi, siis tekkis tõrge, et kopeerimine enam ei õnnestunud. Mõtlesin, et võibolla see tuleb sellest, et selles kohas on esimene paber tahmasem.

*
Läksin ühte väiksesse poodi. Poeruumides tuli vastu teine ostja kahe suure koeraga. Kui mulle koer vastu tuli, siis tardusin paigale ja ootasin, mis edasi saab. Ostja läks koertega poest välja. Peale minu jäi poodi ainult müüja, kes seisis liikumatult leti taga.

*
Pesin ülikooli raamatukogu wc-s seebiga käsi. Seal oli valvur, kes vaatas minu poole. Paistis, et ta arvas, et ma pesen käsi liiga aeglaselt. Ma olin igal pool selle kiirusega pesnud, aga mujal polnud valvurit olnud.

Uus hammustaja

Täna väljas kõndides tundsin äkki käe peal teravat valu. Nägin valusas punktis lepatriinut, kes ilmselt oli hammustanud. Seda kinnitas ka see, et teda ei olnud kerge käe pealt eemaldada. Mõtlesin, et võibolla olen "Loomade elust" lugenud, et lepatriinu võib hammustada, aga võibolla ka mitte. Vahepeal see mul igal juhul meeles ei olnud. Küsisin pärast isalt, kas ta on varem kuulnud, et lepatriinu võib hammustada. Isa vastas, et on küll, teda ennastki on hammustanud. Mind hammustas esimest korda. Sääselt ja puugilt võib saada erinevaid haigusi, ma ei tea, kuidas lepatriinuga on.

Unenäokirjelduses ja päriselt

Tänased unenäod ei paista meelde tulevat, siis ma kommenteerin eilset. Ma ei kirjutanud eile viimast lauset päris täpselt üles. Unenäokirjeldusest võis jääda mulje, et ma ei tahtnud auditooriumis ette ritta istuda sellepärast, et olin ülikoolis cum laudest ilmajäämise pärast solvunud. Tegelikult oli seal jutt cum laudest pigem ettekääne, eesreas istudes kartsin rohkem seda, et olen rohkemate inimeste vaateväljas ja siis tekib kergemini paanikahoog. Ma oleksin eelistanud tagapoolset rida ka siis, kui oleksin cum laude saanud. Ja nii ma päriselt ülikoolis käies tegingi - mul oli veel lootus cum laude saada, ma olin hea õppeedukuse eest stipendiumi saaja, aga istusin ikkagi tagapool reas, sageli küll eelviimases, mitte viimases. Lõputööd kaitsma minnes oli mul depressioon ja ma ei kahelnud mitte ainult cum laude saamises, vaid ka üldse positiivses hindes. Selles olin eksamitele minnes kahelnud ka küll enne depressiooni algust, kui olin saanud maksimaalse hinde. Maksimaalseid hindeid sain võibolla sellepärast, et teised vastasid veel halvemini, mitte sellepärast, et minu vastused ideaalsed oleks olnud. Kui lõputöö hindeid ette lugedes selgus, et tol päeval sain keskmisest halvema hinde, sest suuremal osal oli A ja minul B, siis läks mul küll paremini kui ma natuke aega varem olin kartnud, kuid keskmisest halvem hinne suurt rõõmu siiski ei tekitanud. Pealegi jäin magistriõppe tasuta kohast ilma ja midagi muud ma tol hetkel edasi teha ei osanud. Aga ma poleks pruukinud saada magistriõppes tasuta kohale isegi cum laude lõpetamise korral, konkurents oli nii tihe. Hiljem ma nägin, et üks cum laude lõpetaja jäi magistriõppest välja, sest hinne töö kavandile oli halvem. Enda kui ajaloolase tugevaks küljeks pean suurt ajaloohuvi, selle eest ma paneks endale viie, muus osas võiks näitajad paremad olla.

Aeglaselt harjutamine

Istusin eesti keele tunnis viimases reas. Kirjutasime harjutust ja ajasin samal ajal Sandriga juttu. Sander oli kirjutamisega palju kaugemale jõudnud. Õpetaja hakkas oma koha pealt minuga pahandama, et ma kirjutan liiga aeglaselt. Vastasin, et ma ei saa rutem, sest ma ajan Sandriga juttu. Õpetaja nõudis, et nüüdsest peale istuksin ma esimeses reas, et ma korda ei rikuks. Vastasin, et ei istu, ma jäin õpetaja süü tõttu cum laudest ilma.

Uus allkirjadekogumine tselluloositehase vastu

Tartusse kavandatava tselluloositehase vastu ma ühe allkirja juba andsin, see oli suunatud Tartu otsustajatele, kes tegidki rahvale meelepärase otsuse. Nüüd saabus üleskutse anda ka teine allkiri, mis on suunatud Tallinna otsustajatele. Andsin ka selle, seda saab teha aadressil http://petitsioon.ee/tartu-apell-2 . "Tartu Postimehes" on ilmunud asjatundlikke artikleid tehase vastu, aga kas Tallinna otsustajad ikka seda lehte loevad? Pigem loevad nad "Eesti Päevalehte", kus on ilmunud rohkem lugusid tehase poolt. Tehase vastaste hääle kuuldavamakstegemiseks tasub allkiri anda.

Aparaatide kasutamine

Tulin kooli poolt. Kaks poissi viskasid lund maja katusele, et see sealt uuesti alla kukuks. Läksin tee teisele küljele, et mitte lumega vastu pead saada. Siis mõtlesin, et ühel tee küljel ma olen ühele majale lähemal ja teisel teisele, kõndida pole kuskil.

*
Oli hommik ja hakati üles tõusma. Vaatasin oma fotoaparaati. Sellele tuli ekraanile õpetus. Hakkasin seda lugema. Enne kui lugemisega lõpule jõudsin, õpetus kustus. Ütlesin Tõnule, et see kustus liiga kiiresti. Panin õpetuse uuesti ette ja nüüd lugesin altpoolt seda osa, mis eelmisel korral lugemata jäi, aga õpetus kustus jälle enne kui ma lõppu välja jõudsin.

