Seisud ja käigud

Toomalt küsiti, milliseid pereliikmeid ta sellest ajast mäletab, kui ta veel koolis ei käinud. Ta luges teised nimed üles, aga mind ei mäletanud. See võis tulla sellest, et ma rääkisin vähe. Mina tema kohta mäletasin tollest ajast igasuguseid asju. Toomalt küsiti, mis on tal minu kohta esimene mälestus. Ta vastas, et see, kuidas ma ühte maleseisu näitasin. Ta kirjeldas, milline see seis oli. Mõtlesin, et seda mäletab ta sellepärast, et ta läks varakult maletrenni, minul maleseisud nii hästi meelde ei jää. Vaatasime ühte maleseisu. Selles seisus oli üks pool alistunud, aga ta oleks saanud selle asemel kahinguga viigi teha. Olin mänginud ühe maletaja vastu ühte varianti. Ütlesin, et olen sama varianti mänginud varem ka ühe teise maletajaga. See, kellega ma olin viimati mänginud, tahtis, et ma näitaks, kuidas ma olen seda varem mänginud. Mõtlesin, et kui ma selle ette näitan, siis ma teda enam ei võida. Hakkasin siiski vana protokolli otsima. Protokolli küsinud maletaja ütles, et ma olen käike üles kirjutades liiga palju sodinud. Küsisin, kas see on sodimine, ma olen teinud ilukirja. Aga ma olin mõne ruudu nime algul valesti üles kirjutanud ja siis parandanud. Mulle soovitati, et ma selle vältimiseks vaataks serva pealt, mis nimega ruutudel ma käin. Mõtlesin, et selleks ei ole mul aega, kui ma servasid vaatama hakkan, kaotan ajaga. Pealegi võiksin servasid vaadates just ruudud segi ajada ja valesti kirjutada. Minu kodusel malelaual ei olnudki servade peal midagi kirjas.