"Tuna" 3/2020

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 3/2020.

Ajakirjanumbris kirjutatakse Eesti taasiseseisvumisperioodist arhiivis. See oli ühtlasi periood, mil arhiivi jõudis arvuti. Kui meie kursusel oli suvel enne teise õppeaasta algust arhiivinduse praktika, olid ajalooarhiivis veel nii aeglased arvutid, et pilt tuli ette järk-järgult ja selle lõppu oodates jõudis Aadu Must öelda: „Algas Eesti-Läti piiri ajamine.“ Ette oli vaja saada kaarti, mis näitaks, kus on Eestis millist perekonnanime pandud. Natuke veel varem polevat arhiivil üldse arvuteid olnud, aga nüüd olevat igasuguseid andmebaase.

Kes arvutite alases võidujooksus parajasti ees on, see võib kiiresti muutuda. Kui olin esimesel kursusel, kirjutas suurem osa kaasüliõpilasi kursusetöö juba arvutil, milleks sai kasutada ülikooli arvutiklassi. Mina kirjutasin veel kirjutusmasinal. Järgmisel aastal olin esimeste hulgas, kes kasutasid internetist leitud materjale. Kui käisin neljandas klassis, tegi klassivend arvutiga ühe numbri ajalehte, mina polnud veel arvutit näinudki. Kui olin aga neljandal kursusel, kirjutasin aktiivselt poliitikalistis ja sama klassivend vastas minu kirjale, et ta pole veel listide lugemist selgeks õppinud.

Ajakirjanumbri autorid on arvutitest vaimustatud ja ei nimeta nende varjukülgi. Varem on neid välja toodud aastal 2012 ajaloo arutelu listis ja õppeaastal 2000-2001 magistriõppe seminaris. Seminaris kahtles õppejõud Rosenberg ajalooallikate digiteerimise mõttekuses, kui informatsiooni võivat kanda ka dokumendi värv. Arvati, et informatsioon hakkab arvutite tõttu kergemini hävima, sest postkastid saavad täis. Praeguseks on mul juba suurem postkast ja selle täis saamisel võib ruumi juurde osta. Seminaris väitis Endel Kuusik, et kui panna mobiiltelefon arvuti kõrvale, siis arvuti kõvakettalt informatsioon kustub. Praegu sellise probleemi üle eriti ei kaevata.

Endel Kuusik oli minu kõige vanem kaasmagistrant, räägiti, et siis oli ta 50-aastane. Aga ma ei teadnud, et ta on juba enne seda töötanud juhtival ametikohal. Ajakirjanumbri järgi oli ta olnud ajalooarhiivi direktor. Tema magistritöö mustandit seminaris väga ei kiidetud, leiti, et see on liiga paks ja liiga referatiivne. Rosenberg nimetas küll kokkuvõtet väärtsulikuks. Ühel päeval kohtusin Kuusikuga ka kirjandusmuuseumis ja ütlesin, et pean töö valmis saamiseks 60 aastakäiku ajalehti läbi vaatama. Kuusik leidis, et see on õudne. Ajakirjas kirjutatakse, et seoses omandireformiga pidi ta ka ise arhiivis tohutute töömahtudega kokku puutuma. Omandireformi tõttu olevat minu keskkooliajal olnud arhiivide uste ees sabad. Minu koolitee viis tol ajal Tartu arhiivist mööda ja mul aktiivses mälus neid sabasid ei olnud. Passiivsest mälust tuli välja või tekkis kujutluspilt, et ma võisin arhiivi trepil inimesi seismas näha, aga igal juhul ma ei teadnud siis, mis on nende seal seismise eesmärk.

Selles numbris on veel rohkem kui eelmises kaastöid, mis on inspireeritud koroonast. Arvatakse, et koroona ja aids ei ole võrreldavad, sest aids on aeglasema kuluga. Minu teada koroonasse suremuse protsent on siiski nakatunute hulgas väiksem. Praeguseks on ravimitega aidsihaigete eluiga pikendatud, aga kui aids oli veel nii uus haigus nagu praegu koroona, siis neid ravimeid veel ei olnud. Vaesematel olevat ravimite kättesaamine ka nende loomise järel raskem olnud.

Kirjutatakse Vene kodusõja kaotanud valgetest emigrantidest, kes kavandasid uut kallaletungi Nõukogude riigile. Selle alla ei mahu ilmselt kõik emigrandid, sest kuigi ka Trotski viibis poliitilises paguluses, ei olnud ta valge, vaid oli juhtinud kodusõjas punaseid. Sorokin oli poliitiline pagulane, aga ei kavandanud uut sõda, vaid unistas sõdadeta maailmast ja arvas revolutsiooni iseeneslikult vaibuvat. Vene valged lootnud kallaletungi alustamiseks kasutada muuhulgas Eesti pinda. Eesti ilmselt selleks Tartu rahu ei sõlminud, et seda väiksema riigina rikkuma hakata. Mõned venelaste väeosad asusid Nõukogude Liidu vastu rünnakule Teise maailmasõja ajal koos Saksamaaga, kuid olid siis sakslaste juhtimise all. Ülikoolis olen õppinud, et algul Hitler muust rahvusest väeosasid ei pooldanud, vaid tahtis, et vereau kannaksid ainult sakslased. Ajakirja järgi tahtsid vene valged sarnaselt, et Venemaa tagasivallutamist juhiksid venelased ise. Sorokin seevastu kahetses, et veriste sündmuste puhul surevad suuremas osakaalus just võimekamad ja põhimõttekindlamad.