*
Olin vahel ühe masinaga malet mänginud ja tahtsin seda uuesti teha. Aga ei tulnud enam ette traditsiooniline algseis. Proovisin mitut käsku, aga kõigiga tuli muudetud seis. See polnud Fischeri male ka, sest muutused olid suuremad. Mõnes variandis oli malelaual rohkem ruute ja mõnes mõnda liiki nuppude arv suurendatud.

*
Leidsin ühtede oma vanade kaante vahelt paki fotosid. Need olid mu enda tehtud. Ma ei mäletanudki, et fotoaparaadi algusaegadel olin fotosid paberile välja trükkida lasknud.

Looma mõistest

Kirjutasin vastuseks loomadest ajaloos rääkiva telesaate reklaamile:

"Sõnal "loom" on erinevaid tähendusi. Vahel on mulle öeldud, et linnud pole loomad, sest rahvakeeles on vanad vastandused linnud ja loomad või loomad ja inimesed. Aga bioloogias on nii linnud kui ka inimesed loomad. Vahel kasutatakse sõna "loom" samas tähenduses, milles bioloogias sõna "imetaja". Loomalihast rääkides mõeldakse vahel ainult veiseliha. Ühe laulu sõnad ütlevad: "Ämblikud on väga head loomad"."

Peopäev

Käisime Elisabeti sünnipäeval. Kohalesõiduks tellisime takso. Taksosse istumisel sai juhuslikult küsitud, kas on õige takso. Selgus, et ei olnud. Läksime uuesti sellest välja, kohe tuli ka õige takso. Sellest tulime välja ühe mängumaa juures. Majale lähenes ka üks inimene, kellelt küsisime, kas ta tunneb õiget teed peoruumidesse. Siis selgus, et ta oli ise vales kohas, ta pidi ühele teisele sünnipäevale minema. Peomajas kirjutasin magnettähtedega tahvlile sõnu ja lehitsesin lasteraamatut, kus kõik jutud olid magamamineku teemalised. Sünnipäevalaps puhus tordilt küünlaid. See võttis tal natuke aega, aga kõik küünlad said puhutud. Külalisteraamatust leidsin, et enne mind oli samas majas käinud keegi, kellel oli minuga sama eesnimi. Enne majast lahkumist vastasin Hennu küsimustele vana korteri ja sugulaste surmaaegade kohta. Kui olin majast lahkunud, tuli mulle Toomas veel tänavale järele. Koduteel jooksis üks võõras naine mulle otsa. Ta ei olnud mu vaateväljas, sest tuli selja tagant. Enne kokkupõrget olin ületanud autotee ja kõnniteele astudes paremale keeranud.

Uus köide

Olin Kaunase puiestee bussipeatuse kandis ja hakkasin vaatama "Eesti ajaloo" uue köite käsikirja. Sellele oli saatesõna kirjutanud Pajur. Ta kirjutas heas stiilis. Mulle ta toimetamise ülesannet ei andnud, aga saatesõnas ta nimetas mind kaks korda eesnime pidi, et sai minult kasulikku informatsiooni. Vaatasin, et see polegi käsikiri, vaid juba ilmunud köide. Toimetajaks polnud märgitud kedagi. Pajur oli ise toimetanud.

*
Väljusin Lauri majast. Esialgu mul silmad ei näinud. Lootsin, et edasi kõndides hakkavad nägema. Lootsin, et olen ikka kõnniteel, mitte autoteel.

Vene küte

Poolteist kuud tagasi ilmus ühes Saksa võrgulehes artikkel sellest, kuidas sakslane käis Venemaal kultuurisuhteid edendamas, aga kahe riigi poliitilised suhted olid väga halvad. Artikli autor kirjeldab Venemaa külma talve ja saabuvat kevadet ning ütleb: "Kõigis linnades on veel väljas külm, toas üle köetud, põhjas köetakse palju tugevamini, ja kui Dostojevski kahetses saksa ihnust, siis sakslased kannatavad omakorda vene üleköetud tubades."

Kaks ahvi

1. b4 b5 2. e4 a6 3. c4 e6 4. cb Ob4 5. La4 Oc5 6. ba Oa6 7. Oa6 Ra6 8. Lc4 Le7 9. Ob2 Rf6 10. Of6 Lf6 11. Rc3 Lf2+ 12. Kd1 Lg2 0:1. Valge mõtles 6 ja must 5 minutit. Eelmise nädala mõte rohkem mõtlemisaega kulutada ei teostunud. Täna polnud selleks nii suurt soovi ka. Mäng tundus huvitav.

Noorem onu-tädi

Tõnu ütles, et ta läheb Kaunase puiesteele, seal ta näeb, kas seal on midagi muutunud. Vastasin, et ma olen seal käinud, sinna on kraav kaevatud. Mõtlesin, et teine muutus oli vist, et ühe trepikoja ukse ette oli trepp tehtud.

*
Emal hakkas uus laps sündima. Ema oli juba üle 40 aasta vana. Nüüd oleks üks vend või õde vennalastest noorem olnud. Mõtlesin, et ma olen emale viimasel ajal nii palju ajalugu lugeda andnud, et sellest uuest lapsest tuleb ajaloolane.

Õigusajaloo number

„Ajalooline Ajakiri“. 2017, 2/3 (160/161). Kohus ja kohtupidamine Eesti õigusajaloos.

Selles teemanumbris on artikleid Rootsi aja, 18. sajandi ja 20. sajandi esimese poole kohta. Õigusajalugu on mulle natuke võõram teema kui poliitiline või kultuuriajalugu, kuigi mind on peetud ka juristiks. Mõni artikkel tundus igavam ja mõni huvitavam.

