pühapäev, november 01, 2020

Luuletused kõne osana

Olin Tallinnas. Otsisin tagasiteed Tartusse. Üks tuttav küsis mult raha, et tal olevat väga vaja. Mõtlesin, et võõras linnas läheb mul endal ka vaja. Esialgu küsija eemaldus, ilma et ma oleks talle andnud. Kohtusin Peeboga. Ütlesin, et kui bussi peale saan, siis on kõik probleemid lahendatud. Peebo vaidles vastu, et teda on bussist ka välja visatud. Bussijaama lähedal leidsin muruplatsilt oma riided, mis ma olin sinna jätnud. Riideid oli liiga palju, neid oli raskem kotti mahutada. Läksime vanaema poole. Otsisime, kas ta on majas või aias. Siis tuli mulle meelde, et ta ei elagi enam siin, vaid hooldekodus.

*
Olin teel oma teise magistritöö kaitsmisele. Ma ei teadnud, kas kaitsmine õnnestub või mitte. Mõtlesin, et kaitsekõnes räägin, et ma polegi kogu magistriõppe aja õppetööga tegelenud, sest vahepeal tegin tööd. Valisin välja kolm luuletust, mida kaitsekõne osana peast ette lugeda. Aga kui ma tee peal kontrollisin, kas luuletused on peas, siis esimene oli küll peas, aga tuli aeglaselt meelde, teine ei olnud üldse peas. Teine luuletus oli ka võõrkeeles ja ma ei teadnud, mida selles luuletuses esinevad sõnad tähendavad. Muidu oleks võinud selle ka paberilt ette lugeda, aga ma ei teadnud sõnade hääldust. Mõtlesin, et ma parem ei loe luuletusi, muidu öeldakse, et ma räägin teemast mööda. Eelmine kord ma polnud kõnet paberilt ette lugenud, vaid ainult kavapunkte vaadanud, seekord ma polnud isegi kavapunkte kirja pannud ega üldse mitte kõnet ette välja mõelnud, vaid kavatsesin koha peal improviseerida. Mõtlesin, et ma parem ei ütle, et ma pole kogu aeg õppetööga tegelenud, muidu arvatakse, et ma ei suhtu õppetöösse tõsiselt.

0 vastukaja: