"Müürideta aed"

Tiit Aleksejev. „Müürideta aed. Lugu Esimesest ristisõjast“. Järg romaanidele „Palveränd“ ja „Kindel linn“. Varrak, Tallinn 2019. 239 lehekülge.

Sain läbi teise kahest maikuus sünnipäeva kinkekaardi eest hangitud raamatust. Selle raamatu kohta on juba arvustusi ilmunud, aga neid otsustasin mitte enne lugeda, kui raamat ise on läbi ja oma kommentaarid kirja pandud. Nende raamatute arvustusi, mille lugemises ma pole kindel, võin ka kohe lugeda. Teadusraamatu kohta võin lugeda ka siis, kui on kindel plaan hiljem raamatut lugeda.

Aleksejevi raamat on ilusa kujundusega nagu kogu triloogia. Seetõttu olgu toodud ära ka kujundaja nimi Mari Kaljuste. Aleksejevi raamatud kutsuvad lugema ka teemavaliku ja pealkirjade tõttu, aga põhiteksti teostusega olen vähem rahul. Sama inimese ajalooteemalised ülikooliloengud olid vast huvitavamad.

Ühel päeval seda raamatut lugedes mõtlesin, et see ei ole nii huvitav kui samal päeval loetud ajalehed või võrguleheküljed. Aga järgmisel päeval mõtlesin, et ka seda raamatut on parem lugeda kui nõusid pesta, pea pesemist alustada või trenažööriga sõita. Nimetasin neid võrdlusi ka suulises jutuajamises. Kommenteeriti, et ma võrdlen väga erinevate valdkondade asju. Aga minu jaoks on ühendav, et need on minu enda ühe ja sama päeva tegevused ja on kerge öelda, millise tegevuse ajal on tuju parem ja millise ajal halvem, mida tahaks kauem ja mida lühemalt teha. Kolmandal päeval meeldis mulle lugeda natuke vähem halva silmanägemise tõttu. Võibolla nägemise erinevus sõltus kellaajast.

Raamatus meeldisid mulle rohkem rahulikumate hetkede ja vähem lahingute kirjeldused. Rahulikumatesse hetkedesse mahtusid meeldetuletused, et mõõkasid valmistati roostetavast materjalist ja et pärgamente keerati rulli. Lahingukirjeldused tuletasid natuke meelde omal ajal rohkem meeldinud raamatut „Egeri tähed“, aga „Egeri tähtedes“ olid juba tulirelvad leiutatud. Ristisõjas kasutati samuti juba Ristikivi romaanidest tuttavat kreeka tuld, mida külmrelvaks ei nimetaks, aga see polnud laskerelv. Samas laskerelvadest tunti varasemas ajaloos vibusid, mis ei olnud tulirelvad.

Ühe romaani tegelase mõtted tuletasid sisu poolest meelde Kiplingi luuletusi, et väidetavalt tegelasele meeldivad lihtsad sõdurid, mitte nägemuste nägijad. Ainult et Aleksejevi tekst oli siiski keeruliselt üles ehitatud ja lihtsuse muljet ei tekkinud. Ja on kahtlane, et sõdurid nägemusi ei näe, kui psühhiaatria raamatu andmetel põhjustavad lahingud psüühikahäireid.

Mul ei ole Aleksejevi ülikooliloengud täielikult meeles, aga mõni asi tuletas neid loenguid meelde. Loengus ütles ta, et tuleb õppida lugema maastikuid nagu tekste. Ka romaanis kaks tegelast loevad üksteist. Kahtlane, kui paljud keskaja inimesed niiviisi mõtlesid, kui kirjaoskamatust oli veel palju. Või võivad loengupidaja kogemused peegelduda selles, et autor oskab hästi nimetada, millises kohas kõne kuulajad naerma hakkavad. Seda on kuulnud ka üliõpilased, aga õppejõud teab vast veel paremini. Mulle on toodud eeskujuks luuletajat Contrat, et tema esineb suuliselt palju ja teab, millised luuletused inimestele meeldivad. Ma saan ka blogi loenduri pealt tagasisidet, aga sageli eelistan panna just sellise pealkirja, mis vähem klikke tooks, et mitte halba kuulsust omandada.

Raamatus võib kõlada ka hetkel päevakohasena, et natuke oli liikvel katku, ka praegu kirjutatakse ühe uue haiguse levikust. Aga mõtlesin, et keskaja teemaliste romaanide autoritele meeldib haigustest nimetada just katku ja pidalitõbe, aga arvatavasti esines ka tänapäevaga ühiseid haigusi, mis keskaja teemalistes raamatutes jäävad nimetamata.

Romaani lugedes ei olnud mul kogu aeg täpselt ühesugune meeleolu. Vahepeal mõtlesin, et saaks see raamat juba läbi, aga lõpule lähemale jõudes oli vahepeal ka kahju, et see paksem ei ole.