Rootsi ja Vene keisririigi aja kohta kirjutatakse, kuidas kehtisid erinevad õigused. Lisaks sellele, et olid olemas eraldi ilmalikud ja vaimulik seisus, seega ilmalik ja vaimulik õigus, rakendati ka ilmaliku õiguse piires erinevate aegade ja maade õigust. Bütsantsi keiser Justinianus oli kokku kogunud Rooma õiguse, mis sisaldas vist nii paganliku kui ka kristliku aja ilmalikku õigust, seda kasutati kohtupidamisel lisaks uuematele seadustele ka uusajal. 18. sajandi puhul ei olnud Eesti alal ülikooli, juristiks õpiti kaugematel maadel, mistõttu oldi koolis õppinud kaugemate maade õigust, mitte kohalikku. Teoreetiliselt pidi kohalik olema ülimuslik, aga kuna seda õpiti alles töö käigus, võidi eelistada kaugemate maade õigust. Praeguses ajas on sarnasusi, kui aastal 2003 võeti rahvahääletusel vastu põhiseaduse täiendamise seadus, mille järgi Euroopa õigus on Eesti põhiseaduse ja muude seaduste suhtes ülimuslik, aga teise paragrahvi järgi Eesti põhiseaduse aluspõhimõtted justkui veel ülimuslikumad.

Ka vaimuliku õiguse osas ei ole päris selge, mida kirik kehtivaks on pidanud. Uus Testament justkui tühistab Vana Testamendi käske, aga mõnda Vana Testamendi osa nagu kümmet käsku on peetud endiselt kehtivateks. Erinevad usulahud võivad tähtsustada erinevaid piiblikohti.

Raamatutest Prantsuse ajaloo kohta olen lugenud, kuidas 17. sajandil olid duellid algul lubatud ja hiljem keelatud. „Ajaloolisest Ajakirjast“ selgub, et selline reform toimus ka Eestis Rootsi ajal. Duellide asemel hakati pidama rohkem kohtuprotsesse, aga see ei tähendanud inimeste surmamise lõppemist. Kõigepealt läks kurjategija tapmissüüdistusega kohtu alla ja siis võidi ta omakorda hukata. Duellil pidid mõlemad pooled ennast kaitsma, aga kohtuprotsessil olid kohtumõistjad eelisseisundis. Enne otsuse langetamist rakendati süüdistatava suhtes juba piinamist, et selgitada välja, kas ta on süüdi. Kaebajat ja kohtunikku ilmselt ei piinatud. Kooliajal lugesin romaanist „Garibaldi“, nagu oleks nimitegelane keeldunud 19. sajandil piinamisest hoolimata ütluste andmisest. See oli võibolla kirjaniku fantaasia, aga „Ajalooline Ajakiri“ kirjutab ka reaalsuse põhjal, et kõik piinamisel tunnistusi ei andnud.

Kaks artiklit räägivad naiste olukorrast 20. sajandi esimese poole Eestis. Eesti iseseisvusajal hakkasid naised kohtuametitesse jõudma. Kirjutajad peavad Nõukogude aja positiivseks küljeks, et siis sai naiskohtunikke ametisse veel rohkem, kuigi see nõudis kuulekust Stalinile. Kui paljud üldse tahtsid sellist määrivat ametit vastu võtta? Ka iseseisvusaegset naiste karjäärivõimaluste suurenemist peavad kirjutajad positiivseks kui naiste olukorra paranemist. Aga kas keegi on uurinud, kas naiskohtualusele soodsama otsuse teeb naiskohtunik või meeskohtunik? Freudi teooriate järgi võiks oletada, et võibolla hoopis meeskohtunik. Eraldi küsimus on veel kolmandate naiste suhtumine.

Huvitav oli lugeda artiklit kohtunike valimisest Eestis aastatel 1934–1940. See võiks huvi pakkuda nendele, kes ka tänapäeval mõnele töö- või õppekohale edutult või edukalt kandideerivad. Kättesaadavaks on muutunud materjalid, mille põhjal Eesti ajal ühte kandidaati teisele eelistati. Kuigi laiali saadeti kõik erakonnad, olid eriti halvad vabadussõjalaste ja kommunistide väljavaated. Olen kirjutanud, et näen vabadussõjalaste ja muude erakondade vastuoludes põlvkondlikku alust. Sellele annab kinnitust ka „Ajaloolise Ajakirja“ artikkel, millest selgub, et juba varem ametis olnud vabadussõjalastega seotud kohtunikud võisid karjääriredelil edasi liikuda, aga uutele vabadussõjalastele tehti ametisse astumisel takistusi. Kõik vabadussõjalased ei olnud ühe vanad, uued kandidaadid olid ilmselt nende hulgas omakorda nooremad. Vabadussõja võitu kiideti ja vahepeal sobis Pätsile ka vabadussõjalaste muudetud põhiseadus, isikute vastu oldi rohkem.

Tulemuste loendamine

Üks mees ütles, et ma ei oska malet mängida, nimetades täpse arvu võite, kaotusi ja viike, mis ma tema vastu olevat saanud. Vastasin, et see on vale, varem ma kirjutasin mängude tulemused üles ja sain juba siis tema vastu nimetatud arvust rohkem võite, hiljem ma olen võitnud üle poole mängudest.

Vabavärsi pooldaja

Ma võtsin kätte mõla
ja materdasin kõla.
Ei lugenudki läbi,
sest riimid tegid häbi.

Meistri oskused

Ütlesin Sandrile, et ta oskab nii palju kriitilisi märkusi teha, et võiks töötada raamatu toimetajana. Sander oli nõus. Läksime ühele tänavale ühe maja akende alla. Akendest tulistati meie pihta, sest me ei läinud majja sisse. Jooksime eest ja tulistasime ise samuti õhku.

*
Jaan Tõnisson oli viimasel ajal populaarseks muutunud, sest ta oli korda saatnud kaks imet järjest majandusliku olukorra parandamiseks. Kui majanduslik olukord poleks paranenud, siis poleks ta populaarsus tõusnud. Tõnisson seletas, et selles maleseisus oleks vastane saanud muidu kahele alles jäänud vigurile lipuga kahvli panna, aga viguritega poolel oli nii suur initsiatiiv, et ta viis kahe või kolme viguri abil pika rünnaku läbi. Ühed lapsed hakkasid malet mängima. Nad liigutasid nuppe suurte paukudega. Mõtlesin, et meistrid mängivad vaikselt.

