"Mõnd vaikset rõõmu"

Linda Taul. „Mõnd vaikset rõõmu“. Ilmamaa, Tartu 2022. 120 lehekülge.

Mõlema viimati loetud luulekogu autorit huvitab loodus. Aga kui Lintropil oli segatud see masendusega Ukraina sõjast, siis Taul väljendab rohkem positiivseid emotsioone. Raamatu pealkirjas tuuakse välja ainult positiivsed emotsioonid, aga kaante vahelt leiab siiski ka negatiivsemaid. Kuid leina nimetab autor salaleinaks ja arvab, et külale ei saa muret kaebama minna.

Raamatu tooni selgitab veidi järelsõna. Sellest selgub, et järgmisel aastal on autori 100. sünniaastapäev, seega langes tema noorusaeg Stalini aega. Stalini ajal oli optimism kohustuslik. Võibolla välisriike või endisi aegu võis kiruda. Ma saan küll aru, et Tauli luuletused jäid eluajal suuremalt osalt sahtlisse, siis on sõnavabadus natuke suurem. Aga ka sahtlisse kirjutades tuli arvestada läbiotsimisega, samuti võisid eeskuju anda trükki pääsenud teiste luuletused. Ja ega autor ei pruugi kohe otsustada, kas ta jätab luuletused sahtlisse, alguses võib ta avaldamist kaaluda.

Luulekogu esimeses pooles on luuletusi soojast aastaajast rohkem kui külmast, tagapool tuleb rohkem ka külma aastaaja luuletusi, aga siis jõutakse jälle kevadesse. Päeva osade kaupa on luuletusi õhtust ja ööst rohkem kui hommikust. Vahepeal minategelane tahab magama jääda, aga und ei tule, teistel kordadel ta peabki ärkvel olema, sest on millegi puhul öövalves. Unetus võiks mõne inimese masendusse viia, aga siin raamatus leitakse sellest positiivne külg, et siis saab tähti vaadata.

Lilli minategelane imetleb, aga mõnda lilleliiki ta palub endale siiski mitte kinkida. Ka talvega on seotud talverõõmud. Kui mõnda kurvemat hetke mainitakse, siis riimi ja rütmi kasutamine ei lase minu jaoks kurbusel mõjule pääseda. Kui veel kord Lintropiga võrrelda, siis praegu on ka vahe, kas avaldada luuletus Ukraina sõja kohta Eestis või Venemaal, Taulil tuli elada Staliniga samas riigis.