Iseloomulikud käigud

Läksime Kaunase puiestee hoovi, kus olime kunagi elanud. Me ei kolinud tagasi oma endisesse, vaid Kerstini korterisse. Ütlesin, et ma mäletasin, nagu oleks hoovis kaks või kolm liivakasti, aga nüüd näen, et neid on viis. Vaatasin, kas meeles olnud väike liivakast on rohtu kasvanud. Vanasti vist oli. Kerstin oli kodus, aga ma ei tahtnud temaga rääkida. Üks vend kinkis mulle käpik-mängukaru, sest ma olin kirjutanud luuletuse reaga "Kingi mulle mängukaru". Samal põhjusel kinkis Kerstini ema mulle uue päris mängukaru. Mõtlesin, et vana mängukaru, mida ei ole alles, oli ikkagi parem, sest see oli mälestustega seotud.

*
Minust vanemad mehed tulid mulle järjest kallale. Mäletasin, et nad on minust tugevamad, aga praegu sain neile kõigile vastu. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et ma pole veel nii vanaks jäänud nagu nemad.

*
Ühel välismaa võrguleheküljel sai teha annetusi male heaks. Olin üks päev nalja pärast annetanud 200 000 eurot. Mõtlesin, et annetan täna veel 200 000. Aga sain pidama, sest mõtlesin, et kaks korda 200 000 on juba 400 000. Enne esimest annetust oli mul raha 6 miljonit eurot. Kui ma annetasin teistest rohkem, siis võidi mõelda, et sisestasin kogemata liiga palju nulle, ja raha tagasi maksta. Võis ka juhtuda, et annetatud raha lastakse oskuslikult käiku ja algab kiire areng. Läksin maleklubisse. Panin suusad tolmusesse nurka, lootes, et keegi neid endale kaela ei tõmba. Ühes kohas taheti, et pandaks kirja iga maletaja kõige iseloomulikum avanguvariant. Osadel oli see juba kirjas, minul veel mitte. Olin alusatnud mängu erinevate avakäikudega. Abram ütles, et minu puhul on kõige iseloomulikum käik vist vangerdus. Vastasin, et olen teinud nii lühikest vangerdust, pikka vangerdust kui ka vangerdamata jätnud. Abram arvas, et mõnes seisus ongi kõige parem käik pikk vangerdus ja mina tunnen need seisud ära, aga algajad teevad pika vangerduse seal, kus nad satuvad rünnaku alla. Ta ütles, et algajad arvavad, et ratsu tuuakse mängu niisama.