Vestlus minu teemal

Mängisin klassiruumis kiirmaleturniiril. Kui mäng lõppes, siis ütlesin kohtunikule, et ma ei mäleta enam tulemust, kas ma võitsin või tegin viigi. Kohtunik kirjutas seepeale tabelisse viigi, aga ma mõtlesin, et võibolla siiski võitsin. Vastaselt ei saanud hästi tulemust küsida, sest kui ta oleks näinud, et ma ei mäleta, oleks ta võinud seda ära kasutada ja valetada, et võitis tema. Mõtlesin, et males ei ole kõige tugevamad üldse need klassikaaslased, kes koolis kõige paremini õppisid. Olin näinud unes, et kaotan males halvemini õppinud klassikaaslastele, nüüd oli see ka ärkvel olles teoks saanud. Istusin tunnis teistest ees pool. Mõtlesin, et ma ei kuule teiste juttu nii hästi kui vanasti, mul on vist kuulmine nõrgenenud. Selja taga hakati arutama ajaloo üle. Mina olin ajaloolane, aga juttu ei sekkunud. Sellest võisid teised järeldada, et nad on minust isegi ajaloos targemad. Või ka vastupidi, et mul on nii suured teadmised, et ma rumalas vestluses ei osale. Algas turniiri autasutamine. Kolm auhinna võitnud poissi ja kaks tüdrukut läksid ruumi ette. Nagu võiski arvata, olid nad kõik ilma riieteta.

*
Otsiti mõrva süüdlast. Politsei tahtis meid kõiki üle kuulata. Politseinikud olid juba maja esimeses ruumis. Mina olin veel kolmandas ruumis ja mõtlesin kõigepealt voodi korda teha. Olin ühes teises kohas ukse taga kitsas praos. Minu juurde tuli üks poiss, kes küsis, mis mu nimi on. Ütlesin, et Simo. Ta vastas, et tema nimi on ka Simo. Talt vahel küsitavat, mis ta nimi on, ja kui ta ütleb, et Simo, siis antavat talle nime eest peksa, sest teda peetakse minuks. Ise olevat ta tundmatu. Mõtlesin, et ma olen ka küsijatele oma nime öelnud, aga mulle pole peksa antud.