Raamat Itaaliast

Küsisin, kus raamat Itaalia kohta on. Ema vastas, et ta andis selle Klausi kätte, et Klaus selle vana-vene keelde tõlgiks. Ema nähtavasti arvas, et Klaus oskab paremini tõlkida kui mina. Aga raamat oli minu ostetud ja ma polnud seda veel lugenud. Mõtlesin, et helistan Klausile tema koju ja ütlen, et ta raamatu tagasi tooks. Üliõpilased olid pidanud kirjutama itaalia-eesti sõnaraamatu kohta referaate. Võis mõelda, et mis selles keerulist on, aga osadel kirjutajatel tuli siiski paremini välja kui teistel. Oli hommik. Lamasin voodis, aga pidi hakkama kooli minema. Henn tuli magamistuppa mind äratama. Ma ei reageerinud. Henn ütles, et ma tean küll, et vahel üks kõrv magab, aga teine kuuleb ärkveloleku hääli. Mõtlesin, et Hennu hääl on tõenäoliselt ärkveloleku hääl, aga võibolla on ka unenägu. Ma ei jõua vist täna esimesse tundi. Sellel pole tähtsust, sest ma saan ilma kõigis tundides käimata ka kõik eksamid tehtud. Aga ükskord ülikoolis Kaari ütles, et Rannar on nii hädas. Roomasin voodist välja. Kõndisin kööki. Kõik otsisid ikka veel raamatut Itaaliast. Suures toas tuli mulle Villem vastu, kes oli selle raamatu leidnud ja andis minu kätte. Läksin ütlesin kööki, et Villem leidis. Siis läksin suurde tuppa, kus istusid Villem ja üks võõras poiss. Nende kõrval oli riiul, kuhu oli kogutud asju, millest arvati, et need on minu jaoks pühad. Seal oli olnud raamat Itaaliast ja olid endiselt malelaud ja üks maleraamat. Küsisin poistelt, kas nad on ise Itaalias käinud. Mõlemad kinnitasid, et on. Ütlesin, et mina ei ole, aga ma olen palju Itaalia kohta lugenud. Lisasin, et varem.

Mängulauad müügil

Olime ühes söögiasutuses peol. Istusin lauas Bristoli kõrval. Öeldi, et pärast peab töötajale ütlema, mida keegi söönud on, et teaks, kui palju maksta. Mul ei püsinud see meeles ja ma ei teadnud toitude nimesid. Mõtlesin, et mul tuleb vist väga suur arve. Aga kui keegi teine on peo kinni maksnud, siis olen söönud sama palju. Võis siiski olla, et mul pole piisavalt raha kaasas. Bristol luges ühte luuletust, mis olevat väidetavalt minu kirjutatud. Ütlesin, et mina sellist luuletust kirjutanud ei ole.

*

Tahtsin osta endale uut malelauda. Kui olin teinud malelaudade fotoseeriat, siis olin avastanud, et ma kogun malelaudasid. Arvasin, et kauba peab endale tellima, aga kui ühte poodi läksin, siis nägin, et seal on müügil samasugused malelauad, millel on suurte ruutude sees augud. Küsisin müüjalt, kas need on need head malelauad, mida ma osta soovin. Ta arvas, et tema kaup nii hea ei ole. Ütlesin, et siis ma ei osta. Mõtlesin ümber, et kui neil on lisaks malenuppudele kaasas ka kabenupud, siis ostan, sest seni olen vennapoegadega ainult väikeste nuppudega kabet mänginud. Üks suurte kabenuppude komplekt on kodus olnud, aga see on laiali lagunenud. Üks vennapoeg oli kabelt malele üle läinud, aga kui oleks saanud suured nupud, siis ta oleks vast jälle kabet mänginud.

Viik pikas mängus

inimene - arvuti
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Oc5 4. c3 Rf6 5. d4 Ob6 6. 0-0 0-0 7. Og5 ed 8. e5 h6 9. Of6 gf 10. Ld2 dc 11. Lh6 Re5 12. Re5 fe 13. Od3 f5 14. Lg6+ Kh8 15. Lh6+ Kg8 16. Lg6+ Kh8 17. Lh6+ Kg8 18. Lg6+ viik. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 48 minutit 28 sekundit, mustal 1 tund 55 minutit 48 sekundit. Mäng toimus nagu viimasel ajal alati väidetava suurmeistri taseme vastu. Selles mõttes on see selle taseme vastu uus parim tulemus, et see pole kiirmales, etteantud avanguvariandiga ega käikude tagasivõtmisega.

Sisekord

Magasin oma voodis. Tuul liigutas minu tekki. Tundus, et see on ainult unenägu. Nooremad vennad tõusid üles. Henn ütles Toomale, et ta oleks kolme meetri kaugusel ja et mask peab ees olema ning et ta vahetaks õhtul ette pandud maski uue vastu. Mõtlesin, kas kodus ikka peab mask ees olema, isal ei olnud.

*

Astusin klassiruumi. Olin varem istunud uksepoolses reas, aga nüüd vaatasin ühe kaupa, et seal on kõik kohad kinni. Leidsin vaba koha keskmises reas Eriku kõrval. Laua taha mahtus kolm tooli, varem oli ühel neist istunud Krister. Küsisin Erikult, kas Krister on istunud servas või keskel. Krister jõudis just ise kohale ja ütles, et ma ei istuks võõral kohal. Ta istus hoopis aknapoolsesse ritta.

Halvad ja head kellaajad

Piinav nõudepesemine

ükskord lõpuks läbi sai.

Kui saaks olla ainult kodus,

oleks hea, et maailm on lai.

Jutu mitmes võõras keeles

koju kätte toob ekraan.

Aga pimedaks võib jääda,

see, kes loeb kui narkomaan.

Vahel lugeda on õudne,

kui on kirja pandud tõtt.

Aga kui saab raamat läbi,

järgneb uue kättevõtt.

Doktoritöö järeldused

Valmistusin esitama magistritööd uuesti doktoritööna. Varasema kaitsmisega võrreldes olin teinud servale juurdekirjutusi, et oleks rohkem järeldusi, ja need hiljem arvutisse kandnud. Nüüd tegin veel juurdekirjutusi ja et need juba sisestatutega segi ei läheks, kirjutasin uute märkuste juurde "UUS". Kirjutasin, et Itaalias ja Saksamaal on tehtud fašismil ja natsismil paremini vahet, aga Eestis peetakse neid üheks ja samaks. Kodus oli tehtud ettevalmistusi kaitsmispeoks, aga ülikooli minnes võis selguda, et töö esitamise tähtaeg on möödas. Või võidi anda nii palju lisaülesandeid, et need ei saa tähtajaks valmis. Nüüd olin hakanud kirjutama täiendusi ilma sõna "UUS" lisamata, nii võis vajalikke märkusi hiljem raske eristada olla. Tõnu ütles, et ta tahab mu tööd vaadata. Andsin selle tema kätte. Aga varsti küsisin, et kui kaua ta seda vaadata tahab, mul läheb seda endal ka vaja, ma võin anda talle mõne teise märkusteta väljatrüki. Oli kirjutatud, et sõjas oleks saadud üks kala kiiremini tappa. Vaatasin, kus tal paikneb ribide vahel see siseorgan, mille kahjustamisel oleks surm saabunud kiiremini. Teises maailmasõjas oli puudus sõjalaevadest, seetõttu olid pandud sõjakraami transportima ka vaalad. Eestlaste jaoks oli vaal olnud ainult sõna, sest Eesti vetes neid ei elanud.

Film muuseumist

Täna mõtlesin, et ei otsi dokumentaalfilmi linnanime, vaid maakonnanime järgi. Meelde tuli Austria maakond Tirool. Tegelikult üks film, mida varem vaatasin, oli vist juba maakonna kohta, aga seal linnanimi ja maakonnanimi kattusid. Tirooli filmide kohta püüdsin teha saksakeelset otsingut, aga esikohal pakuti ingliskeelset filmi. Võtsin siiski esimese saksakeelse. See ei olnud siiski linnast laiema, vaid kitsama ala kohta - ainult ühest muuseumist. Filmil olid all subtiitrid sama tekstiga, mida hääl rääkis, aga esimesel hetkel ei pannud ma subtiitreid tähele. Näidati inimtühja muuseumi, seal olevaid nikerdatud esemeid, ust ja keset ruumi paiknevat lauda. Kõlas vali monotoonsevõitu muusika. Nagu Austria filmides varemgi on olnud, heideti vahepeal pilt ka õues hobusetõllaga sõitmisele. Filmi pikkus oli mõned minutid.

Vastus kirjale

Sain kirjale vastuse. Vastuses oli kasutatud sõna 'rõivas'. Vastaja tahtis võibolla öelda, et mina olen endast riputanud blogisse ilma riieteta foto, aga vastajal on riided seljas. Aga võibolla oli asi ka selles, et Eestis oli poliitik nimega Rõivas. Olin saatnud oma kirja listi kaudu, aga vaatasin, et vastus tuleb erakirjana. Selles öeldi, et kaitseküsimused on tähtsad. Venemaa valmistus ühe riigi vastu sõda alustama. Ka Eesti pihta oli tulistatud kaks raketti, mis olid maandunud sohu. Arvati, et need raketid oleks võinud alla tulistada.