Kaks juppi

Täna vahetati kodus aknaid. Läksin linnaraamatukokku. Seal lugesin vene ajalooajakirjast kahte artiklit. Esimene neist hakkas imelik tunduma, siis vaatasin, et see on alternatiivajalugu. Teine oli Piibli tegelasest Saalomonist. Kirjutati, et Saalomoni on peetud targaks, kuid et kirjutaja arvates ta tark ei olevat. Mõtlesin, et Vene ajaloos on Jaroslav Tark, tema eesnimi on ka kolmesilbiline. Anekdootidest ja muinasjuttudest meelde tulnud rumalad tegelased on ühe- ja kahesilbiliste nimedega.

Käisin ka kirjandusmuuseumis. Tellisin seal välja geograafiaraamatu, mida linnaraamatukogus ei olnud. Hiljem tellisin teise raamatu, kui olin vahepeal söömas käinud. Teist raamatut ei jõudnud ma pikalt lugeda, enne kutsuti koju. Esimene raamat oli Harjumaa kohta. Mõtlesin, et me õppisime koolis Eesti, Nõukogude Liidu ja maailma geograafiat, aga Tartu linna, rajooni ega maakonna oma eriti mitte. Oleks saanud teha kontrolltöö Tartu kaardi tundmise peale, kus oleks küsitud tänavate või linnaosade nimesid. Ükskord pidi joonistama skeemi oma koolitee kohta. Tartu linna õpetati natuke ingliskeelsetes ainetes, vist selleks, et töötada giidina. Täna sain Tartu linna natuke selgemaks, et käisin esimest korda ülikooli raamatukogu praeguses kohvikus ja ülikooli raamatukogus pärast remonti.

Sport ja autasud

Toimusid tennisevõistlused. Eeldati, et esikoha saab Mari S. ja tuleb maailmameistriks, sest ta oli heasse vormi läinud. Krister meenutas, kes meie klassist lõpetas keskkooli kuldmedaliga ja kes hõbemedaliga. Ta ütles, et seda raha oli väga vaja, sest paljudel klassi liikmetel olid lapsed. Mina olin praeguseni arvanud, et tol ajal ei olnud veel kellelgi last. Ütlesin, et Krister ise lõpetas pronksmedaliga. Krister vaidles vastu, et nii see polnud, ta oli küll kolmas, aga ei lõpetanud medali, vaid kiituskirjaga, pronksmedalit polnud väljaantavate medalite hulgas. Mina polnud isegi kiituskirja saanud.

*
Lugesin tänaseid ajalehti. Sellest aastast ilmus spordileht iga päev, mitte enam kord nädalas. Mõtlesin, et nii loen nüüd päevas mitte enam kolme, vaid nelja ajalehte. Nii kulub rohkem aega, võibolla peaksin ajalehtede lugemise aega lühendama. Nädalalehe nimi oli olnud "Spordileht" ja päevalehel "Eesti Spordileht".

Koopia kopeerimine

Klaus ja Tõnu rääkisid, et hieroglüüfid võisid olla Venemaal enne kasutusel kui Hiinas. Sain nende peale vihaseks ja ütlesin, et nad on Putini propagandat uskuma jäänud. Klaus selgitas, et Henn sai viktoriini küsimuse vastuse eest, et hieroglüüfid võidi leiutada esimesena Venemaal, sellepärast punkti, et see on tark oletus, mitte kindel väide. Leidsin, et minu vastus, et hieroglüüfid leiutati Sumeris on parem, punkti oleks pidanud andma selle eest, Venemaad polnud tol ajal veel olemaski.

*
Vaatasin, et kodulehekülje koopia ühte alajaotust on jälle külastatud, nüüd on sellel kolm külastust. Olin selle kopeerinud ka üheks blogi rubriigiks ja seda külastati ka seal. Kodulehekülje koopias oli sellel rubriigil nimeks "uus" ja blogis "päevik". See sisaldas vaid mõnda päevikusissekannet, üks neist oli ühest aastast ja mitu tükki ühest hilisemast aastast. Mõtlesin, et võiksin kodulehekülje koopia tekste uute blogisissekannetena avaldama hakata. Luuletuse "Kilplaste kultuur" võiksin saata Euroopa päeval eurolisti ja lisada kommentaariks, et see on kirjutatud enne Euroopa Liitu astumist.

Minu harrastustest

Mõtlesin hakata mängima malet sellisest algseisust, kus ääreetturid ja vankrid on ühe ruudu võrra edasi nihutatud. Vankrite nimeks mõtlesin panna Helena. Vennad tulid malelaua juurde. Mõtlesin, et ma ei kirjutagi vankritele nime peale, muidu vennad näevad, vaid nimetan need mõttes ümber.

*
Olime Paides. Valmistusime osa perega Taimo autoga Tartusse sõitma hakkama. Ütlesin, et käin enne korraks toas ära. Toas nägin, kui palju raamatuid oli maha jäänud. Olin Tartust siia toonud väga häid raamatuid, neid ma ei tahtnud siia jätta. Olime pidanud kohe sõitma hakkama, aga nüüd kulus toas nii palju aega, et Taimo pidi kas plaanidest loobuma või ilma minuta sõitma hakkama.

*
Rääkisin Tulvistele, milliseid luuletusi ma lapsena kirjutasin. Lugesin need luuletused ette ja parandasin, kuidas need vist olid. Olin näinud unes malet sümbolitena. Tulviste ütles, et tugevad maletajad näevad malet unes ehtsate partiidena. Vastasin, et nii see pole, sest mõni inimene ei näe kunagi unenägusid ja mõni näeb iga öö. Kui jõudsin koju, tuli mulle meelde, et olin luuletused ette lugenud valesti, algvariandid olid lihtsamad, nüüd tulid need õigesti meelde. Enne olin lugenud valesti, sest olin lugenud läbi une.

