Eksam tunni alguses

Tegin Pajurile suuremat eksamit. Ta küsis mult muinasaega. Rääkisin sellest. Mainisin, mis perioodile mis periood järgnes. Parandasin, et see ei järgnenud, vaid eelnes. Rääkisin, et üks muinasaja tegelane oli teise järeltulija. Pajur tegi märkuse, et pole kindel, et see vanem tegelane olemas oleks olnud. Mina ütlesin, et tõenäoline on see ikkagi. Sain eksami eest viie. Mõtlesin, et Pajur võibolla mõtleb, et kui ta on rääkinud loengus uuemast ajaloost, siis küsib eksamil vahelduseks huupi midagi muud. Aga seda, mida ta küsis, ma just vanast ajast mäletasin. Pajur ütles, et maailmasõdadevaheline aeg ei olnud mul selge. Ta ütles, et tegi mulle ühe märkuse. Enda arvates olin selle märkuse teinud ise. Ma polnud mitte ainult suuliselt rääkides ühte asja valesti öelnud, vaid ka kirjalikus mustandis selle koha peal vea teinud ning alles pärast vastamist ära parandanud. Edasi jätkus tund vene keele tunnina. Varasematel aastatel ma polnud vene keelt hästi osanud, aga nüüdseks olin selle järgi õppinud. Mõtlesin, et mul vedas, et Pajur mind varem ei õpetanud, sest tema poleks lünkasid teadmistes andestanud. Pajurit ei olnud enam klassis. Mõtlesin, et mul hakkas magistritöö üle tähtaja minema, aga nüüd astusin uuesti bakalaureuseõppe neljandale kursusele, võibolla sellega magistritöö valmimise tähtaeg ka pikeneb. Aga nüüd pidin kirjutama lisaks ka varasema astme kursusetööd. Mõtlesin, mida järgmiseks uurimisteemaks võtta. Üks võimalus oleks kirjutada Tõnissonist või Grenzsteinist, sest neid olen väljaspool ülikooli uurinud ja saaks selle teema nüüd ka ülikoolis vormistada. Aga on ka muid variante. Minu selja taga istusid tüdrukud, kes arutasid samuti kursusetööde teemasid. Üks ütles, et ta on juba nii palju kursusetöid kirjutanud, et uue teema võtmine on ainult vana tegevuse kordamine. Aga siis ta lisas, et tal pole aega neid kirjutada, sest ta tahab raha ka teenida. Tunni algul olin olnud värske, aga nüüd olin väsinud, mistõttu hakkasin kõikuma ja lendama. Lootsin, et võibolla järgmise loengu alguseks olen jälle puhanud. Vaatasin, et ma kuulen küll tüdrukute juttu, aga suu neil ei liigu, järelikult kuulen nende mõtteid. Üks tüdruk rääkis, et ta käib kabevõistlustel ja eriti raske oleks mäng seal siis, kui mõni kabetaja peaks vastaseks tulema. Mult küsiti, kas mina ka kabet mängida oskan. Olin lennanud parajasti kapi otsa ja vastasin sealt, et ma olen kabet mänginud, aga malet oskan palju paremini.

*
Olin jõudnud ühele peole. Vaatasin pabereid, mis ma olin kodust kaasa võtnud. Olin neile joonistanud ja kirjutanud, põhiliselt joonistanud. Seda olin teinud osalt kunstnike piltide eeskujul, aga osaliselt olin neid muutnud. Mul olid need paberid varasemal peol ka kaasas olnud, aga seal ma polnud neid kotist välja võtnud. Praegu tulid teised vaatama, et ma olen kunstnikuid väga täpselt jäljendada osanud. Ütlesin, et praegu on mul see oskus väiksem kui tol ajal. Mina olin ülikoolis suure vaevaga õppinud, millisel pildil on millise nimega autor, aga need, kes polnud kunstiajalugu üldse õppinud, oskasid praegu kohe öelda, milline pilt on millise kunstniku eeskujul tehtud.