Inimvastased

Täna mängisin Vint.ee-s kolm välkpartiid. Esimese vastasega jõudsime nelja oda lõppmängu, siis osutus üks vastase ettur kaitsmatuks, läksin enametturiga lippu ja võitsin. Reiting käis pärast seda mängu uuesti ära kõrgemal kui 1800. Seejärel õnnestus mul mängima saada ainult kõige kõrgema reitinguga sisseloginud vastane. Esimese mängus olid mul Prantsuse kaitses valged. Teoorias on seal ajutise etturikahinguga variandid, aga mängus sain püsiva etturikaotuse ja hoolimata omapoolsest rünnakukatsest lõpuks ka mati. Järgmises mängus sama vastasega ei saanud ma mustadega avangust välja ning alistusin võimalikult kiiresti. Pärast kolme mängu oli reiting endiselt kõrgem kui enne esimest.

Paus õppetöös

Lisaks koroonale oli hakanud levima ka üks teine ja veel tapvam haigus. Selle põdejad läksid mädanema. Ameerika president ütles, et presidendi lähedusse ei tohi nakkust tuua. Läksin juuksurisse. Ütlesin, et tahtsin maski ette panna, aga uute sündmuste tõttu unustasin. Juuksuril ei olnud endal ka maski ees. Ta küsis, kas mul on keegi, kes mulle sooja toitu annab. Vastasin, et on küll.

*

Olin teel lõpueksamile. Mul ei olnud täna kaasas midagi, mille peale joonistada, seetõttu võis igav hakata. Restoran Kaunase juures seisis rahvasumm, aga liikvel oli koroona, seetõttu püüdsin inimestest kaugemalt mööda minna. Oli tahetud korraldada klassikokkutulekut, aga Kati S. oli kirjutanud, et ajame koroona ajal parem kirja teel juttu. Mina mõtlesin, et vähemalt üks inimene võiks kokkutulekule minna.

*

Oli hommik. Ma ei olnud veel päevariideid selga pannud, aga minu toas käis üks võõras mees. Mõtlesin, et ma ei saa magistritööd esitada, sest mul on üks muu ainepunkt ka tegemata. Siis tuli meelde, et see punkt on siiski tehtud, esitamata on ainult magistritöö. Ma polnud mitu aastat õppetööga tegelenud ja olin vahepeal raamatuid koostanud. Kuulsin, nagu üks õppejõud ütleks, et minu isal on ümberkirjutamise haigus. Mees, kes oli enne minu toas käinud, tuli tagasi. Vahepeal oli tükk aega mööda läinud, aga ma polnud ikka veel päevariideid selga panna jõudnud. Nüüd tuli tuppa terve kari mehi. Ütlesin neile tere. Üks mees vastas, et ma ei teretaks. Ja lisas, et mind kaasatakse jalgrattasõidu protsessi. Vastasin, et ma pole jalgrattaga sõitnud. Mees ütles, et aa, veel ei ole.

Väljendite kontroll

Leidsin oma elektronmärkmiku üles. Varsti selgus, et see pole minu, vaid isa oma. Minu ja isa oma nägid erinevad välja, aga mul polnud enda oma välimus nii hästi meeles, et ma oleks kohe vahet märganud.

*

Vaatasin alternatiivset blogi loendurit. Seal, kus olid varem olnud klikkide arvud, oli nüüd kirjas ainult "on olnud". Ühe sissekande juurde oli selle asemel kirjutatud "ei ole". See sissekanne oli kustutatud. Mõtlesin, et ma ei pane seda üles tagasi, muidu võidakse kustutada kogu blogi.

*

Pidin õppima hakkama. Selleks oli vaja saada oma tuppa vaikust. Mul oli kooli minekuni jäänud veel pool tundi, selle ajaga ei oleks õpitud jõudnud. Õppimist anti koju liiga palju. Koolis võidi öelda, et ise olen süüdi, et varem õppima ei hakanud. Aga mul oli vaja muid asju ka teha.

*

Koolis algas inglise keele tund. Õpetaja hakkas küsima kodus õppida tulnud väljendeid. Esimest küsis ta minult. Vastasin juba, siis parandasin, et sõnade järjekord on vastupidine. Mul vedas, et mind esimesena küsiti, sest teisi väljendeid teadsin halvemini, kuna polnud kodus õppinud. Mõtlesin, et võiks pinginaabrile näidata, et mul on kotis ikka veel teise klassi töövihik, kuigi olime mitu klassi edasi jõudnud.

*

Nägin huvitavat pilti. Hakkasin seda maha joonistama. Ma ei vaadanud joonistades, mis välja tuleb. Isa vaatas, kuidas ma joonistan. Kui lõpuks pilgu oma pildile heitsin, siis selgus, et ma polegi midagi joonistanud.

*

Meie kodus toimus pidu. Hakati tegema fotot. Ütlesin, et ma võin omalt poolt grupipildi ka teha. Rahvas hakkas grupipildile kogunema. Hakkasin kahtlema, kas ma tahangi seda teha, neid on varem ka tehtud ja arv läheb liiga suureks. Märkasin, et ma jään fotole viltu asendis. Ajasin selja sirgeks.

G-liini avamine

arvuti - inimene

1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Of5 5. Rc5 Lc7 6. Od3 Og6 7. Rf3 e6 8. Rb3 Rf6 9. 0-0 Od6 10. c4 Oh5 11. g3 Rbd7 12. c5 Oe7 13. Of4 Lc8 14. Og5 h6 15. Of6 gf 16. Ve1 f5 17. Rbd2 f4 18. gf Lc7 19. f5 Og4 20. fe Oe6 21. Kh1 0-0-0 22. Lc2 Vdg8 23. Oc4 Oh3 24. Vg1 Lf4 25. Le4 Lf6 26. Le3 Od8 27. Re4 Le7 28. Rd6+ Kb8 29. Le7 Oe7 30. Rf7 Vf8 31. Vae1 Od8 32. Vg3 Of5 1:0. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 14 minutit 59 sekundit, mustal 48 minutit 53 sekundit. Avastasin, et kui vastase käigu ajal alistuda, saab kella seisma panna. Varem oma käigu ajal mängu lõpetades on kell jäänud edasi tiksuma.

Avalduste tähtaeg

Lamasin ühe maja põrandal. Minu lähedal lamas üks tüdruk. Tõusime üles. Tüdruk jõudis pesemisruumi enne. Seal oli kõrvuti kaks pesemisruumi, ma ei teadnud, kumba ta läks. Koputasin sellele uksele, mille taga ta tõenäolisemalt oli. Kui keegi ei vastanud, tõmbasin ukse lahti. Tüdruk oligi seal duši all. Panin ukse kinni tagasi. Mul oli õnnestunud vaadata sellisele kõrgusele, et nägin ainult ta nägu. Mõtlesin, et kui ta koputamisele ei vastanud, siis ta väga ukse avamise vastu ei olnud.

*

Ühe virna peal oli vana õhuke raamat, mida ma hiljuti olin lugenud. Vaatasin, et keegi on vahepeal selle tagakaant käkerdanud. Võis ka olla, et see oli juba varem käkkis, aga ma polnud märganud. Seda olin küll tähele pannud, et raamat on mujalt kulunud. Raamat oli võetud isa toast. Mõtlesin, et ma ei pane seda ise riiulisse tagasi, vaid annan isa kätte. Olin ühes ruumis, kus üks inimene oli ekraani taga ja rääkis poliitikast. Üks noor naine ütles talle, et sellele naisele ei jää poliitika kohta midagi meelde. Mõtlesin, et mul jääb ka vähe, aga mul jäävad kõige tähtsamad emotsionaalsed tähelepanekud. Kuulsin nende jutust, et avaldusi talude tagastamise taotlemiseks saab esitada selle kuu lõpuni. Läksin ajalooõppejõu juurde, kes neid avaldusi vastu võttis. Küsisin, kas saab veel avaldust esitada. Ta vaatas järele ja vastas siis, et enam ei saa, see kellaaeg on möödas. Kuu lõpuni oli ju veel aega. Mõtlesin, et kui seda avaldust vastu ei võeta, kas ma hakkangi siis perekonnanime endiseks tagasi muutma, võibolla kodus ollakse vastu. Küsisin, kas saab esitada vähemalt taotluse, et talu eest kompensatsiooni makstaks. Õppejõud vastas, et ta ei tea.

*

Mõtlesin, et sügisest hakkan teist magistritööd kirjutama. Kaitsmisel ütlen, et kui ma eelmine kord magistritööd kaitsesin, ei olnud ma rahulik, sest ei teadnud, mida ma pärast lõpetamist edasi tegema hakkan, aga nüüd juba tean, olen vahepeal tööd teinud.

