Boriss Uspenski. „Vene kultuuri jõujooni. Valik artikleid“. Tõlkinud ja kommenteerinud Peet Lepik. Ilmamaa, Tartu 2013. Praegu loetud köite teist poolt. Kokku 664 lehekülge + nummerdamata pilditahvlid.
Selle raamatu lugemine võttis palju aega, sest tal pole mitte ainult palju lehekülgi, vaid lisaks on pikad joonealused märkused tihedas kirjas. Raamatu vastu on siiski ka varem huvi tuntud, sest kui ma pakkusin ükskord ühele tuttavale raamatute vahetamist, siis ta valis esitatud nimekirjast välja just Uspenski üleliigse eksemplari.
Köite esimest poolt lugedes pidasin raamatu teemat sarnaseks Masaryki Venemaa teemalise raamatuga. Kahe raamatu üks erinevus on siiski, et Masaryk keskendub filosoofiale ja seega sõnalistele allikatele, Uspenski on analüüsinud palju pildilisi allikaid. Ta ei anna eriti hinnanguid, kas sellised pildid on head või halvad, vaid lihtsalt kirjeldab, mis on vene ikoonikunstile tüüpiline.
Lugedes raamatut „Vene kiriku ajalugu“ jäi mulle mulje, et Venemaal pole olnud sellist ikonoklasmi kui Bütsantsis. Ilmselt ongi seda Venemaal vähem olnud, aga Uspenski toob siiski välja, et võitlust pildikummardajate ja usulistest tunnetest tingitud pildirüüste vahel on olnud ka Venemaal. Kõik pildivastased pole olnud siiski kõikide piltide vastased, vaid ühtesid pilte on peetud paremateks kui teisi. Vene vanausulised soovivat pühapiltidena austada vaid selliseid pilte, kus on kujutatud ainult tõesti pühasid isikuid, mitte näiteks koos Jeesusega teda risti löönud sõdureid. Võiks ju mõelda, et kontrastide põhimõttel saaks positiivse ja negatiivse kõrvutamisel positiivset eriti esile tõsta.
Venemaal pole kõik austanud ka Lääne kunsti. See käib vast rohkem vanema aja kohta, uuema kunsti vaatlusel saab Vene kunsti põhistiilidele anda samad nimed, mis Lääne-Euroopa omadele. Uspenskile endale Lääne kunst uurimismaterjaliks kõlbab. Raamat on pealkirja järgi vene kultuurist, aga põhiosa järel tulevasse lisasse on paigutatud peatükk Lääne kunsti kohta, mille hinnangud Vene kunsti peatükkides antavates oluliselt ei erine.
Nagu Venemaal pole austatud alati Lääne kunsti, nii on seal olnud vastuseisu ka läänekristlaste keeltele. Uspenski näitab, et õigeusklike kreeklaste keelde on suhtutud siiski paremini. Vene pühapiltide tekstides on kasutatud kreeka keelt, kuigi eesmärk polevatki olnud, et vaataja kirjutatust aru saaks.
Venelastele on peale vene keele tähtis olnud ka kirikuslaavi keel. Vene kirikureformis polevat keeleküsimus olnud nii tähtis kui Lääne reformatsioonis, nii vana- kui ka uueusulised kasutanud Venemaal kirikuslaavi keelt. Mulle pole siiski selge, kui kaua vanausuliste preestritute ehk papitute haru kirikuslaavi keele oskust säilitada suutis, kui neil polnud enam vahendeid uute preestrite väljaõpetamiseks ja emakeel pidi venelasel olema vene keel.
Uspenski järgi oli Venemaal usklikele ema- ja võõrkeele küsimusest olulisem, kas keel pidi andma edasi pigem täpset sõnastust või täpset mõtet. Võibolla võiks seda võrrelda võlusõnade ja palvete eristamisega. Täpse sõnastuse edasiandmise korral olevat mõte jäänud segasemaks, sest vana sõnastus oli vananenud keeles.
Usklikud olid olnud ka grammatika vastased. Võiks mõelda, et kes pooldab Piibli käsuõpetust, sellele on tähtsad ka grammatikareeglid. Aga nii see polevat olnud, sest ukslikuid oli häirinud, et grammatika lubab moodustada sõnast Jumal mitmusevormi, kui nende arvates on Jumalaid ainult üks. Minu meelest oleks neil mineviku või kaugemate maade kirjeldamisel siiski ka mitmusevormi vaja läinud, minu mälu järgi esineb seda ka Piiblis.
Raamatusse lisatud pilditahvlite puhul mõtlesin pildi üle enamasti algul ise ja alles seejärel lugesin pildiallkirja. Esialgu panin piltidel tähele teisi asju kui raamatus kommenteerija oluliseks oli pidanud. Kui hulga pildiallkirju juba läbi lugenud olin, siis hakkasin tagapool küll juba ise vaatama, kas ka uuel pildil on need asjad, millest eelmiste piltide puhul juttu oli tehtud.
Kommentaarides tuuakse välja, et pildi paremat poolt on peetud paremaks kui vasakut, paremale tiivale on paigutatud positiivsemad tegelased. Autor ei rõhutanud, aga ma lugesin välja, et kõige positiivsem oli siiski keskpunktis, tema paremal ja vasakul käel olid juba teisejärgulisemad. Ja oma silmaga pidlinäiteid vaadates nägin aupaistega tegelasi samal pildil siiski nii paremal kui ka vasakul tiival.
0 vastukaja:
Postita kommentaar