Hirmutamisest liikvele

R-V-R-L-K-V-O-O
1. g3 d5 2. f4 Rab6 3. d3 Rd6 4. e4 de 5. de f6 6. Rd3 Oc4 7. Rb3 g6 8. Ld2 0-0 9. 0-0-0 Og7 10. Vfe1 Ld7 11. e5 fe 12. Re5 La4 13. Kb1 Vbd8 14. La5 Ob3 15. Lc3 La2 0:1. Valge mõtles 10 ja must 7 minutit.

Valge tegi 14. käigul jämeda vea, sest mõtles musta 13. käigu järel, et lippu vastase vankriga samal liinil hoida ei ole hea. Selliseid vigu aitaks vähendada, kui kulutada rohkem mõtlemisaega ja kontrollida, mis võib valitud käiguga kaasneda. Malele ei saa aga kulutada sama palju aega kui tähtsamatele asjadele. Siis tuleks võibolla mängida katkestusseisudega, nii et partiisid ei paneks kirja kord nädalas, vaid kord kuus. Harvem postitamine võib blogi külastatavust vähendada. Siis võibolla tuleks panna kirja ühe nädala käigud ja järgmine nädal järg. Kui kedagi huvitaks, saaks ta vahepeal ise mõelda, kuidas katkestusseisu jätkata või ennustada, kuidas ma jätkan.

Male on tegelikult elus tähtis olnud. Kord ütlesin maletreenerile, et malekirjandus on väärtuslikum kui muu kirjandus, sest males võib ühe käigu üle nädal aega mõelda. Hiljem olen aru saanud, et pikalt mõelda saab ka muude asjade üle. Aga kui ma male puhul sain sellest esimesena aru, siis muudel teemadel pikalt mõtlemiseni jõudsin võibolla tänu malele.

Elus on ka olukordi, kus tuleb kiirelt reageerida, seetõttu ei ole tähtis ainult kaua mõtlemise, vaid ka kiirelt otsustamise oskus. Aga uutele avastustele viib süvenemine, seetõttu võiks vähemalt mõnel korral mängida pikema partii või teha aeganõudvama analüüsi. See ehk annab ka välkpartiis eelise, kui vastane hakkab mõtlema alles omavahelise mängu ajal.

Tagapool kõndija

Kõndisin Emajõe kaldal. Jõgi oli väga kitsaks jäänud, kohati polnud vett üldse. Siis tuli üks laev ja lükkas jälle vee lahti.

*
Läksime kodu poole. Isa kõndis teistest tükk maad tagapool ja läks veel teist teed. Ülejäänud kolm otsustasime, et keegi läheb isa juurde. Hakkasime minema igaüks erinevas suunas, et keegi isani välja jõuaks. Tõnu ütles mulle enne lahkuminekut, et ma talle mobiiltelefoniga helistaks. See mõte mulle ei meeldinud, sest kõigepealt pidin meelde tuletama, kuidas helistamine käib. Kõndisin edasi. Nägin ühe seina ääres telefoniautomaate. Mõtlesin, et helistada võiks nende kõrval, seal ei röövita mobiiltelefoni ära. Aga seal oleks teiste helistajate hääled rääkimist seganud. Leidsin isa ja ema üles öiselt laadalt, nad olid juba enne mind kohtunud.

Maleasjandus

Olin ühes kohas sageli malet mängimas käinud, nüüd käisin teises kohas. Tahtsin minna vaatama, kas esimeses kohas veel mängitakse või on kõik teise kohta üle kolinud. Mõtlesin, et võibolla on praegu mängukohti üldse palju. Malelehe toimetaja loetles, et mõned nagu mina teeme kõike kiirustades, saadame talle juba kaastöö ära ja siis hakkame parandusi tegema. Tahtsin vastu vaielda, et üle kontrollides võib alati vigu leida ja ma kontrollin siis ka üle, kui ma olen asja kaua viimistlenud. Tahtsin minna läbi ühe hoovi, aga nägin seal püssidega sõdureid, seetõttu läksin teist teed.

Aegade väärtus

Kirjutasin vastuseks natside teemaliste telesaadete reklaamile:

"Natside liitlasmaa Itaalia kohta lugesin viimati raamatust "Välispanoraam 1985", kus oli viide ka Mussolini ajale. Peatükis Rooma linnast kirjutati, kuidas Itaalia antiikaegsed ehitusmälestised olid lagunemisohus. Mõned arvasid, et lagunemise vastu aitaks see, kui hooneid rohkem kasutataks, teised tahtsid jätta need vaid vaatamisväärsusteks. Mõtlesin, et raamatud lagunevad küll rohkem siis, kui neid rohkem loetakse. Aga tühjalt seisvate hoonete lagunemisest oli juttu ka ühes kooli ajalootunnis, kus õpetaja seletas nende kiiremat lagunemist sellega, et tühjalt seisvale majale andvat möödujad kergemini rusikaga.

Kirjutis pani taas mõtlema sellele, millist minevikuperioodi mingil ajalooperioodil rohkem tähtsustatakse. Colosseumi pannud lagunema see, et selle äärde oli Mussolini ajal ehitatud autotee. Mõned tahtsid seda hoone kaitsmiseks sulgeda, kuid Itaalia kommuniste olevat sellega seoses süüdistatud, et nad tahavad hävitada kõike Mussolini-aegset. Mõtlesin, et ajaloos ei ole toimunud pidev progress, sest 1920. või 1930. aastate Eestis elaksin ma parema meelega kui 1940. aastate omas. Võibolla mõni asi läks ka 1940. aastatel paremaks, sest teadlased tegid uusi avastusi. Aga parem on lugeda sõnavabaduse aegset teost, kui kirjutatakse ausamalt. Nõukogude ajal olevat küll kirjandus olnud populaarne, sest sellest oli võimalik natukegi tõtt teada saada, aga praegu tolle aja teoseid lugedes on ebameeldiv, et seal siiski natuke ka Nõukogude võimu kiideti. Mõni asi meeldib mulle ka praeguses ajas vähem kui esimesel iseseisvusajal või 19. sajandil - kirjasõnas ropendamist on rohkem, samuti rahvusluse vastaseid."