Kitsa rühma saade

Jälgisin ühte saadet. Saates üks mees rääkis, et kui ta oli laps ja tema isa oli suremas ning saatis selle kohta välismaalt foto, siis kõneleja ning tema vend ei olnud oma isa ammu näinud ja arvasid, et foto on äge. Nüüd elas ta ise välismaal ja teadis, et pubid on teistsugused kui ta oli tol ajal arvanud. Pubides mängiti kurba muusikat. Pubis rääkis ta indiaanlasega. Ta ütles, et indiaanlased on nii tagasihoidlikud, et enamasti ei vaata silma. Mõtlesin, et sellest hoolimata tunnevad nad inimesed ära, aga mina ei tunne. Teistes maailmajagudes usk ei luba silma vaadata. Mulle tundus, et laua taga istuv indiaanlane mulle hetkeks vaatas. Saadet tegid üks noor mees ja noor naine. Nad rääkisid, millised muusikapalad on maailmakuulsad. Mõtlesin, et mina pole neid palasid kuulnudki. Nii palju on inimesi, kes räägivad mingile kitsale rühmale, et mingi asi on selle rühma jaoks maailmakuulus. Saate tegijad hakkasid mööda tänavat eemalduma. Naisel olid paljad sääred. Natuke eespool kõndival naisel samuti.

"Minu Praha"

Katrin Pauts. „Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad“. Petrone Print. 216 lehekülge.

Kui ajakirjanumbreid mitte arvestada, on see esimene minu läbi loetud raamat, kus on juttu juba koroonast. Raamatu tegevusaeg jääb tänavusse aastasse. Autorile eraldatakse raha ja ta läheb mõneks ajaks Tšehhi pealinna Prahasse, et selle kohta raamat kirjutada. Ta ütleb, et see pole tema esimene raamat Tšehhi kohta, aga varem ma pole tema raamatuid lugenud.

Tšehhi kohta loetud raamatutest meenutab Pauts rohkem Lindet kui Halmani, sest Pautsi ja Lindet huvitab mõlemat kirjandus. Linde puhul ma seadsin kahtluse alla, kas järgmised turistid ikka peavad tema  ette kirjutatud marsruute mööda liikuma. Pauts jätab esimesel hetkel järgmistele Tšehhi sõitjatele rohkem vabadust, kus liikuda, aga raamatu lõpul toob ikkagi soovitusi, mida seal maal külastada ja mida mitte. Kõik need soovitused on seotud ilukirjandusega. Havel huvitab teda kirjaniku, mitte poliitikuna, Masaryki ei nimetata raamatus üldse. Peale ilukirjanduslike raamatute tuleb arvesse veel kirjandusajalugu või -kriitika.

Varem loetud raamatute põhjal on mul kujunenud ettekujutus, et Hašek oli algul välismaal hinnatum kui Tšehhoslovakkias, hiljem tema populaarsus tõusis ka tšehhide hulgas. Pauts ei maini, et Hašekit praegu ei hinnata, aga ta toob välja teise tšehhi päritolu kirjaniku, kes olevat välismaal populaarsem kui Tšehhis. See on Kundera, kellele tšehhid ei andestavat, et ta välismaale kolis ja võõrkeeles kirjutama hakkas. Ka minu tõlgitav Masaryki raamat ei ole kirjutatud tšehhi ega slovaki keeles, aga Masarykist sai hiljem ikkagi riigi lugupeetud president. Kuid tema võõrkeelsus elu jooksul vähenes, mitte ei suurenenud.

Masaryki eluloost olen lugenud, et ta oli karske ja sõi vähe. Pautsi raamatust ei paista välja, et tšehhide hulgas selliseid oleks. Ta arvab, et Prahas ilma õlle joomiseta ei saa. Varem olen lugenud, et Tšehhis on õllepiirkonnad ja veinipiirkonnad. Pauts on viibinud Praha õllepiirkonnas, aga seal nähtut laiendab kohati kõigile tšehhidele.

Prahas elanud saksakeelne kirjanik Kafka oli varem loetu põhjal välisturistide jaoks samuti tähtsam kui tšehhidele. Pauts kirjutab nüüd, nagu oleks Prahas üldse liiga palju Kafka kultust. Pauts arvab, et oleks võinud täita Kafka testamenti ja tema käsikirjad ära põletada, et seda kultust vältida. Kafka ja Kundera puhul on Pautsi soovid vastupidised.

Autor teeb juttu ka enda kirjanduslikust tegevusest. Juba raamatu alapealkiri ütleb, et ta leiab, et teda liiga vähe hinnatakse. Mulle tundus samuti juba raamatu tagakaane tekstist lugemist alustades, et Pautsi stiil mulle ei sobi, sest ta kasutab liiga räiget keelt. Teema mind siiski väga huvitas. Lugemist jätkates räiged sõnad kordusid, aga mulje autorist natuke paranes, sest ta seletas, miks ta nii käitub.

Kuigi autor kasutab ebaviisakaid sõnu, püiab ta rahvuste ja rasside nimetamiseks kasutada selliseid, mis on viimasel ajal viisakamateks kuulutatud. Neegri asemel ütleb ta mustanahaline ja mustlase asemel roma, kaustades sõna ’mustlane’ ainult tsitaadis. Võiks kahtlustada, et võibolla on toimetaja osa sõnu välja vahetanud. Aga sellele oletusele räägib vastu, et autor kritiseerib ka lausetega, kui venelasi venkudeks nimetatakse.

Autor tegeleb palju inimeste kritiseerimisega. Kui keegi talle midagi ütleb, siis ta seda sellepärast tingimata ei usu, vaid lisab, et ütleja näoilme ütles vastupidist. Aga raamatu peategelane vahel ka kaitseb kedagi. Kanadalasega läheb ta tülli jutuga, et Ameerika on indiaanlaste maa ja seal ei peaks valged elama. Autor ise kurdab, et tema kõige suurem probleem on halb suhtlemisoskus.

Kõik raamatus kirjas olev ei pruugi olla päriselt juhtunud. Autor tunnistab ise rohkem kui üks kord, et ta alati inimestele tõtt ei räägi. Ka raamatus tundus kahtlane, kui peategelane kõnnib psühhiaatriahaigla surnuaial, kardab seal kummitusi, kuulebki selja tagant häält ja selja taga kedagi ei näe. On küll võimalik, et inimene kuuleb hallutsinatsioone, aga selles kohas ma kahtlustasin ilukirjanduslikku võtet.

Pimedusse minek

Lähenesin ühele majale. Selle seina ääres oli kaks käimlat. Ei teadnud, kas need on kasutamiskõlblikud. Läksin maleklubisse. Seal üks mees arvas, et ma ei oska mängida. Läksin seina sees olevasse pimedasse käiku. Ei teadnud, mis seal võib juhtuda, võibolla midagi õudset. Kõndisin teises pimedas koridoris.

*

Ütlesin, et ühe kratiga romaanid on igavad.

Ungarlased Keresest

Täna otsustasin lugeda, mis on kirjas Kerese kohta ungarikeelses vikipeedias. Vikipeediat avades selgus, et ungarikeelne artikkel ongi ainus, mis on külgribal tärniga tähistatud, seega peetakse seda parimaks. Lugesin ingliskeelse masintõlkega ja vaatasin võrdluseks ungarikeelseid lauseid. Paaris kohas märkasin, et robot ei tõlgi mõnda üksikut sõna täpselt. Üks selline koht tulenes sellest, et ungari keeles on malevanker ja bastion ühte moodi, see oli tõlgitud ka inglise keelde ekslikult bastioniks.

Toodi välja, et aastatel 1929-1975 võitis Keres 1020, viigistas 808 ja kaotas 207 partiid. Mainiti kahte korda, kui Keres võitis turniiri Ungari pealinnas Budapestis - aastatel 1952 ja 1970. Erinevalt eesti vikipeediast ma ei leidnud märget selle kohta, et Keres mängis Budapestis ka aastal 1950. Eestis ma olen aru saanud, et tähtsustatakse Kerese võitu AVRO turniiril ja Eesti medalit Buenos Airese maleolümpial, aga ungarlased nimetavad, et Keres karjääri tipuks on peetud 1952. a. Budapesti turniiri. Vaatasin, mida Keres selle kohta ise oma valitud partiides kirjutab. Ta on küll Budapesti turniiriga rahul, aga paigutab selle rahuliku pealkirjaga peatükki "Võistlusperiood 1950-1952". Tagapool tuleb veel tugevamas sõnastuses pealkiri "Uus üritus maailmameistri võistluseks 1955-1956".

Vanad raadiosaated

Hiljuti kirjutasin endise raadioajakirjaniku Ivar Trikkeli raamatust. Täna püüdsin otsida üles mõnda tema tehtud raadiosaadet. Raadio koduleheküljel eksitas mind esimesel hetkel otsingukast - vasteid ei tulnud nii palju kui eelmine kord otsides. Siis taipasin, et seal on kaks otsingut - üks uuemate ja teine vanemate saadete jaoks. Aga ma ei leidnud ikkagi täpselt seda, mida ma otsisin. Kuigi panin kirja konkreetse aastaarvu, sain vasteteks läbisegi mitmesuguse aastaarvuga saateid. Algul otsisin sarnaselt loetud raamatule saateid Tšehhoslovakkia kohta, aga sain vasteid, kus ei paistnud Tšehhoslovakkiaga mingit seost olevat.

