Linz

Vaatasin kahte dokumentaalfilmi Austria suuruselt kolmanda linna Linzi kohta. See on suuruselt kolmas nii praegu kui ka 1970. aastate statistikaraamatu järgi. Nimetatud raamatust jätsin meelde Austria kuue suurema linna rahvaarvude alusel järjestuse. Aga kui vaatasin veel üks kümnend varem Ida-Saksamaal välja antud atlast, siis selle teksti osas olid peale Viini toodud Austriast välja hoopis teised linnad ja palju väiksemate rahvaarvudega. Vaevalt et kümne aastaga linnade suurusjärjestused nii palju muutusid, vast on ühe saksakeelse maa raamatus teise saksakeelse maa kohta andmetes lünk. /TÄIENDUS: Ida-Saksamaa raamatus on antud siiski ka Linzi rahvaarv, aga liidumaade pealinnade rahvaarvud on antud liidumaa nime järel sulgudes, mitte teiste linnade juures. Liidumaade enda rahvaarve pole toodud ja Viini rahvaarv on toodud kolmel erineval real./

Täna vaadatud filmidest üks oli natuke üle 8 ja teine natuke alla 60 minuti pikk. Lühemas filmis räägiti vähemalt suurem osa ajast kaadri tagant, pikemas filmis rääkisid erinevad vanemas eas inimesed kaamera ees. Lühemas filmis oli pilt hüplev, pikemas normaalsem. Lühemas filmis jõuti rääkida erinevatest Linzi muuseumidest, näidati nii ajaloomuuseumi kui ka kunstimuuseumi, kus uuemat kunsti hoiti. Pikemas filmis näidati erinevaid kohti, sealhulgas Linzi vabrikuid suitsevate korstnatega.

Linz asub Ülem-Austrias riigi põhjapoolses ja suhteliselt läänepoolses osas. See on Doonau jõe ääres. Jõgi oli filmis üsna kiire vooluga. Näha oli ka mägesid. Pikemas filmis jõuti näidata erinevaid aastaaegasid. Tehti nii tali- kui ka suvesporti. Jooksmist võiks nimetada suvespordiks, aga joosti ka lume peal.

Dokumentaalfilmides on tavaline, et räägitakse ka minevikust. Kuigi filmid paistsid olevat mõlemad tehtud sel sajandil, näidati pikemas filmis kroonikakaadreid, kus lehvis haakristilipp. Austria lippe kummaski filmis ei märganud. Jalgpallivõistlustel lehvis veel mingi lipp, aga see ühegi tuttava riigilipu sarnane ei olnud. Võibolla oli klubi või piirkonna lipp.

Kaamerate ees rääkivad inimesed tundusid enesekindlad. Ma ennast kaamera ees nii enesekindlana ei tunneks ja ei soovi neid kõnelejaid järgi tegema hakata. On küll juhtunud, et ma televisioonis räägin ja selle eest on kiidetud, aga olen ka intervjuust keeldunud.