Kaua maa all

Liikusime maa-alustes käikudes. Olime juba pikalt maa all viibinud, aga ükskord siiski veel mitte. Mõtlesime, et korraldaks plahvatuse. Mitte selleks, et midagi õhku lasta, vaid selleks, et endale tähelepanu tõmmata. Aga võibolla tõmbaksime sellega endale liiga suure tähelepanu ja meile tuldaks kallale. Läksime sellesse käigu ossa, kus teadsime teisi olevat. Aga selgus, et neid seal enam ei ole, vaid nad olid maa peale läinud. Läksime ka. Üks meist ahmis värsket õhku, et nii kaua pole seda hingata saanud.

*
Kirjutasin paberile. Tõmbasin kirjutatu maha ja kirjutasin nüüd teist tooni kirjutusvahendiga, et teine teeb ilusamat joont kui esimene. Mul oli üks paber, kuhu oli kirjutatud jutt Oudekki kohta. Ma ei tahtnud seda hästi teistele näidata, aga näitasin siiski. Nad panid selle perekonna albumisse. See jutt oli hiljem Oudekki kohta kirjutatud raamatu sissejuhatav osa, mis oli raamatust välja jäänud.

*
Helina oli jälle kirjadele vastama hakanud. Vahepeal oli tal olnud vist mingi kriis, et ta tükk aega ei vastanud. Helina kirjutas ühest teisest oma kirjasõbrast. Ta ütles kirjas, et selle teise kirjasõbra kirjad ei ole nii huvitavad kui minu omad, sest teine kirjasõber kirjutab ainult õigusteadusest. Mõtlesin, et Helina püiab igas kirjas erinevat eriala nimetada, et oma kirju huvitavamaks teha.

*
Istusin ühes toas. Aknast hakkas sisse tungima üks mees, kes tahtis mind ühe esemega lüia. Tõrjusin ta tagasi ja panin akna kinni. Oli karta, et mees tuleb tagasi uksest ja siis mul tema tõrjumiseks nii head võimalust ei ole. Mõtlesin, et pean parema relva kätte võtma. Minu juurde tuli kari neegreid. Ütlesin, et nad ei saa siia elama jääda, sest vennad peaksid millalgi siia tagasi pöörduma. Vastasin ingliskeelsele jutule eesti keeles. Ütlesin, et nüüdsest räägin ma kõigi välismaalastega eesti keeles, sest nad peavad hääletooni järgi jutust aru saama.