Lõpuks kuulasin saadet, mis oli küll Trikkeli tehtud, aga hoopis Tartu kohta. See oli esimest korda eetris olnud 25. augustil 1964 ja kandis pealkirja "Mikrofoniga Emajõe linnas". Loetud raamatus tegi Trikkel edasi-tagasi hüppeid ajas ja ruumis. Ka raadiosaates hüpeldi ajas. Osa juttu oli aastal 1964 algava õppeaasta kohta, osa 1944. a. Teise maailmasõja sündmuste kohta, mida saates nimetati Tartu vabastamiseks. Mainiti ka 19. sajandi kultuuritegelasi. Osa juttu oli ajakirjanduslikus stiilis, aga vahele luges näitleja Elvi Koppel ilukirjanduslikke tekste, kehastudes esimese kursuse üliõpilaseks. Kõlanud lauludest olid tuttavad "Kauneim linn on Eestis Tartu" ja ladinakeelne "Gaudeamus", aga lisaks lasti muusikat, mida ma kuulsin kas esimest korda või ei olnud varem meelde jäänud.

Oli näha, et Trikkel ei ole tartlane. Ülikooli astumist nimetati saates tartlaseks saamiseks. Nimetati, milline arv inimesi saab kõnealusel aastal tartlasteks, mõeldes selle all Tartu ülikooli astujate arvu. Sellist varianti ei nimetatud, nagu mina hakkasin hilisemal aastakümnel käima ülikoolis oma kodulinnas. Mul jäid isegi koolitee tänavad samaks, ainult tee jäi lühemaks.

Teise maailmasõja sündmustest rääkides ei mainitud, et Nõukogude Liit Tartut pommitas, vaid esimesel hetkel jäeti mulje, et purustused olid kõik sakslaste tekitatud, edasi räägiti purustustest täpsustamata, kes need tekitas. Mäletatavasti ka loetud raamatus umbes 20 aastat hilisemast ajast rääkis Trikkel vaheldumisi just olevikust ja Teisest maailmasõjast. Saates avaldati lootust, et kõige parem aeg on tulevik, aga peeti tähtsaks ka mineviku tundmist.

Õhtused mängud

Täna õnnestus Vint.ee-s mängida Fischeri malet. Tulemus oli 1:1. Esimeses mängus sain avangus võiduseisu käiguga Og7, tulistades korraga vankrit h8 ja kaitsetut ratsut h6. Teises mängus kaotasin nii palju materjali, et lõpuks pidin alistuma. Arvan, et nägin, kuidas vastane rutem mati panna sai. Mängud ei olnud reitinguarvestuslikud. Et Fischeri males tuleb mõelda ka algseisu üle, kutsusin vastase mängule umbes kaks korda tavalisest pikema mõtlemisajaga.

Saksa sõda

Otsisin saksakeelset dokumentaalfilmi 1866. a. sõja kohta. Et kõik olid vaid mõned minutid pikad - kaks alla 2 minuti ja üks alla 9 minuti - siis vaatasin järjest neli filmi. Üks film ei olnud selle sõja kohta, vaid juba 18. sajandil Preisimaa ja Austria vahelise Sileesia pärast toimunud sõja kohta. Vikipeediast vaatasin lisaks, et Preisimaa ja Austria sõdisid Sileesia pärast vähemalt kolm korda, võit jäi Preisimaale.

Kahes vaadatud filmis näidati lavastatud kaadreid, ühes peamiselt maakaarti ja ühes peamiselt kirjalikke lauseid, rääkides häälega pikemalt. Otsitud sõja eellugu oli, et 1864 toimus Saksa-Taani sõda, kus Preisimaa ja Austria võtsid koos Taanilt maid ära ja jagasid need omavahel ära. Jagamine olevat olnud aga Austriale ebasoodus. Pinged kahe suurima saksa riigi vahel kasvasid ja aastal 1866 puhkes uus sõda. Seda on nimetatud Preisi-Austria sõjaks, aga ühes filmis nimetati Saksa sõjaks, sest kaasatud oli ka kolmandaid saksa riike. Et osalevaid riike oli terve hulk, sõlmiti pärast ka terve hulk rahulepinguid. Austria sõdis 1866 ka Itaaliaga. Preisimaa ja Austria vahelises sõjas oli otsustav Königgrätzi lahing, aga see polnud ainus ega viimane lahing. Preisimaa võitis sõja, Saksa Liit läks laiali ja juba natuke varem asutati asemele Põhja-Saksa Liit. Sõja tagajärjed olevat olnud 1867 Austria muutmine Austria-Ungari kaksikmonarhiaks ning Preisimaa ja Prantsusmaa vaheliste pingete kasv. Varem on olnud juttu, et 20. sajandil oli Austrias Saksamaaga ühinemisele ka toetust, aga kui Preisimaa ja Austria vahel oli varem nii palju sõdu olnud, siis ilmselt toetus ühinemisele kõige suurem ka ei olnud.

Avaldamisraskused

Üks ajaloolane kaebas, et tal ei õnnestu ühes kohas oma teoseid avaldada, sest tema asemel avaldatakse ühte välismaalast. Ajaloolane pöördus selle välismaalase enda poole, et nad võiks koostööd teha. Välismaalane keeldus. Ta ütles, et televisioonis võib iga inimene rääkida, aga raadiosse iga hääl ei sobi.

Puntraavang

Etteantud käigud:
1. Ra3 Ra6 2. Rh3 Rh6 3. Vb1 Vb8 4. Vg1 Vg8 5. e3 e6 6. d3 d6 7. Le2 Le7 8. Kd2 Kd7

inimene - arvuti
9. g4 Rb4 10. g5 Rf5 11. Va1 d5 12. e4 de 13. Le4 Kd8 14. c3 Rd5 15. Kc2 b5 16. Rf4 Ob7 17. Rd5 Od5 18. Le1 Ld6 19. Oh3 Lh2 20. Of5 ef 21. Oe3 Oa3 22. ba Ve8 23. Ld2 a6 24. Of4 Lh4 25. c4 Oc6 26. Og3 Ld4 27. La5 Ve2+ 28. Kc1 La1++ Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 45 minutit 24 sekundit, mustal 1 tund 34 minutit 44 sekundit.

Vastased ja pooldajad

Toimus üritus. Inimesed esinesid. Õpetajad ja esinevad tüdrukud mõistsid Kristeri hukka. Krister saadeti meie koolist ära. Krister ise ütles, et ta on olukorraga rahul, nüüd ta hoolitseb ühe vanainimese eest. Aga kui Kristeri vastased ürituselt lahkuma hakkasid, saavutasid ülekaalu tema pooldajad. Lauri K. küsis, kas me teame, mida tähendab, kui tüdrukud laulsid: "Seitse, seitse." Lauri seletas ise ära, et tüdrukud olid laulnud kõiki laule moonutatud sõnadega, nagu oleks Kristeril vähe pooldajaid, aga tegelikes laulusõnades esines hoopis suurem arv, mis tähendas, et Kristeril oli pooldajaid palju. Mulle oli see laulu vana variant tuttav, aga ma polnud ära tundnud, et see on üks ja sama laul. Kui selles kohas oli kord majja löödud, asusime teele järgmistesse, et seal sama teha. Sõitsin koos Kristeri ja Arturiga mööda pikka tänavat. Artur küsis, kuhu me läheme. Vastasin, et sõjalennuväljale. Seal võidi meid maha lasta. Jõudsime lennuväljale kohale ja hakkasime toast õue viivalt teelt traataeda maha kiskuma.

Erineva suurusega lapsed

Klaus sai minu käest teada, et tema klass on juba metsa istutamas käinud. Ta vaatas oma vihikust, et ta on ise istutamise aja eelnevalt üles kirjutanud. Aga kuna ta oli kirjutanud võõrkeeles, siis ta oli eksinud ühe sõna tähendusega, teadmata, et see tähendab istutamist.

*

Valmistusin ühes saalis ühe lapsega malet mängima. Aga juurde tuli ka väiksem laps, kes veel mängida ei osanud ja võis teiste mängu ajal laualt nuppe kiskuma hakata. Me ei hakanud mängima. Kari lapsi jooksis ringi. See, kellega ma olin pidanud malet mängima, vaatas veel korraks saali ja seejärel ütles teisel pool ust, et ma häbenen teda.

"Tuna" 3/2020

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 3/2020.

Ajakirjanumbris kirjutatakse Eesti taasiseseisvumisperioodist arhiivis. See oli ühtlasi periood, mil arhiivi jõudis arvuti. Kui meie kursusel oli suvel enne teise õppeaasta algust arhiivinduse praktika, olid ajalooarhiivis veel nii aeglased arvutid, et pilt tuli ette järk-järgult ja selle lõppu oodates jõudis Aadu Must öelda: „Algas Eesti-Läti piiri ajamine.“ Ette oli vaja saada kaarti, mis näitaks, kus on Eestis millist perekonnanime pandud. Natuke veel varem polevat arhiivil üldse arvuteid olnud, aga nüüd olevat igasuguseid andmebaase.

Kes arvutite alases võidujooksus parajasti ees on, see võib kiiresti muutuda. Kui olin esimesel kursusel, kirjutas suurem osa kaasüliõpilasi kursusetöö juba arvutil, milleks sai kasutada ülikooli arvutiklassi. Mina kirjutasin veel kirjutusmasinal. Järgmisel aastal olin esimeste hulgas, kes kasutasid internetist leitud materjale. Kui käisin neljandas klassis, tegi klassivend arvutiga ühe numbri ajalehte, mina polnud veel arvutit näinudki. Kui olin aga neljandal kursusel, kirjutasin aktiivselt poliitikalistis ja sama klassivend vastas minu kirjale, et ta pole veel listide lugemist selgeks õppinud.

