„Ajalooline Ajakiri“. 2021, 1/2 (175/176).
Triin Tark kirjutab emakeelsest kooliharidusest maailmasõdadevahelises Eestis. Tol ajal võetud põhimõte, et iga laps peab saama õppida emakeeles. Vähemusrahvuste puhul oli see ainult õigus, aga eestlaste puhul kujunes ka kohustuseks. Artiklist ei selgu, kuidas suhtuti neisse, kes olid küll Eesti kodanikud, aga elasid välismaal. 1930. aastatel eesti keele pealesurumine süvenes. Artikli autor ei tundu pidavat kõige õigemaks, et eestlastesse ja vähemusrahvustesse suhtuti erinevalt. Aga minu meelest kui eesti keel oli riigikeel, siis ta ei pidanudki kõiges vähemuste keeltega võrdne olema. Huntington ja Sorokin on näidanud, et erinevused põhjustavad konflikte, nagu koolikiusamine tabavat neid, kes teistest õpilastest erinevad, kasvõi keskmisest parema õppeedukuse poolest. Konflikte sünnitab ka erinev keeleoskus.
Artiklis esineb mõiste ’ümberrahvastamine’. Võibolla on see tsitaat omaaegsest keelest, minule tundub tänapäeva keeles siiski õigem vorm ’ümberrahvustamine’.
Anu Raudsepp kirjutab õigeusu piiskop Platoni tegevusest aastal 1918. Platon oli eestlane ja seetõttu olevat ta olnud kirikuskäijate hulgas muust rahvusest vaimulikest populaarsem. Platoni jutluse ajal olnud kirik kuulajaid puupüsti täis. Artiklis ei öelda, kui palju muul ajal inimesi kirikus käis, aga arvatavasti samuti rohkem kui tänapäeval, kuigi praeguseks on õigeusu kirik luteri kirikuga võrreldes kasvanud. Varem on räägitud, et eestlased vaatasid kultuuriliselt sakslastele alt üles ja venelastele ülevalt alla, aga tuleb välja, et nad polnud kirikus saavutanud eelisseisundit ka venelaste suhtes.
Artiklis on uus avastus, et Saksa okupatsioonivõimud lubasid vaimulikul sõjavaenlase territooriumil käia. Kui keegi üle piiri lasta, saab kaasa anda spionaaži või diplomaatia lisaülesandeid.
Ott Koor kommenteerib aruannet Petserimaa kohta aastast 1927 ja trükib selle uuesti ära. Aruandele on kommentaare lisanud eesnime tähte pidi välja toodud S. Sommer. Võibolla ma sain valesti aru, aga mulle tundus, nagu artikli autor ei teaks, kes S. Sommer on. Teda polnud joone all erinevalt mõnest teisest nimest seletatud ja üks lause artiklis tundus viitavat tausta mitteteadmisele. Mina olen kirjutanud ülikooli esimesel kursusel õppejõud Võime piirimaade poliitika loengukursuse raames referaadi „EELK materjalid Samuel Sommeri fondis“. Ilmselt on artiklis juttu sellest samast Sommerist.
Artiklis kirjutatakse tolleaegsete Petserimaa Nõukogude-meelsusest. Varem olen ma lugenud vanast Petserimaa lehest Vene valgete emigrantide komitee tegevusest. Ka ajakirjas uue artikli järel tulevas vanas dokumendis on juttu nii valgetest kui ka punastest venelastest. Aga tõenäoliselt mõnele venelasele oleks nii valge kui ka punane Venemaa olnud Eesti rahvusriigist parem.
Toivo Kikkas arvustab Eesti sõjaajaloo teemalist artiklikogu. Arvustaja arvab, et artiklite autorite nimed on nii kuulsad, et ei vaja tutvustamist. Ma loen ajalugu süstemaatiliselt, aga mulle siiski mõni mainitud nimi ei tundunud üldse tuttav ja vähemalt ühe kohta ei tulnud muud peale nime meelde.
Marten Seppel on kirjutanud nekroloogi Aleksander Loidi kohta. Ta viitab Loidi arvamusele, et humanitaarias on artikkel parem kui paks raamat. Ma siiski kahtlen selles. Kui ma lugesin hiljuti Zweigi mälestusi, oli mul lõpetades nii raamatu alguse kui ka lõpu kohta piisavalt meeles, et mitte kokkuvõtet kirjutama hakates eelnevalt märkmeid üle lugema hakata, aga praegu lõpetatud „Ajaloolise Ajakirja“ puhul lugesin märkmed üle, et tuletada meelde, mis teemal artikleid eespool oli.
Teele Saar kirjutab 19. sajandi laevandusest. Artiklit lugedes mõtlesin, et on vastandatud meremehi ja maarotte, aga ilmselt firmat juhtiv laevaomanik või meremehe perekonnaliige ei pruugi merel käia.
Esikaanel on pilt laevast, millel tõuseb korstnast suitsu ja on ka mastid, aga mastide küljes pole purjeid. Mastidest on kasu nii palju, et nende tippudes lehvivad lipud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar