Pähklid maas

Kõndisime linnas. Vastu tuli Veljo. Seejärel tundsin ära ka Pille ja seejärel Klausi. Ema küsis, kas ma Veljo tundsin ära. Läksime üritusele, kus pidi ette loetama kaks minu luuletust. Laval räägiti nii vaikselt, et ma täpselt ei kuulnud. Mul olid peos soolapähklid. Neid oli nii palju, et kõik ei mahtunud pihku ära, osad kukkusid maha. Hakkasin maast pähkleid üles korjama, et need prügikasti visata. Ma ei tahtnud üritust segada ei närimise ega prügikastikaane kolksuga. Maas pidi olema ka teiste inimeste vanu pähkleid, sest mina olin söönud ainult ühte sorti, aga üles korjasin kolme sorti. Üks vana naine võttis minu peost ühe pähkli, pistis suhu ja ütles, et väga halb. Kui ta läinud oli, ütlesin emale, et nüüd võib see naine haigeks jääda. Ema vastas, et kindlasti jääb. Üritus sai läbi. Ütlesin, et laval räägiti nii vaikselt, et ma ei saanudki aru, kas minu luuletused kanti ette või mitte. Ema vastas, et tema kuulis, et laval öeldi, et ma oleksin mees ja loeks ise oma luuletused ette. Ütlesin, et seda ma ka ei kuulnud.

*
Vaatasin vana vihikut, kuhu ma olin kirjutanud järge veel varem lapsepõlves välja mõeldud juttudele. Mind huvitas, kas ma olen kirjutanud kõige lõppu, et nüüd sai jutt läbi ja ma ei kirjuta seda enam kunagi edasi. Muidu oleks seda võinud jätkata nüüd.

*
Läksin Oudekki trepikotta. Minu ees sisenesid mõned inimesed, kellest üks oli Malts. Mõtlesin, et ma ei lähe veel trepist üles, vaid jään välisukse juurde kuulama, mida ees läinud Oudekki ukse avanemisel ütlevad. Aga hakkas tunduma, et nad ei lähegi sinna, vaid Maltsal on nüüd siin trepikojas oma korter. Mõtlesin, et mul ei hakka siia trepikotta sisenemisel süda kiiremini lööma mitte ainult praegu, vaid sama oli ka siis, kui ma käisin lapsena Oudekkit õue kutsumas.