Ajakirjanumbri autorid on arvutitest vaimustatud ja ei nimeta nende varjukülgi. Varem on neid välja toodud aastal 2012 ajaloo arutelu listis ja õppeaastal 2000-2001 magistriõppe seminaris. Seminaris kahtles õppejõud Rosenberg ajalooallikate digiteerimise mõttekuses, kui informatsiooni võivat kanda ka dokumendi värv. Arvati, et informatsioon hakkab arvutite tõttu kergemini hävima, sest postkastid saavad täis. Praeguseks on mul juba suurem postkast ja selle täis saamisel võib ruumi juurde osta. Seminaris väitis Endel Kuusik, et kui panna mobiiltelefon arvuti kõrvale, siis arvuti kõvakettalt informatsioon kustub. Praegu sellise probleemi üle eriti ei kaevata.

Endel Kuusik oli minu kõige vanem kaasmagistrant, räägiti, et siis oli ta 50-aastane. Aga ma ei teadnud, et ta on juba enne seda töötanud juhtival ametikohal. Ajakirjanumbri järgi oli ta olnud ajalooarhiivi direktor. Tema magistritöö mustandit seminaris väga ei kiidetud, leiti, et see on liiga paks ja liiga referatiivne. Rosenberg nimetas küll kokkuvõtet väärtsulikuks. Ühel päeval kohtusin Kuusikuga ka kirjandusmuuseumis ja ütlesin, et pean töö valmis saamiseks 60 aastakäiku ajalehti läbi vaatama. Kuusik leidis, et see on õudne. Ajakirjas kirjutatakse, et seoses omandireformiga pidi ta ka ise arhiivis tohutute töömahtudega kokku puutuma. Omandireformi tõttu olevat minu keskkooliajal olnud arhiivide uste ees sabad. Minu koolitee viis tol ajal Tartu arhiivist mööda ja mul aktiivses mälus neid sabasid ei olnud. Passiivsest mälust tuli välja või tekkis kujutluspilt, et ma võisin arhiivi trepil inimesi seismas näha, aga igal juhul ma ei teadnud siis, mis on nende seal seismise eesmärk.

Selles numbris on veel rohkem kui eelmises kaastöid, mis on inspireeritud koroonast. Arvatakse, et koroona ja aids ei ole võrreldavad, sest aids on aeglasema kuluga. Minu teada koroonasse suremuse protsent on siiski nakatunute hulgas väiksem. Praeguseks on ravimitega aidsihaigete eluiga pikendatud, aga kui aids oli veel nii uus haigus nagu praegu koroona, siis neid ravimeid veel ei olnud. Vaesematel olevat ravimite kättesaamine ka nende loomise järel raskem olnud.

Kirjutatakse Vene kodusõja kaotanud valgetest emigrantidest, kes kavandasid uut kallaletungi Nõukogude riigile. Selle alla ei mahu ilmselt kõik emigrandid, sest kuigi ka Trotski viibis poliitilises paguluses, ei olnud ta valge, vaid oli juhtinud kodusõjas punaseid. Sorokin oli poliitiline pagulane, aga ei kavandanud uut sõda, vaid unistas sõdadeta maailmast ja arvas revolutsiooni iseeneslikult vaibuvat. Vene valged lootnud kallaletungi alustamiseks kasutada muuhulgas Eesti pinda. Eesti ilmselt selleks Tartu rahu ei sõlminud, et seda väiksema riigina rikkuma hakata. Mõned venelaste väeosad asusid Nõukogude Liidu vastu rünnakule Teise maailmasõja ajal koos Saksamaaga, kuid olid siis sakslaste juhtimise all. Ülikoolis olen õppinud, et algul Hitler muust rahvusest väeosasid ei pooldanud, vaid tahtis, et vereau kannaksid ainult sakslased. Ajakirja järgi tahtsid vene valged sarnaselt, et Venemaa tagasivallutamist juhiksid venelased ise. Sorokin seevastu kahetses, et veriste sündmuste puhul surevad suuremas osakaalus just võimekamad ja põhimõttekindlamad.

Ülelugemine

Lugesin uuesti "Kolme musketäri". Selles raamatus vannuti. Ma ei mäletanud, kas ka teistes köidetes. Ütlesin, et d'Artagnan on sisemiselt lõhestunud. Alles pärast ütlemist mõtlesin välja, et see tähendab, et ühelt poolt ta tahab duelle pidada, teiselt poolt ta tahab nendel ellu jääda. Mõtlesin, et sellest Dumas' romaanide sarjast meeldib mulle kõige rohkem "Kolm musketäri", ma loen alati just seda üle. See meeldib sellepärast, et selles on d'Artagnan veel noor ja just väeosaga liitunud ning mina seda esimest korda lugedes olin samuti just kooli läinud. Lugesin seda raamatut jälle ilma mõtlemata nagu esimesel korral. Mõtlesin, et ma võin ühel päeval nädalas ilma mõtlemata lugeda, kui ma ülejäänud päevadel mõtlen.

Toit kruusis

Ema ütles mulle, kui kaua toit pliidil plekk-kruusis soojenema peab. Ise läks ta ära. Jäin kruusi valvama. Lõpuks keerasin kuumuse kinni. Klaus tuli ja ütles, et see toit ei kõlba. Ta kallas suure osa sellest kraanist alla. Mina ei uskunud, et see poleks kõlvanud. Kui ema tagasi tuli, ütlesin, mida Klaus oli teinud.

*

Tahtsin oma toas õppida, aga seal mängisid vennad. Nende välja ajamiseks lendasin nende juurde. Lendasin suurde tuppa vendade juurde. Nad imestasid, et ma lennata oskan. Mõtlesin, et kui ma päriselt lendu tõuseksin, peaks vaatenurk muutuma.

Raadio rikkiminekud

Olin mängusaalis, kus oli lõppenud maleturniir. Mõtlesin, et me oleme viinud oma kodus oleva vana raadioaparaadi parandusse ja seal on see vähemalt ultralühilainel mängima saadud. Hiljem tahtsime seda isaga jälle parandusse viia, aga parandaja majas tulid vastu kaks meest, kelle jutust kuulsime, et parandaja ei ela enam selles majas. Aga tundus, et sama mees on lõppenud turniiri kohtunik. Olin kirjutanud kunagi blogisissekande raadiohäälestaja kohta ja nüüd mõtlesin kirjutada teise samasuguse. Aga mõtlesin, et seekord ma ei kasuta sõna raadiohäälestaja, sest see on unenäo sõna. Selle asemel kirjutan raadioparandaja. Istusin mängusaali servas. Minu kõrvale istus üks mees, kes lükkas mind kaugemale. Seda oli tal vaja selleks, et jalgu harki ajada. Mõtlesin, et ütleks talle, et jalgu ei ole vaja harki ajada. Aga vaatasin, et temast järgmisel mehel on ka jalad harki.

*

Olin koos isaga ühes kohas. Olin saatnud "Loomingule" kaks kaastööd ja nüüd isa näitas, et see number on ilmunud, kus minu luuletused sees on. Ma ei teadnud veel, kas proosakaastöö on ka sees või mitte. Selle numbri trükikvaliteet oli nii madal, et minu luuletustega lehekülg hakkas juba köite küljest lahti rebenema. Ütlesin, et siis jääb pärast mulje, nagu oleks neid luuletusi palju loetud. Minu luuletusi oli varem alahinnatud, nüüd oli saadetud "Loomingule" kokkuvõte minu parematest luuletustest, olin ise neile kirjutanud eessõna ja isa või keegi oli lisanud järelsõna. Üks luulerida oli trükitud suurtähtedega, et lugeja saaks aru, et see rida on vasakult paremale ja paremalt vasakule lugedes üks ja sama. Selle rea esimesed sõnad olid "Au sulle, komnoor", viimased "hessen, kassel ja kissel".

Klagenfurt ja Alpid

Nüüd on mul vaadatud dokumentaalfilme kõigi 1971. a. andmetel kuue suurima Austria linna kohta. Täna vaatasin suuruselt kuuenda linna Klagenfurti kohta. Eesti keeles peaks see linnanimi tähendama Kaebekoole, nagu ma üks päev varem sõnaraamatust vaatasin. Mingit laia veekogu filmis näidati. Nii Salzburgi kui ka Klagenfurti filmis näidati lisaks purskkaevusid, millel tuli vett skulptuuri suust. Kuigi ühes Austria filmis näidati ka vabrikuid, on enamasti ühendav, et näidatakse vanaaegset arhitektuuri. Kas see tähendab, et me elame allakäigu ajajärgul ja vana arhitektuur on parem? Või viibivad inimesed põhiliselt uuslinnaosades ja igast filmist vana arhitektuuri vaadates näevad nad ikkagi midagi haruldasemat? Nagu paljudes Austria filmides, näidati ka selles lumiseid mägesid. Lumi polnud päris mäe tipus, vaid natuke madalamal. Kohe lume näitamise järel näidati madalamal palmi sarnaseid puid, mis ei tohiks jahedas kliimas kasvada. Aga kui mul õigesti meelde tuleb, võisid need kasvada pottides, mis ehk talveks siseruumidesse tõstetakse. Kuigi siis peaks see ruum suur olema.