/TÄIENDUS: Tänava osaline sulgemine Colosseumi juures sai teoks aastal 2013, nagu on kirjas võrgulehel https://en.wikipedia.org/wiki/Via_dei_Fori_Imperiali ./

Sünnipäevade tähistamine

Läksin hommikul pimedas suurde tuppa ja istusin kirjutuslaua taha. Ema tõusis ka üles. Mõtlesin, et peaks laualambi põlema panema, et ema mind näeks, aga lambi süttimise peale võib ta just ehmatada.

*
Täna oli Ivo Linna sünnipäev. Mõtlesin, et panen sel puhul kahte liiki sümbolid ritta, teen neist foto ja levitan seda internetis. Aga kui ma sümbolid kraanikaussi kallasin, läksid need kõik läbisegi. Et nad oleksid foto tegemiseks sobivas järjekorras ja selles püsiksid, hakkasin neid laduma aluse peale.

*
Mul oli oma maikuine sünnipäev aasta otsa tähistamata, aga detsembris kirjutasin lõpuks perele, et tähistan seda kindlal kuupäeval enne jõulu. Kartsin, et keegi neist ei tule kohale. Kui see päev kätte jõudis, oli ema ostnud mitut magusat asja. Võtsin igaühest neist maitseproovi. Mõtlesin, kas neid asju niimoodi liiga väheks ei jää. Aga neid oli veel küllalt.

Kuuldavuse taastumine

Viimastel nädalatel on olnud Klassikaraadio kuuldavus halb. Ei tea, kas saatja või enda raadioaparaadi tõttu. Teised jaamad kostsid paremini. Aga eile oli ka Klassikaraadio kuuldavus jälle paranenud, mistõttu kuulasin tükk aega. Praegu meeldib see jaam mulle kõige rohkem, eriti instrumentaalmuusika.

Kaarti vahetamas

Pidin minema pangakaarti välja vahetama. Sellele oli vaja fotot. Valmistasin ühest varem tehtud fotost näopildi. Läksin panka. Pangatöötaja ütles, et ma uue kaardi tegemise ajaks alati pool rahaühikut arvele jätaks, siis on olemas raha, mille eest kaart teha. Ta vaatas minu kaasa võetud fotot ja ütles, et seda ei saa kasutada. Vaatasin, et foto koosneb pisikestest laikudest.

Head ja halba

Ärgates oli üks unenägu meeles, aga vahepeal remonditi akna taga nii palju, et praegu see meeles ei ole. Aga ma olen enda arvates mitmekülgselt andekas, kui ei saa kirjutada ühest asjast, siis kirjutan teisest. Vähemalt on mul kirjutamisvajadus. Eile kirjutasin teravalt, kuidas mind ei hinnata, need mõtted hakkasid täna ka peas keerlema. Kui meelde tuletada, siis vahel on hinnatud, aga vahepeal tekib hirm, et see kõik on juba minevik. Ajaloolasele pidavatki minevik kõige tähtsam olema. Või mõne arvates ei ole töö elus kõige tähtsam. Minul on töö ja hobi ühendatud, mulle meeldib tööd teha. Tänavu tehti mulle töövõime hindamise ekspertiis, millega mind kuulutati sada protsenti töövõimetuks. Minu vanematel oli selle üle hea meel, sest siis on mulle kindlustatud suurem sissetulek, aga minu arvates on ekspertiisi tulemus vale. See näitab jälle, et minu oskusi ei hinnata. Ma võin küll teistest rohkem töötada, aga saan feisbukis null laiki ja ajalehes negatiivseid arvustusi. Ei tea, kas Sorokini raamatut siis ka oleks kritiseeritud, kui ma oleks tõlkinud varjunime all. Võibolla oleks. Nüüd tuleb meelde, et teine arvustus oli kiitev. Aga keegi kustutas mind võibolla sellepärast feisbukist ära, et ma sellele arvustusele viite andsin. Põhjus võib olla selles, et see ei ilmunud ateistlikus väljaandes. Võitlevad ateistid on teinud korduvalt tapmisähvardusi ja -üleskutseid. Või ma võin eksida, kes on ateist ja kes satanist. Kristlased on küll ka minevikus usu nimel inimesi tapnud ja praegu islamiusulised. Minu arvates selline maailm ei ole täiuslik. Üks varem tuttav blogija on kirjutanud, et tema arvates on, aga minu arvates ta eksis. Hetkel on enesetunne suhteliselt hea, sest kirjutamise ajal vahepeal jälle rõdul käinud töömehed läksid nüüd kaugemale. Aga viimastel nädalatel tundub, et vanadus hakkab kätte jõudma, sest on olnud varasemast rohkem liigesevalu.

Robotitele lugemiseks

Kirjutaks millestki, aga kedagi ei paista miski huvitavat. Mind küll huvitab. Siis ma võin kirjutada vähemalt enda jaoks. Võidakse küsida, miks ma kirjutan siis avalikku kohta. Aga mujal ei ole sellist kujundust. Ma kirjutan mujale ka, aga üks koht, kuhu ma kirjutan, on siia. Kirjutades tuleb pähe mõtteid, mida ilma kirjutamiseta ei pruugi tulla. Vanasõna soovitab, et enne mõtle, siis ütle. Ma mõtlen enne ütlemist ka, aga ütlemise ajal ja järel mõtlen edasi. Piiblis öeldakse, et ära pane küünalt vaka alla. Selline soovitus peaks blogi kirjutamist õigustama. Kui pole mõeldud, et küünal on ainult Piibli teemadel rääkimine. Aga Piibli avaldamiseks tuleb ka inimestele tähti ja paberi valmistamist õpetada, siis peaks lubatud teemade ring siiski laiem olema. Mõni muu seadus keelab muid asju. Poole tunni eest mul keelati nõude pesemist, kuna see segavat kohvijoomist. Kas nii palju aega on juba edasi läinud? Minu meelest ajalugu läheb kogu aeg edasi. Blogisid nimetati varem ka ajaveebideks. Võibolla mõni nimetab praegugi. Blogides kirjutavad kõik enamasti hästi ja feisbukis halvasti. Kui feisbukipostitus mõnda blogisse ümber tõsta, võibolla see hakkaks seal hea tunduma. Aga võibolla ka mitte. Feisbukis kirjutatakse juba selle võrra lohakamalt, et ei panda pealkirja. Teiseks mõeldakse laikide arvule ja see takistab hästi kirjutamist. Kolmandaks ollakse vihased, et teisi ka laigitakse. Aga milleks blogis sellistest asjadest kirjutada? Võibolla selleks, et kui keegi mõtleb blogi asemel feisbukis kirjutama hakata, siis ta sellest mõttest loobuks.

