"Minu Praha"

Katrin Pauts. „Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad“. Petrone Print. 216 lehekülge.

Kui ajakirjanumbreid mitte arvestada, on see esimene minu läbi loetud raamat, kus on juttu juba koroonast. Raamatu tegevusaeg jääb tänavusse aastasse. Autorile eraldatakse raha ja ta läheb mõneks ajaks Tšehhi pealinna Prahasse, et selle kohta raamat kirjutada. Ta ütleb, et see pole tema esimene raamat Tšehhi kohta, aga varem ma pole tema raamatuid lugenud.

Tšehhi kohta loetud raamatutest meenutab Pauts rohkem Lindet kui Halmani, sest Pautsi ja Lindet huvitab mõlemat kirjandus. Linde puhul ma seadsin kahtluse alla, kas järgmised turistid ikka peavad tema  ette kirjutatud marsruute mööda liikuma. Pauts jätab esimesel hetkel järgmistele Tšehhi sõitjatele rohkem vabadust, kus liikuda, aga raamatu lõpul toob ikkagi soovitusi, mida seal maal külastada ja mida mitte. Kõik need soovitused on seotud ilukirjandusega. Havel huvitab teda kirjaniku, mitte poliitikuna, Masaryki ei nimetata raamatus üldse. Peale ilukirjanduslike raamatute tuleb arvesse veel kirjandusajalugu või -kriitika.

Varem loetud raamatute põhjal on mul kujunenud ettekujutus, et Hašek oli algul välismaal hinnatum kui Tšehhoslovakkias, hiljem tema populaarsus tõusis ka tšehhide hulgas. Pauts ei maini, et Hašekit praegu ei hinnata, aga ta toob välja teise tšehhi päritolu kirjaniku, kes olevat välismaal populaarsem kui Tšehhis. See on Kundera, kellele tšehhid ei andestavat, et ta välismaale kolis ja võõrkeeles kirjutama hakkas. Ka minu tõlgitav Masaryki raamat ei ole kirjutatud tšehhi ega slovaki keeles, aga Masarykist sai hiljem ikkagi riigi lugupeetud president. Kuid tema võõrkeelsus elu jooksul vähenes, mitte ei suurenenud.

Masaryki eluloost olen lugenud, et ta oli karske ja sõi vähe. Pautsi raamatust ei paista välja, et tšehhide hulgas selliseid oleks. Ta arvab, et Prahas ilma õlle joomiseta ei saa. Varem olen lugenud, et Tšehhis on õllepiirkonnad ja veinipiirkonnad. Pauts on viibinud Praha õllepiirkonnas, aga seal nähtut laiendab kohati kõigile tšehhidele.

Prahas elanud saksakeelne kirjanik Kafka oli varem loetu põhjal välisturistide jaoks samuti tähtsam kui tšehhidele. Pauts kirjutab nüüd, nagu oleks Prahas üldse liiga palju Kafka kultust. Pauts arvab, et oleks võinud täita Kafka testamenti ja tema käsikirjad ära põletada, et seda kultust vältida. Kafka ja Kundera puhul on Pautsi soovid vastupidised.

Autor teeb juttu ka enda kirjanduslikust tegevusest. Juba raamatu alapealkiri ütleb, et ta leiab, et teda liiga vähe hinnatakse. Mulle tundus samuti juba raamatu tagakaane tekstist lugemist alustades, et Pautsi stiil mulle ei sobi, sest ta kasutab liiga räiget keelt. Teema mind siiski väga huvitas. Lugemist jätkates räiged sõnad kordusid, aga mulje autorist natuke paranes, sest ta seletas, miks ta nii käitub.

Kuigi autor kasutab ebaviisakaid sõnu, püiab ta rahvuste ja rasside nimetamiseks kasutada selliseid, mis on viimasel ajal viisakamateks kuulutatud. Neegri asemel ütleb ta mustanahaline ja mustlase asemel roma, kaustades sõna ’mustlane’ ainult tsitaadis. Võiks kahtlustada, et võibolla on toimetaja osa sõnu välja vahetanud. Aga sellele oletusele räägib vastu, et autor kritiseerib ka lausetega, kui venelasi venkudeks nimetatakse.

Autor tegeleb palju inimeste kritiseerimisega. Kui keegi talle midagi ütleb, siis ta seda sellepärast tingimata ei usu, vaid lisab, et ütleja näoilme ütles vastupidist. Aga raamatu peategelane vahel ka kaitseb kedagi. Kanadalasega läheb ta tülli jutuga, et Ameerika on indiaanlaste maa ja seal ei peaks valged elama. Autor ise kurdab, et tema kõige suurem probleem on halb suhtlemisoskus.

Kõik raamatus kirjas olev ei pruugi olla päriselt juhtunud. Autor tunnistab ise rohkem kui üks kord, et ta alati inimestele tõtt ei räägi. Ka raamatus tundus kahtlane, kui peategelane kõnnib psühhiaatriahaigla surnuaial, kardab seal kummitusi, kuulebki selja tagant häält ja selja taga kedagi ei näe. On küll võimalik, et inimene kuuleb hallutsinatsioone, aga selles kohas ma kahtlustasin ilukirjanduslikku võtet.