Vahepeal lugesin Austria ja Šveitsi kohta ka võrgulehekülgi. Kui varasemas sissekandes püstitasin küsimuse, kas Austriat ei oleks mäed kaitsnud Teises maailmasõjas sama moodi nagu Šveitsi, siis sain vastuse, et Austria mäed oleks tõesti pakkunud sama moodi kaitsevõimalusi, aga neid tahtsid kasutada Saksamaa sakslased ise, et kui Berliin langeb, siis jätkata vastupanu mägisemas Baieris ja Austrias. Kuid kogu Austria ei ole mägine, tänapäeva kohta kirjutatud analüüsis öeldi, et Brenneri kuru ja Doonau org pakuksid vägedele paremaid edasiliikumise võimalusi. Ma arvan, et Doonau ristisuunal liikumisel võib samuti takistus olla, aga piki jõge rünnak on ilmselt kergem.

Mängud päiksepaistel

Täna mängisin Vint.ee-s kolm välkmalepartiid. Esimest vastast võitsin 1:0, teisega tegin 1:1. Esimese mängu sündmused ei tahtnud esimesel hetkel uuesti meelde tulla, aga nüüd meenus, et tolles mängus oli palju edasi-tagasi manööverdamist. Võitsin materjali ja lõpus kombineerisin lippumineku ähvarduse matiähvardusega. Teises mängus asusin rünnakule ja viisin mõlemad vankrid eelviimasele reale, aga seejuures jäi oma tagala nõrgaks ja sain ise mati. Kolmandas mängus tekkis vastasel raskusi etturiketis olevate etturite kaitsmisega, tema rünnakukatse ebaõnnestus ja viisin läbi matirünnaku.

Uksed kinni

Alustasime ühes saalis söömist. Räägiti, et kuigi väljas levib koroona, on söögiaeg ohutu, sest uksed on kinni ja kõik toidunõud pärinevad ruumist seest poolt.

*

Algas üks pidu. Üks mees jõudis kohale. Tahtsin tal kätt suruda, aga tema hakkas mind hoopis kallistama. Ma ei kallistanud vastu. Kui ta mind lahti lasi, surusin tal ikkagi kätt. Mees ütles, et selles oli avangut. Vaatasin hetkeks kõrvalruumi. Mul tabas pilk ühe teise mehe jalgu, mitte nägu.

*

Mulle saadeti tohutult pikk juhend selle kohta, kuidas peab segasaunas käituma. Lugesin paar lauset ja kustutasin selle kirja ära.

Kolm päeva järjest

Läksin toidupoodi. Valisin kaupa. Võtsin kätte leti peal oleva papptaldrikute virna, aga ei olnud kindel, kas need on puhtad või mustad. Kallasin endale tassi jooki ja valmistusin selle eest maksma. Müüja läks korraks eemale ja ütles teisele müüjale, et hea, et natukegi ostetakse. Ilmselt sellepärast, et olin tassi jooki nii vähe valanud. Valasin juurde.

*

Läksin Paide Uuel tänaval majast välja. Vastasmaja ees seisis üks mees. Küsisin talt, mida ta teeb. Tegin ise sarnast asja. Teisel päeval tegin sama asja, mida ta eelmisel päeval oli teinud, aga nüüd tegi tema teist asja. Kolmandal korral juhtus midagi sarnast. Rääkisin sellest loost. Antti oli ainus, kes seda laikis. Nähtavasti sellepärast, et ta elas ise Tartu Uuel tänaval ja siis oli talle ka Paide Uus tänav tähtis.

Etturite riviharjutus

Etteantud käigud:

1. a3 a6 2. b3 b6 3. c3 c6 4. d3 d6 5. e3 e6 6. f3 f6 7. g3 g6 8. h3 h6

arvuti - inimene

9. c4 Re7 10. Rc3 Og7 11. f4 f5 12. Lc2 Rd7 13. Og2 Ob7 14. Ob2 Lc7 15. Rb5 cb 16. Og7 Vh7 17. Ob2 d5 18. Rf3 bc 19. bc dc 20. Lc4 Lc4 21. dc Vc8 22. Vc1 Rc5 23. 0-0 Rd3 24. Vc2 b5 25. Rd4 Od5 26. cd Vc2 27. Rc2 Rb2 28. de Rg8 29. Vb1 Rc4 30. a4 Rd6 31. Oc6+ Ke7 32. ab ab 33. Rd4 Rf6 34. Va1 Rc4 35. e4 fe 36. Oe4 Vg7 37. Od3 Re3 38. Kf2 Red5 39. Va7+ Kf8 40. Rb5 Va7 41. Ra7 Re7 42. Kf3 Kg7 43. g4 Re8 44. g5 Rc7 45. Oc5 hg 46. fg Kf8 47. Kf4 Kg7 48. Ke5 Re8 49. Od3 Kh7 50. Ob5 Rg7 51. Rc6 Rc6 52. Oc6 Rf5 53. Kf6 Kg8 54. Oe4 Rd6 55. Og6 1:0. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 25 minutit 47 sekundit, mustal 51 minutit 55 sekundit. Mängu ajal valitses pidulik meeleolu.

Ajaloo variandid

Oli kirjutatud, et kui vabadussõjalased oleksid olnud võimul, võibolla oleks Eesti Nõukogude Liidule vastu hakanud. Mina kirjutasin, et kui Tõnisson oleks sel ajal võimul olnud, ei tea, mis siis oleks saanud. Mõtlesin, et kui Päts oleks olnud Vabadussõja algul ka võimul, võibolla poleks siis Vabadussõjas ka vastu hakatud. Sõitsin mööda tänavat tõukerattaga. Minust möödus üks mees, kes ütles venitatud häälega ühe võõrkeelse sõna. Mõtlesin, et võibolla ütles ta seda sellepärast, et ma olin sellise rumaluse kirjutanud. Või sellepärast, et ma teen kõndimise asemel vähem pingutavat tõukerattasõitu. Ma tõukasin tõukeratta kohta ka hoogu vähe.

Salzburg

Täna vaatasin dokumentaalfilmi Austria linna Salzburgi kohta, mis 1970. aastate raamatu järgi oli Austria suuruselt neljas linn. Salzburg on ka samanimelise liidumaa pealinn. Eesti keeles tähendab Salzburg Soolalinnus. Film oli ajaloofilmi ja loodusfilmi vahepealne. Mõnes filmis on rohkem olevikust ja mõnes minevikust, aga filmi pealkiri ei öelnud ette, et see on ajaloofilm. Hääldus oli arusaadavam kui enne seda vaadatud Linzi filmis. Põhjus võib olla, et Linzi filmis improviseeriti, aga Salzburgi filmis loeti kaadri taga ette välja mõeldud teksti. Või ka selles, et ma olin täna paremini maganud. Võibolla ka selles, et ajaloo sõnavara on mulle tuttavam. Või oli lisaks murdeerinevusi.

Filmis öeldi ja kontrollisin kirjalikust tekstist üle, et Salzburg läks Austria valdusesse Viini kongressi otsuse kohaselt. Esimese maailmasõja ajal toimusid selles piirkonnas Prantsusmaa piiri lähedal lahingud. /TÄIENDUS: Prantsusmaal ja Austrial ühist piiri ei ole./ Kui Linzi filmis panin tähele, et näidati haakristilippu, aga mitte Austria enda lippu, siis Salzburgi omas jõuti Austria lippe varem näidata. Aga seejärel jõuti ka haakristilippudeni. Räägiti rahvahääletusest, mille tulemusel läks Austria Hitleri riigi koosseisu. Mõtlesin, et Šveitsi iseseisvuse säilimist on seletatud sellega, et mägedes oleks raske sõdida, aga kas Austria mägedes oleks olnud kerge, kui Austria oleks vastu hakanud?

Mängutugevus

Käis pikk maleturniir. Klausil ei olnud vastast. Minu vastane ei tulnud ka kohale. Seetõttu tegime muudatuse, et mängime omavahel hoopis Klaus ja mina. Kuna vooru algusest oli möödas 20 minutit, pandi mulle 20 minutit vähem aega. Taotlesin kohtunikult, et mõtlemisajad oleks võrdsed, aga kohtunik ei võtnud kuulda. Lootsin ka ebavõrdsete mõtlemisaegade korral võita, sest mul oli rohkem kogemusi.

*

Oli lõppenud maleturniir. Vaatasin seina pealt tabelit. Minust kõrgemale oli märgitud kolmas järk, kes oli saanud vähem punkte. Tema ettepoole panemist põhjendati sellega, et algajad pole veel midagi saavutanud. Rei ütles tabeli vaatajate kohta, et me oleme kolmandad-neljandad järgud. Ma polnud sellega nõus, varem oli nimetatud mind esimeseks järguks. Nüüd leidsin enda nime tabelis kõrgemalt, olin saanud viienda koha. Mõtlesin, et saan stabiilselt kõrgeid kohti.