Kutsutud kohas

Reeli oli kutsunud ühte kohta. Läksin uste taha ja jäin ootama. Sinna kogunes ka muid ootajaid. Mõtlesin, et hea, et muid inimesi ka tuleb, muidu ma mõtleks, et olen vales kohas. Lõpuks tuli Reeli ise ka kohale. Ta ütles, et kutsus mitukümmend inimest.

Väikses poes

Kõndisin läbi Kalda tee hoovi kodu poole. Siin oli nii soine, et jalg vajus sellest hoolimata, et kõndisin mööda asfalti.

*
Läksin saali ette ja istusin maha. Siis selgus, et teised hakkavad siin samal ajal esinema.

*
Läksin väiksesse poodi ja tahtsin osta head toitu. Maksin ühe mündiga ja otsisin veel raha juurde. Ütlesin kahe rahatüki kohta, et need on vist Eesti rahad, mitte eurod. Tuleb alati hoolega vaadata, kas tegemist on Eesti rahaga või euroga. Ütlesin, et ma ei saanud veel esimesena makstud münti tagasi. Lisasin, et tegelikult kingitusi ei peagi tagasi küsima.

Kaja 1927

„Kaja“ 21. august – 3. september 1927. Peatoimetaja A. Tupits. Loetud 100 kirjutist.

Aasta 1927 ajalehe valisin lugemiseks, et eelnevalt ja järgnevalt uuritavaid revolutsiooniaastaid ühe eeldatavalt rahulikuma aastaga võrrelda. Ajalehe „Kaja“ valisin välja sellepärast, et kuigi ma olen selle perioodi kohta vanu ajalehti varemgi lugenud, ei ole ajaleht „Kaja“ loetud lehtede hulka kuulunud, üksikud bibliograafiast leitud artiklid muude teemade juurde võibolla väljaarvatud.

„Kaja“ oli Pätsi Põllumeestekogude ajaleht, see ilmus päevalehena ja vaadatud numbrid olid kas 8-leheküljelised või paksemad. Tänavu ilmunud Karjahärma raamatus Pätsi kohta öeldi, et Eesti iseseisvusajal Päts ise enam ajalehtedes ei kirjutanud, vaid eelistas pidada suulisi kõnesid. Tuttavatest nimedest leidsin „Kaja“ reklaamikülgedelt aga oma isapoolse vanaisa Kressoni oma, kes tegeles oma kodukülas „Kaja“ tellimuste vastuvõtmisega. Seda kuulutust avaldati korduvalt, vahepeal avaldati samalaadseid kuulutusi ka mõne teise valla kohta.

Eesti ajakirjanduse kohta saab „Kajast“ teada, et kui ajalehtede sulgemist ja ülevõtmist on seostatud rohkem 1930. aastate vaikiva ajastuga, siis üks punane leht suleti ka aastal 1927. Mõnes raamatus on kirjutatud, et pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatset kommunistide igasugune populaarsus kadus, aga „Kaja“ peab Eesti kommuniste ohtlikuks ka aastal 1927, arvates, et sotsialiste tuleb kommunistidele vastukaaluks toetada. Kui refereeritakse ühte Eesti sotsialisti, kasutab see aga nii räiget keelt, et selle põhjal võiks teda ka kommunistiks pidada.

Mõnes raamatus vastandatakse Pätsi ja Tõnissoni kui kahte suurt vastast, aga selle aastakäigu järgi tundub, et Põllumeestekogude suurim vastane oli hoopis teine maaerakond, mida tuntakse Asunike nime all, sest sellega konkureeriti häälte pärast rohkem. Asunikke defineeritakse ajalehes rentnikena ja arvatakse, et rentnike pärispõllumeesteks saamisega kaovad ka asunikud.

Tõnissoni nimetatakse ajalehes erinevates numbrites erinevalt. Ühte Tõnissoni kõnet kritiseeritakse, et ta rääkis liiga pikalt. Kui talle siiski plaksutati, siis seda seletab ajaleht sellega, et olevat plaksutatud heast meelest, et kõne lõpuks läbi sai. Teisel korral kirjutatakse Tõnissonist täiesti neutraalselt või isegi tema osalusega üritusest heatahtlikult.

Ajalooõpikutes öeldakse, et aastal 1929 algas Ameerikast suur ülemaailmne majanduskriis. 1920. aastaid on hilisemas kirjanduses iseloomustatud erinevalt, kas „möirgavate kahekümnendate“ buumiajana või osana aastatel 1914–1945 toimunud kolmekümneaastasest sõjast. Ka sama aja inimesed iseloomustavad erinevates ajaleheartiklites aega erinevalt. Aasta 1927 ei olnud Eesti põllumajandusele kõige parem. 1929 olevat ülemaailmne majanduskriis puhkenud ületootmiskriisina, aga 1927 kaevatakse vähemalt Eestis viletsa saagi ja neli aastat järjest kestnud ikalduse üle. Ühes loos kirjutatakse, kuidas välismaalased käivad Eestis ja kiidavad Eesti põllumajanduse edusamme, teises kirjutises iseloomustatakse aega majanduslikult äärmiselt raskena, mistõttu soovitatakse sadama külmhoone ehitamine edasi lükata.

