Klaus ütles väljapüütud kalade kohta, et need on särjed. Küsisin, kas särjed on nii suured, varem on olnud väiksemad. Klaus küsis, kus ma väiksemaid nägin. Vastasin, et kui me koos Peedu jõest püüdsime. Pidasin võimalikuks, et Peedu jões on väiksemad ja nooremad kalad, Emajõkke ujumise ajaks nad kasvavad suuremaks. Tahtsime vangistusest põgeneda, sest me ei tahtnud minna kloostrisse. Arvasime, et indiaanlased lasevad meid läbi. Asusime teele. Kui jõudsime ühe koridori uksele, lasi valvur tähtsamad meist läbi, aga mind mitte, põhjendusega, et ma olen ainult sõdur. Minu selja tagant tulid NLKP juhid, kes põhjendasid saabumist sellega, et nad nägid Savisaare prilliklaase.
*
Ühes väikses nõus oli üks poolvedel laps. Laps rääkis meiega. Öeldi, et ta ei ole laps, vaid loode. Küsisin talt, kas looted oskavad siis rääkida. Loode vastas, et ei oska. Ta pudenes minu käes korraks nõust välja. Panin ta kohe tagasi, aga võibolla sai ta nõust välja kukkudes juba surma. Seetõttu pani loote ema kohe mitu uut loodet idanema. Ta seletas, et ta teeb seda ise, kuna arstid on talle ekslikult öelnud, et tema enam lapsi ei saa. Ma ei leidnud kõnelevat loodet enam üles. Mäletasin, millises pakis ta on, aga ei näinud enam seda pakendit muude asjade vahel. Otsisin seda. Mõned lapsed lahkusid meie poolt. Ma oletasin, et üks neist on see kadunud laps, aga ma ei tundnud kindlalt ära ja vist siiski ei olnud. Mulle tuli mõte, et kadunud lapse mobiiltelefonile saab helistada, siis kuuleb, kus telefon heliseb. Nii ma tegingi. Kui ta kõne vastu võttis, hakkasin uuesti temaga rääkima, aga endiselt ei näinud teda.
0 vastukaja:
Postita kommentaar