Linz

Vaatasin kahte dokumentaalfilmi Austria suuruselt kolmanda linna Linzi kohta. See on suuruselt kolmas nii praegu kui ka 1970. aastate statistikaraamatu järgi. Nimetatud raamatust jätsin meelde Austria kuue suurema linna rahvaarvude alusel järjestuse. Aga kui vaatasin veel üks kümnend varem Ida-Saksamaal välja antud atlast, siis selle teksti osas olid peale Viini toodud Austriast välja hoopis teised linnad ja palju väiksemate rahvaarvudega. Vaevalt et kümne aastaga linnade suurusjärjestused nii palju muutusid, vast on ühe saksakeelse maa raamatus teise saksakeelse maa kohta andmetes lünk. /TÄIENDUS: Ida-Saksamaa raamatus on antud siiski ka Linzi rahvaarv, aga liidumaade pealinnade rahvaarvud on antud liidumaa nime järel sulgudes, mitte teiste linnade juures. Liidumaade enda rahvaarve pole toodud ja Viini rahvaarv on toodud kolmel erineval real./

Täna vaadatud filmidest üks oli natuke üle 8 ja teine natuke alla 60 minuti pikk. Lühemas filmis räägiti vähemalt suurem osa ajast kaadri tagant, pikemas filmis rääkisid erinevad vanemas eas inimesed kaamera ees. Lühemas filmis oli pilt hüplev, pikemas normaalsem. Lühemas filmis jõuti rääkida erinevatest Linzi muuseumidest, näidati nii ajaloomuuseumi kui ka kunstimuuseumi, kus uuemat kunsti hoiti. Pikemas filmis näidati erinevaid kohti, sealhulgas Linzi vabrikuid suitsevate korstnatega.

Linz asub Ülem-Austrias riigi põhjapoolses ja suhteliselt läänepoolses osas. See on Doonau jõe ääres. Jõgi oli filmis üsna kiire vooluga. Näha oli ka mägesid. Pikemas filmis jõuti näidata erinevaid aastaaegasid. Tehti nii tali- kui ka suvesporti. Jooksmist võiks nimetada suvespordiks, aga joosti ka lume peal.

Dokumentaalfilmides on tavaline, et räägitakse ka minevikust. Kuigi filmid paistsid olevat mõlemad tehtud sel sajandil, näidati pikemas filmis kroonikakaadreid, kus lehvis haakristilipp. Austria lippe kummaski filmis ei märganud. Jalgpallivõistlustel lehvis veel mingi lipp, aga see ühegi tuttava riigilipu sarnane ei olnud. Võibolla oli klubi või piirkonna lipp.

Kaamerate ees rääkivad inimesed tundusid enesekindlad. Ma ennast kaamera ees nii enesekindlana ei tunneks ja ei soovi neid kõnelejaid järgi tegema hakata. On küll juhtunud, et ma televisioonis räägin ja selle eest on kiidetud, aga olen ka intervjuust keeldunud.

Romaaniperiood

Mõtlesin, et kunagi lugesin ma palju romaane ja sain igast romaanist elamuse, aga siis tuli aeg, kus hakkasin pidama vajalikuks romaanide asemel ajalooraamatute lugemist, kust ma sellist elamust ei saanud. Romaanidest oli mulle meeldinud eriti üks Paides alustatu, sest olin sisse elanud, aga hiljem mujal jätkates ma enam sellist sisseelamist ei saavutanud. Või võibolla ma ei jätkanudki mujal sama romaaniga, vaid võtsin uusi. Seal Paides alustatud romaanis oli toodud tsitaat: "Rändaja, ons kauaks veel öö?"

*

Oli vaadatud multifilmi mustast koerast ja seejärel teist valgest koerast. Aga need multifilmid ei arenenud sirgjoont mööda. Hiljem ei võetud neid kahte multifilmi eraldi, vaid liideti kokku nende kahe multifilmi nihe ja saadi lühem sirgjoon.

Raamatus ja ekraanil

Viimasel maletreeningu päeval võtsin riiulist Kerese kogutud partiid. Mõtlesin, et sel korral valin nimeregistri alusel, millist partiid vaadata. Esimeste nimede kohta, mida ma otsisin, ei leidnud ma ühtegi partiid. Võibolla kujutasin nende mängijate ja Kerese vanusevahe valesti ette. Esimene otsitud nimi, mille ma leidsin, oli Najdorf. Vaatasin ühte partiid Keres-Najdorf. Olen õppinud, et tavaliselt on parem jätta peale selline oda, mis on enda etturitest erinevat värvi väljadel, aga Najdorf andis sellise oda ära. Vangerdati kuningatiivale, kuigi Keres viivitas vangerdusega. Kunagi soovitati, et rünnata tuleb sellel tiival, kus endal on ettureid rohkem. Sellele võiks vastu vaielda, et vahel rünnaku nimel kahitakse ettur, et liin lahti saada. Keres igal juhul asus rünnakule liputiival, kus tal oli ettureid vähem. Ta koondas liputiivale kõik oma vigurid ja asus nuppe edasi nihutama. Kombinatsiooni tulemusel võitis Keres kaks etturit ja Najdorf alistus. Olin meelega tahtnud vaadata kommenteerimata partiid, aga sellele oli lisatud vähemalt diagramm, mis näitas ikkagi kätte, kust kombinatsiooni otsida. Kombinatsiooni esimesel käigul mõtlesin õigele käigule, aga ei arvestanud veel varianti õigesti lõpuni. Teisel käigul juba arvestasin.

Täna tahtsin mängida Vint.ee-s, aga enne mängu tabas mind unehoog. Arvestasin, et siis võin kõik mängud kaotada, aga läksin siiski mängima. Mängisin 1:1, aga endast madalama reitinguga vastasega. Esimeses mängus valis vastane Skandinaavia avangu. Rikkusin ära ta vangerduse, võitsin ettureid ja vastane alistus. Teises mängus tuli lauale lippuetturi avang. Kaotasin kaks vigurit, aga lootsin veel vastase nõrgestatud kuningaseisule ja enda mõtlemisaja eelisele. Kui panin ette ka lipu, siis alistusin.

Õu ja maja

Tahtsin ühest õuest läbi minna, nagu tegi ka üks minu ees kõndiv inimene. Aga läbipääsu ma ei leidnud, ees oli traataed. Lisaks ründas mind kuri koer, kellega ma võitlema pidin. Läksin oma naabermaja kõrgele korrusele. Vaatasin, et selle aknast paistab minu rõdu põrand, kus mul oli kombeks ilma särgita istuda. Või see polnud siiski minu rõdu, vaid üks teine. Minu rõdu põrand siit aknast ei paistnud, aga korrus kõrgemalt arvatavasti paistis.

Austria linnad

Mulle kunagi sünnipäevaks kingitud statistikaraamatu järgi reastusid aastal 1971 Austria linnad rahvaarvu alusel järgmiselt: 1. Viin, 2. Graz, 3. Linz, 4. Salzburg, 5. Innsbruck, 6. Klagenfurt. Viini ja Innsbrucki kohta ma olin juba dokumentaalfilme vaadanud, samuti lehitsesin vahepeal raamatut ühtede Innsbrucki taliolümpiamängude kohta. Seal on taliolümpiamängud toimunud kaks korda. Täna otsisin välja ühe üle 20 minuti pika filmi Grazi kohta. Filmi pealkiri ütles, et see on Steiermarki pealinn. Kaardil näidati, et linna asukoht jääb Viinist lõunasse.

Kui Innsbrucki ühes filmis nägin lund ainult mägedes, mitte linnatänavatel, samuti sain kinnitust olümpiaraamatust, et ka olümpiamängude ajal oli lund ainult mägedes, siis Grazi filmis mägesid ei näidatud, aga lumi oli linnatänavatel. Mõnes kaadris küll ainult majakatustel ja pargitud autodel, mitte kõnniteel. Hoolimata talveilmast oli palja peaga kõndijaid, aga oli ka mütsikandjaid. Teiselt poolt söögi tegemise ajal kanti kokamütse siseruumides. Õunu koorides jäeti koor varre kõrval olevasse lohku alles ja koorimiseks kasutatav lai nuga asendav seadeldis ei tundunudki võimaldavat koort lohust kõrvaldada. Turul näidati juustu müümist. Vahepeal põigati sisse kohvikusse või isegi rohkem kui ühte.

Kui Innsbrucki filmis tõsteti kunstistiilidest esile barokki ja rokokood, siis Grazi filmis korrati rohkem kordi, et tegemist on barokklinnaga. Aga näidati ka tänapäevasemat arhitektuuri. Talvel sai rohelust vaadata botaanikaaia hoones ja käidi muuseumis. Muuseumis näidati suurt kollektsiooni raudrüüsid. Mõtlesin, et minu teada raudrüüde hiilgeaeg langes gooti stiili, mitte baroki aega. Kuigi olen näinud raudsärke seljas ka maalidel uusaja tegelaste kohta.

Uusaastapäevadest on tuttavad Viini klassikalise muusika uusaastakontserdid, filmist selgus, et selline muusika kõlab ka Grazis. Näidati tantsijaid, kellest vanemad olid paljamad ja nooremad rohkem riides. Erinevalt Innsbrucki ühest filmist talisporti ei näidatud. Erinevalt Viini filmidest ja Ida-Austria rahvuspargi filmist ei näidatud ka hobuseid. Öeldi, et Graz on ülikoolilinn, aga ülikoolist pikalt ei räägitud. Ühe inimese käel olid tätoveeringud, mis mulle ei meeldinud. Võimalik ka, et need olid maha pestavad joonistused.

Pood leitud

Magasime oma voodites. Teised köhisid läbi une. Hingasin läbi voodilina, et mitte koroonasse nakatuda. Käisin vannitoa uksel rääkimas. Märkasin liiga hilja, et olen sobimatult riides. Suures toas räägiti, et Aasias on hakanud tekkima uus koroona vorm, mis nakkab isegi läbi seina. Mõtlesin, et loogiline, et kui vahepeal tekkis varasemast vähem nakkav vorm, siis hiljem tekib eriti nakkav.

*

Klassivennad seisid koolimaja tiiva akende juures. Küsisin, mis aastal hakkas sõna monitor asenduma sõnaga ekraan. Vastati, et seda küll ei tea. Küsiti, kas mina tean. Jõudsime järeldusele, et see oli 1970. või 1980. aastatel. Rääkisin, et üks kursuseõde kasutas sõna monitooring asemel sõna skriinimine, aga sellise aasta kohta, kui sellist sõna veel ei tuntud.

*

Vaatasin ajakirjast pilte. Oli tehtud kaks autorite grupipilti, kus mõlemal oli pildil olevatel autoritel väga vähe riideid seljas. Järgmisel leheküljel oli olukord teine, sest oli külmem aastaaeg. Üks paljaste rindadega naine laulis kaerajaani.

*

Vaatasin malelehest partiid. Ma ei vaadanud lõpuni, vaid panin ise kirja ennustuse, kuidas mäng edasi läks. Mulle öeldi, et nii nagu mina ennustasin, ei mängitud. Mõtlesin, et siis saab teha uue ennustuse. Vaatasin seisuhinnangu märke. Samas partiis oli olnud valge paremus, musta paremus, valge väike paremus ja segane seis.

*

Kõndisin Tallinnas ja otsisin õiget maja. Oletasin, et võibolla olen juba õigest majast mööda kõndinud, aga jätkasin liikumist endises suunas. Siis tundsin ära, et jõuan nüüd otsitava Rahva Raamatu majani, mida olen bussiaknast varem näinud. Läksin poodi sisse ja tegin ostu. Müüja ei andnud mulle raha tagasi, vaid ütles, et kui ma täna maksan rohkem, saan järgmise ostu odavamalt. Vastasin, et järgmist korda ei tule, sest ma olen tartlane. Müüja ütles, et ma saan Tartu Rahva Raamatust ka odavamalt.

*

Kirjutasin uurimistööd, mille pidin varsti esitama. Hakkasin taandridasid ühekaupa laiemaks tegema. Laius suurenes ebaühtlaselt, aga püüdsin seda ühtlustada. Kuigi kõigi ridade algus nihkus paremale, tuli tühjaks jäänud koha peale asemele märke, mida ma ei osanud kustutada. Mulle tuli meelde, et ma pidingi ääre laiemaks tegema, sest köitmise jaoks on vaja laiemat serva.

Haiglasviibimised

1. Olen olnud elus oma teada haiglas kolm korda - sünnitusmajas, veel üks kord enne mälestuste teket ja aastal 2000 psühhiaatriahaiglas.

2. Enne psühhiaatriahaiglasse minekut ütlesid arstid mulle, et seda ravi saab teha ka ambulatoorselt, aga niiviisi on raske sellega pihta hakata, üks arst ütles, et arstidega tuleb vaielda.

3. Mul oli vaja parajasti ülikooli lõputööd kirjutada ja nõustusin haiglasse minekuga tingimusel, et saan seal arvutit kasutada, aga selgus, et see arvuti oli kehv.

4. Olin haiglas umbes kuu aega, nädalavahetustel lubati koju ja ka teistel päevadel võis osa ajast raamatukogus või kodus käia.

5. Ühel päeval tekkis mul hirmuhoog ja õde lubas mind nädala keskel koju ööbima, aga pärast arst ütles, et ma ei oleks pidanud minema.

6. Olin algul suuremas palatis, hiljem tõsteti mind põhjust ütlemata ümber kaheinimese palatisse.

7. Ümbertõstmise põhjus võis olla, et nüüd sain endale sarnasemate huvidega palatikaaslase, kes samuti malet mängis ja luuletusi kirjutas.

8. Diagnoosi täpsustamiseks tehti mulle mitmesuguseid uuringuid.

9. Pidi vestlema nii psühhiaatri kui ka psühholoogiga, esimesega neist sobis jutt paremini ja teisega halvemini.

10. Ravi tulemusel jäi hallutsinatsioone ja sümbolistlikku mõtlemist vähemaks, aga depressioon alles algas.

Koorimispäev

Läksime vendadega salakäiku. Sissepääs sinna oli koolimaja tiivast. Arvasime, et salakäigus kedagi ei ole, aga üks õpetaja hakkas meiega seal pahandama.

*

Öeldi, et aastal 1990 ühte füüsika valemit muudeti. Varem pidi selles kahte muutujat omavahel korrutama, aga hiljem lisati kolmanda elemendina juurde õhutakistuse konstant. Me olime õppinud koolis seda valemit aastast 1990 hiljem, aga veel muutmata kujul. Ütlesin, et õhutakistus ei ole alati sama, vaakumis see puudub. Vaieldi vastu, et puhast vaakumit ei ole olemas, alati jääb natuke õhku sisse. Katseklaasist pumbatakse õhk välja, aga kõike ei saada kätte.

*

Ujusin jälle üle veekogu. Siin oli vesi üle pea, nii et ei jäänud muud üle kui ujuda osata. Põrkasin ühe minuga ristisuunas ujuva inimesega kokku. Ütlesin vabanduseks, et ma ei näinud teda, sest ujusin silmad kinni. Mõtlesin, et loodetavasti ei tekitanud ma talle suuri vigastusi.

*

Pille küsis mult, kas ma täna maale lähen. Vastasin, et ma lähen, aga mitte täna. Olin alles eile käinud, ma ei tahtnud sagedamini kui kord nädalas käia. Mõtlesin, et täna peab jälle tegema vaimse töö asemel füüsilist, sest radiaatorilt on vaja värv maha koorida. Seda oli vaja teha sellepärast, et selle tööga oli juba alustatud, värv oli vaja maha koorida lõpuni, et radiaator uuesti üle värvida, värvimata metall võis ilmselt rooste minna. Mulle tuli meelde, et kõik asjad ei ole siiski läinud. Mul oli olnud väikse Hennu ja Toomaga tüli, nüüd isa saatis nad minult vabandust paluma. Ütlesin, et nad üks kord juba palusid vabandust. Lisasin, et mina ei palu vabandust, aga ma kahetsen. Meil olid uued raamaturiiulid. Vaatasin, kui palju neisse veel raamatuid võib mahtuda. Tegelesin reisiraamatute juurde hankimisega, aga nende jaoks oli ka ruumi. Kaks valget riiulit olid kokku pandud, nii et kahe peale olid need laiemad. Sinna oleks mahtunud suurem arv raamaturidasid kui seal praegu oli.

Luuletused kõne osana

Olin Tallinnas. Otsisin tagasiteed Tartusse. Üks tuttav küsis mult raha, et tal olevat väga vaja. Mõtlesin, et võõras linnas läheb mul endal ka vaja. Esialgu küsija eemaldus, ilma et ma oleks talle andnud. Kohtusin Peeboga. Ütlesin, et kui bussi peale saan, siis on kõik probleemid lahendatud. Peebo vaidles vastu, et teda on bussist ka välja visatud. Bussijaama lähedal leidsin muruplatsilt oma riided, mis ma olin sinna jätnud. Riideid oli liiga palju, neid oli raskem kotti mahutada. Läksime vanaema poole. Otsisime, kas ta on majas või aias. Siis tuli mulle meelde, et ta ei elagi enam siin, vaid hooldekodus.

*

Olin teel oma teise magistritöö kaitsmisele. Ma ei teadnud, kas kaitsmine õnnestub või mitte. Mõtlesin, et kaitsekõnes räägin, et ma polegi kogu magistriõppe aja õppetööga tegelenud, sest vahepeal tegin tööd. Valisin välja kolm luuletust, mida kaitsekõne osana peast ette lugeda. Aga kui ma tee peal kontrollisin, kas luuletused on peas, siis esimene oli küll peas, aga tuli aeglaselt meelde, teine ei olnud üldse peas. Teine luuletus oli ka võõrkeeles ja ma ei teadnud, mida selles luuletuses esinevad sõnad tähendavad. Muidu oleks võinud selle ka paberilt ette lugeda, aga ma ei teadnud sõnade hääldust. Mõtlesin, et ma parem ei loe luuletusi, muidu öeldakse, et ma räägin teemast mööda. Eelmine kord ma polnud kõnet paberilt ette lugenud, vaid ainult kavapunkte vaadanud, seekord ma polnud isegi kavapunkte kirja pannud ega üldse mitte kõnet ette välja mõelnud, vaid kavatsesin koha peal improviseerida. Mõtlesin, et ma parem ei ütle, et ma pole kogu aeg õppetööga tegelenud, muidu arvatakse, et ma ei suhtu õppetöösse tõsiselt.