Ka välismaal toimuvast leitakse nii head kui ka halba. Kuigi ei kohanud väljendit „möirgavad kahekümnendad“, võiks seda väljendit illustreerida sagedased lood mootorite võidukäigust. Magistritööd kirjutades lugesin Itaalia diktaatorist Mussolinist kui harrastuslendurist, aga laiemaid teemasid vaadates on näha, et lendamisest kirjutati üldse palju, sest see oli uus nähtus. Praegu kirjutatakse uue asjana droonidest, mis lendavad ilma piloodita, aga Nõukogude ajal oli suureks uudiseks inimese kosmosesse minek, kui droonisarnasemad inimeseta aparaadid olid orbiidile saadetud juba varem. 1927 lennati veel ka tsepeliinidega, mille eeliseks pikematel lendudel peeti, et tal on lennukist rohkem mootoreid ja ta saab lendu jätkata ka siis, kui mootorid üles ütlevad.

Vähem rahumeelsetest sündmustest kirjutati kodusõjast Hiinas, mässuliikumisest ukrainlaste maal ja Nõukogude Liidust väljapoole jäävas Aserbaidžaani osas, Poola-Leedu tülist ning kommunistide ja anarhistide juhitud mässuliikumisest Läänes seoses Sacco ja Vanzetti hukkamisega. Ajaloos on olnud juttu, kuidas Saksamaa oli tehtud Esimese maailmasõja süüdlaseks, aga ajalehest võib lugeda, kuidas ka sakslased ise süüdistasid veel Belgiat Esimese maailmasõja aegses partisanisõjas. Sorokini raamatus revolutsiooni sotsioloogiast peeti Vene revolutsiooni lõpuks neppi, mille ajal endised tegelased hakanud vastutavatesse ametitesse tagasi pöörduma, aga Eesti ajaleht pole sellist suundumust märganud ja kirjutab veel, kuidas revolutsioonieelsed tegelased on ametitest kõrvaldatud ja asju revolutsiooni auks ümber nimetatakse.

Magistritöö jaoks leidsin bibliograafia põhjal 1920. ja eriti 1930. aastate lehtedest Itaalia fašismi kohta materjali väga palju, aga nüüd järjestikuseid numbreid vaadates leidsin vaid ühe loo Itaaliast. Selles arvas Itaalia kuningas, et ta on konstitutsiooniline monarh ja ei osutaks fašistidele vastupanu, kui need ta ametist kõrvaldaksid. 1943 kukutas ta siiski ise Mussolini.

Teksti muutmine

Isa tegi ühte toitu, kasutades selleks kala ühtesid osi ja visates teised ära. Pärast ema ütles, et tema oleks teinud vastupidi ning kasutanud teisi osi ja visanud esimesed ära. Kirjutasin, et 12. klassis anti teistele kooli lõputunnistus, aga minule ainult klassi oma. Võrgu teises otsas üks inimene jälgis, mida ma kirjutan. Nüüd viis ta võrgus minu varem kirjutatud jutu praegu öelduga kooskõlla. See inimene oli Krister. Olin temaga samas majas, kus ta võitles ühe enda vaenlasega. Vaatasin Kaunase puiestee bussipeatuses, milliseid raamatuid on välja antud. Varem oli Napoleoni elulugu ilmunud mitmes köites, aga nüüd oli nende sisu ühte köitesse kokku koondatud. See köide tundus olevat vastavalt suuremate mõõtmetega. Ühe kuninganna kohta oli kirjutatud raamat tema voodielust. Algul arvasin, et tegemist on minevikukuningannaga, aga siis selgus, et praegu elavaga. Sel juhul oli selline raamatuteema veel sobimatum. Olime pidanud ühe maja maha jätma, aga Toomas tõi sealt veel kaks oma mänguasja ära. Tuletasin meelde, et kui teised pere lapsed olid tahtnud sealt oma mänguasju ära tuua, oli öeldud, et kõike ei saa säilitada.

Eksami edasilükkamine

Üliõpilased istusid Lossi tänava õppehoone neljanda korruse otsmises auditooriumis ja ootasid eksamile mineku järjekorda. Eksamit võeti vastu teises ruumis. Kui olin juba hulk aega oodanud, siis mulle tuli meelde, et mul ei ole kahe esimese kuu loengute konspekte, olin selgeks õppinud vaid hilisemates loengutes räägitu. Mõtlesin, et peaksin enda selja taga istujatelt puuduvaid konspekte laenama. Pöördusin nende poole sõnadega, et ma ei teegi täna eksamit, sest ma olen osadest loengutest puudunud, ma loen kõigepealt raamatu läbi. Konspekti ma siiski laenama ei hakanud. Mõtlesin, et õppejõud võis loengus rääkida midagi, mida raamatus ei ole, aga selle vastu aitab, kui lugeda mitut raamatut. Ma ei loe ainult raamatut Austraalia ajaloo kohta, vaid vaatan ka maailma ajalugudest, mis seal Austraalia kohta kirjas on. Eksamineerija oli M. Laur. Ta tuli nüüd siia ruumi, et jätkata eksamit pärast suulist osa kirjalikuga. Ta ütles, et kes eksamit ei tee, need ruumist lahkuksid, et nad küsimusi teada ei saaks. Ütlesin ka Laurile, et täna ma eksamit ei tee. Ma polnud semestri algul veel otsustanud, kas seda loengukursust kuulata või mitte. Lahkusin nüüd auditooriumist ja vaatasin koridoris, mis stendile on kirjutatud. Seal oli töövõimereformi teemaline paber, millele oli kirjutatud: "Sul on tore töövõime."

Nõrgestuse unustamine

Tänasel kiirmaleturniiril oli 7 osavõtjat, igaüks mängis 6 mängu mõtlemisajaga 15 minutit kummalegi. Keskmisest rohkem punkte said:

Tätte 6
Ojaste, Hinrikus, Runnel 4

Mäng Hinrikus-Runnel oli umbes selline:
1. f4 d5 2. Rf3 f5 3. b3 Rf6 4. Ob2 e6 5. e3 c5 6. Oe2 Rc6 7. 0-0 Oe7 8. d3 Od7 9. Rg5 h6 10. Oh5+ Kf8 11. Rf7 Lb6 12. Rh8 Rh5 13. Rg6+ Kg8 14. Re7+ Re7 (enne valekäik Rf4 tagasi võetud) 15. Lh5 1:0.