"Pitirim Sorokin: saatus ja teosed"

И.А. Голосенко. „Питирим Сорокин: судьба и труды“. Сыктывкар. Коми книжное издательство. 1991. 248 lehekülge.

Pitirim Sorokin sündis aastal 1889 Komimaal. Tema ema oli komi ehk sürjalane ja isa venelane. Ema suri, kui Sorokin oli veel väga noor. Isa kaldus pärast seda alkoholismi, mis pani Sorokini koos vennaga kodust põgenema.

Komimaa ja Venemaa jäid Sorokinile tähtsaks elu lõpuni. Sugulasrahva hulgast pärinemise tõttu on ta tähtis ka eestlastele. Sorokini esimesed teadustööd olid sürjalaste kohta ja ta hindas ka hilisemas elus seda, et oli saanud lapsepõlves viibida Komimaa metsades. Ka hiljem Ameerikas elades meeldis talle suurlinnast loodusesse minna. Peale metsas viibimise meeldis talle ka oma aias lillepeenra eest hoolitseda.

Kuigi mõnes asjas jäi ta elu lõpuni muutumastuks, oli ka seda, milles ta seisukohti muutis. Muutus tema suhtumine revolutsioonidesse. Kui puhkesid 1905. ja 1917. a. revolutsioon, läks ta revolutsioonidega kaasa. 1905. a. revolutsiooni ajal pidi ta esimest korda vanglas viibima. Vanglas nägi ta kriminaalkurjategijaid. Komimaal olevat kuritegevust vähe olnud. 1917. a. revolutsiooni ajal sai ta Kerenski abiliseks, aga enamlaste võimuletuleku järel viibis taas vanglas. Vanglas hakkas ta mõtlema ajaloo tsüklilisusest, sest toimuvad hukkamised olid samasugused, millest ta oli lugenud Prantsuse revolutsiooni kohta.

Sorokin oli sotsislistide-revolutsionääride partei liige, kuid Oktoobrirevolutsioon viis ta poliitikast kaugenemisele ja teadustööle pühendumisele. Kui Einsteini andekus olevat avaldunud hilja, siis Sorokin paistis silma juba üliõpilasena ja hakkas enne ülikooli lõpetamist loenguid pidama. Teadusliku karjääri tegemisega samaaegselt ähvardasid teda siiski ka kommunistide repressioonid. 33-aastaselt saadeti ta Nõukogude Liidust välja. Algul peatus ta Tšehhoslovakkias, sealt suundus edasi Ameerikasse, kus sai samuti sotsioloogia professoriks, nagu oli olnud juba Venemaal. Tema viimane ülikool oli Harvardis, mida peetakse tippülikooliks. Ameerikas elas Sorokin üle poole elu, aga suurem osa loetud raamatust räägib tema elust Venemaal või Komimaal.

Hiljuti saksakeelset entsüklopeediat lugedes ei näinud ma, et oleks viidatud Sorokini raamatule „Revolutsiooni sotsioloogia“, aga Komimaal ilmunud elulooraamat nimetab seda Sorokini paremini vastu võetud raamatute hulgas. Peateoseks peetakse selles sarnaselt teatmeteostele neljaköitelist „Ühiskondlikku ja kultuurilist dünaamikat“. Eesti ajalehearvustaja arvas, et selle raamatu eesti keelde tõlgitud lühendatud variant „Meie ajastu kriis“ ei ole nii väärtuslik kui Sorokini hilisem looming, aga elulooraamatu järgi Sorokin hilistel eluaastatel enam nii suuri uurimisprojekte ette võtta ei jõudnud.

Sorokin tahtis maailma parandada ning kaotada sellest sõjad ja revolutsioonid. Maailma parandada on raske, kuid tundub, et seda püüdes kahjustas ta hoopis oma tervist. Üks arvustaja kirjutas Sorokini eesti keelde tõlgitud raamatust küll kiitvalt, aga kiitis selle eest, et Sorokin on vaimuhaiguste kohta halvasti öelnud. Elulooraamatust selgub, et Sorokin oli ka ise depressiivne, depressiooni olevat tekitanud maailma saatuse pärast muretsemine. Muretsejatele võiks soovitada tunda vahepeal rõõmu, et maailm üldse olemas on olnud.

Kuigi Sorokin oli nooruses ühte poliitilisse erakonda kuulunud, ei sidunud ta ennast hiljem ühegi parteiga. Nooruses meeldis talle käia kirikus, hiljem oli ta samuti religioosne, aga ennast ühegi konkreetse kirikuga enam ei sidunud. Küll meeldis talle kuulata möödunud sajandite vaimulikku muusikat.

Sorokin suri aastal 1968.

Golossenko raamat on ilmunud avalikustamise perioodil. See on trükitud Nõukogude Liidu laialisaatmise aastal, aga kuul, kui Nõukogude Liit oli veel olemas. Raamatus kritiseeritakse seda, et Nõukogude Liidus austati Sorokinit vähem kui mujal maailmas. Tema raamatuid anti välja erinevates riikides, aga mitte Nõukogude Liidus. Hruštšovi ajal küll hakati tegema ettevalmistusi tema teoste väljaandmiseks, aga Brežnevi aja algus tegi nendele plaanidele lõpu. Golossenko oli siiski Sorokiniga kirjavahetuses. Kaheleheküljelisest saatesõnast selgub, et seda raamatut on Golossenko kirjutanud haigusega võideldes.