Olin mängusaalis, kus oli lõppenud maleturniir. Mõtlesin, et me oleme viinud oma kodus oleva vana raadioaparaadi parandusse ja seal on see vähemalt ultralühilainel mängima saadud. Hiljem tahtsime seda isaga jälle parandusse viia, aga parandaja majas tulid vastu kaks meest, kelle jutust kuulsime, et parandaja ei ela enam selles majas. Aga tundus, et sama mees on lõppenud turniiri kohtunik. Olin kirjutanud kunagi blogisissekande raadiohäälestaja kohta ja nüüd mõtlesin kirjutada teise samasuguse. Aga mõtlesin, et seekord ma ei kasuta sõna raadiohäälestaja, sest see on unenäo sõna. Selle asemel kirjutan raadioparandaja. Istusin mängusaali servas. Minu kõrvale istus üks mees, kes lükkas mind kaugemale. Seda oli tal vaja selleks, et jalgu harki ajada. Mõtlesin, et ütleks talle, et jalgu ei ole vaja harki ajada. Aga vaatasin, et temast järgmisel mehel on ka jalad harki.
*
Olin koos isaga ühes kohas. Olin saatnud "Loomingule" kaks kaastööd ja nüüd isa näitas, et see number on ilmunud, kus minu luuletused sees on. Ma ei teadnud veel, kas proosakaastöö on ka sees või mitte. Selle numbri trükikvaliteet oli nii madal, et minu luuletustega lehekülg hakkas juba köite küljest lahti rebenema. Ütlesin, et siis jääb pärast mulje, nagu oleks neid luuletusi palju loetud. Minu luuletusi oli varem alahinnatud, nüüd oli saadetud "Loomingule" kokkuvõte minu parematest luuletustest, olin ise neile kirjutanud eessõna ja isa või keegi oli lisanud järelsõna. Üks luulerida oli trükitud suurtähtedega, et lugeja saaks aru, et see rida on vasakult paremale ja paremalt vasakule lugedes üks ja sama. Selle rea esimesed sõnad olid "Au sulle, komnoor", viimased "hessen, kassel ja kissel".
0 vastukaja:
Postita kommentaar