Ukrainas käis sõda. Tahtsime sõita rongiga ukrainlaste käes olevast Lääne-Ukrainast venelaste käes olevasse Ida-Ukrainasse. Võibolla olid küll Ida-Ukrainas kõik majad nii puruks pommitatud, et poleks kuskilt peavarju leidnud. Läksin vaksalihoonesse. Seal ei tohtinud laetuld põlema panna, sest sõja ajal pidi maja olema pimendatud. Öeldi, et sõidu ajal meie rongi pommitatakse, võimalik, et me saame pihta ja surma. Osad rongis viibijad võisid surma saada ja osad sihtkohta pärale jõuda. Mul tekkis küsimus, kuidas rongid üldse sõja ajal sõita saavad, raudtee võib olla puruks pommitatud. Aga nähtavasti suurem osa pomme ei tabanud sihtmärki. Rongis üks sõitja ütles, et need, kes on sõjas ainult üks kord haavata saanud, istuvad kõige ette. Teisele sõitjale tundus selline lause kohutav ülbus ja ta kägistas ütleja surnuks. Ta tahtis surnuks kägistada ka teist ettepoole istunut, aga kui öeldi, et tema küll milleski süüdi pole, siis jättis ellu. Sõidu ajal pandi tähele, et tagumised vagunid liiguvad aeglasemalt kui esimesed. Seetõttu haagiti tagumised vagunid rongi küljest lahti ja esimesed sõitsid kiirendatud tempos eest minema.
*
Olin magistritöö kaitsmise ruumis ja kirjutasin magistritööd. Magistritöö oli bakalaureusetööga kattuval teemal, aga ma vanast tööst ühtegi lõiku ei kopeerinud, vaid kirjutasin kõik uut moodi. Uus töö tuli lühem, natuke alla kahe lehekülje. Mõtlesin, et võibolla peaks selle veel pikemaks kirjutama. Aga kaitsmise alguse kellaaeg jõudis juba kätte, kui ma oleks veel edasi kirjutanud, oleks mul töö täna kaitsmata jäänud. Raido ütles, et tal läks ettekanne liiga pikaks. Küsisin, kui pikaks. Ta vastas, et 17 lehekülge. Ütlesin, et seda ei jõua ta kunagi ette kantud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar