Lastega muuseumis

Olin koos lastega muuseumis. Nad kuulasid seal hoitavat vana muusikat. Seletasin, et see on raadiost lindistatud. Mul oli endal kodus samuti raadiost lindistatud muusikat, aga minu lintidel olid laulud poolikud, siin olid terviklikud. Muuseumile tuli raha annetada. Lapsed ladusid lauale 50-euroseid. Mina olin mõelnud annetada ainult 40 eurot. Aga lapsed olidki rikkamast perest kui mina. Kui keegi oleks ainult 1 või 2 eurot annetanud, oleks sellele halva pilguga vaadatud. Muuseum asus Raekoja platsil. Ütlesin, et võibolla tuleks raha uksest kaugemale panna, muidu mõni möödakäija võib seda varastada. Parandasin, et tegelikult me oleme ise veel siin. Vastati jah. Kahtlustasin, et võibolla tegelikult möödakäijad ongi osa raha ära varastanud. Saabus muuseumitöötaja, kes surus hüvastijätuks kätt, kuigi oli koroonaoht. Hakkasime väljuma. Teisel pool Raekoja platsi oli raamatupood. Küsisin, millal rahareform tuleb. Ütlesin, et eurol on kaks halba külge: 500-euroseid ei võeta kuskil vastu ja 1-euroseid on liiga palju. Panin ühe asja taskusse ja asusin koos ema ja Pillega kodu poole kõndima. Mõtlesin, et täna läks kõik kergemini kui varem. Mõtlesin edasi, et tegelikult tundub, et tasku põhjas on auk ja taskusse pandud asi läheb kaugele voodri sisse, seega võib alles raskeks minna. Mulle tuli meelde, et ma pole reisil viibimise tõttu kaks päeva näo peale salvi pannud. Arst oli nagu öelnud, et kindlasti tuleb panna iga päev.