"Eilne maailm"

Stefan Zweig. „Eilne maailm. Eurooplase mälestused“. Tõlkinud Jaan Kross. 288 lehekülge. Tallinn, „Eesti Raamat“ 1988.

Alustasin seda raamatut esimest korda keskkooli ajal, aga siis jäi pooleli. Varasemast lugemisest mäletan teisest raamatust ka Zweigi novelle Waterloo lahingu ja vanglas malega tegelemise kohta. Praegu lugesin Zweigi mälestusteraamatut uuesti sellepärast, et nii Zweig kui ka Masaryk on olnud Austria-Ungari kodanikud.

Olen sellele raamatule ka varem mälu järgi viidanud, nagu oleks Zweigi mälestustes Esimese maailmasõja eelsest Austria-Ungarist idealiseeritud pilt. Uuel lugemisel märkasin, et erinevatele tolleaegsetele nähtustele annab ta siiski erineva hinnangu. Nagu ma õigesti mäletasin, kiidab Zweig küll tolleaegset stabiilset rahakurssi, aga oma kooliajaga ta nii rahul ei ole. Kool olnud liiga range ja liiga igav, mälestusi kirjutades ei mäleta Zweig enam ühegi oma õpetaja nägu ega nime. See ei tähenda, et Zweigi mälu oleks igas mõttes halb, sest kooli ajal enda valikul loetud ilukirjandusteoseid mäletab ta rida-realt. Ka õpetajad õpetasid talle kirjandusajalugu, aga Zweig eelistas lugeda enda ja oma sõprade maitse järgi uuemaid teoseid.

Zweigi meelest on pärast Esimest maailmasõda sõjaeelse ajaga võrreldes parem see, et inimesed panevad vähem riideid selga. Zweig usub ka seksuaalsusele eriti suurt tähtsust omistanud Freudi, kelle suhtes tänapäeva psühholoogid on kriitilisemad.

Nagu Masaryk, oli ka Zweig Austria-Ungaris vähemusrahvuse esindaja, kuigi mõlemad on tarvitanud saksa keelt. Masaryk oli tšehhi-slovaki päritolu, Zweig juudi päritolu. Masaryk tahtis juba enne Esimest maailmasõda reformida Austria-Ungarit vähemusrahvustega rohkem arvestavaks ning Esimese maailmasõja ajal asus eksiilis võitlusesse riigi lagundamise eest. Zweigil seevastu on Austria-Ungari lagunemise ja rahvusriikide tekkimise pärast kahju. Ta kirjutab, kui väga ta on natsionalismi vastu. Ta on pannud tähele, et pärast Esimest maailmasõda tekkinud väikeriikide vahel on palju piiritülisid, aga Sorokinilt olen ma lugenud statistikat selle kohta, et suurriigid on rohkem aastaid sõjas kui väikeriigid.

Masaryk ei olnud kõigi sõdade vastu, aga pidas lubatavaks ainult õiglaseid sõdasid. Zweig kuulutab ennast täielikuks patsifistiks. Ta oli nii Esimese kui ka Teise maailmasõja vastu. Seejuures oli tema meelest Teine maailmasõda veel hullem kui Esimene, sest Esimese maailmasõja ajal riigivalitsused vähemalt häbenesid sõja pidamist, aga Teise maailmasõja ajaks oli häbitunne kadunud.

Masarykile ja Zweigile meeldis mõlemale Euroopa idee. Kuigi Masaryk oli Austria-Ungari säilitamise vastu, tahtis ta pärast Euroopa riike liita. Ka Zweigi nimetab ennast raamatu alapealkirjas eurooplaseks, mitte juudiks või austerlaseks. Zweig kirjeldab oma sagedasi reise, sealhulgas kohtus ta Esimese maailmasõja ajal Šveitsis prantsuse kirjaniku Rollandiga. Zweig ei reisinud küll ainult Euroopas, vaid ka Ameerika maailmajaos.

Masarykil olid tervislikud eluviisid, ta hakkas karsklaseks ja tegeles ratsutamisega. Zweig seevastu kirjeldab, kuidas ta kooliajal tervist rikkus. Ta luges öösiti mittekohustuslikku kirjandust ja läks kooli magamatuna. Hilisemas vanuses on ta tervise hoidmise tähtsusest juba paremini aru saanud.

Kuigi Venemaa oli Esimeses maailmasõjas Masaryki liitlane, suhtus Masaryk Venemaasse kriitiliselt ja arvas, et Venemaa on Lääne-Euroopast maha jäänud. Zweigi kirjeldustest tuleb välja, et Vene kommunismi suhtus ta paremini kui Saksa natsismi. Selleks andis võibolla tema jaoks põhjust, et kommunistlikus riigis avaldati Zweigi teoseid suures mahus, aga Hitleri riigis muutus ta varsti keelatud autoriks. Zweig kirjeldab, kuidas ta käis kommunistlikul Venemaal ja teda seal suure soojusega vastu võeti. Samuti on tal head mälestused sellest, kuidas ta kohtus Nõukogude riigis soositud kirjaniku Gorkiga, kes oli Läände tervist parandama läinud, aga kodumaale tagasi igatses.

Zweig on näinud Mussolini ja Hitleri pooldajate vägivalda, samuti on tema laev peatunud Hispaania kodusõja ajal Franco pooldajate käes olnud Hispaania sadamas, aga tundub, et kommunistide hirmuteod tema silma alla ei sattunud. Talle võis meeldida Nõukogude riik rohkem ka sellepärast, et selle juhtkonnas oli algul palju juute, aga Hitler alustas juutide tagakiusamist.

Zweigile jätsid nii Mussolini, Hitleri kui ka Franco löömamehed ja sõdurid erakordselt distsiplineeritud mulje. Mulle tundub, et vähemalt Hispaanias ajas ta tegelikkuse ja kujutluse segi, sest ta ise justkui mainib, et seal oli tegemist noorsõduritega, kellele just relvad kätte anti, nii et millal nad juba distsipliini harjutada said?