Luuletused ja laulud

Pidime minema bussiekskursioonile Venemaale. Ma ei teadnud, kas ma lähen. Tänaseks oli koolis pidanud igaüks enda valikul ühe luuletuse pähe õppima. Kaasõpilased ütlesid Kristerile, et on vajalik, et tema vabatahtlikult vastama läheks, tal on luuletused paremini peas kui teistel. Ütlesin vahele, et mul on kõik enda luulekogud peas. Mõtlesin, et tegelikult Puškini luuletusi mäletan halvemini. Neid ei olnud mul vist ühtegi peas. Üks natuke oli, aga vist mitte üleni.

*
Olin nahaarsti juures. Arst ütles, et praegu pole vaja midagi ravida. Rääkisin vastuseks, et jah, praegu kannanahk koorub ise. Aga vahepeal ei koorunud ja valusad lõhed tulid sisse. Siis panin kanna peale salvi ja pärast seda hakkas kooruma. Arsti jaoks ei olnud minu jutus midagi üllatavat.

*
Sisenesin saalis toimuvasse tundi lava poolt. Mõtlesin, et ootan lavalt alla astumisega, kuni teised laulu lõpetavad, et mitte laulu segada. Kui üks laul lõppes, algas kohe uus. Aga nüüd astusin lavalt alla. Istusin klassiruumis tühja pinki, millel oli kook. Õpetaja tegi märkuse, et ma ei laula kaasa. Mul oli nii jäme hääl, et ma ei saanud laulda. Vaatasin, et kook on laua pealt kadunud. Küsisin minu taga istuvalt tüdrukult, kas tema võttis koogi ära. Ütlesin, et ma valisin pingi selle järgi, kus saaks kooki süia. Mõtlesin, et ma olen varemgi söömisest loobunud. Siis vaatasin, et koogitükid on endiselt minu laual, kuigi need on nüüd tõstetud laua päris nurka.