Täna oli selle talve teine suusatamine. Mõtlesin, et sõidan ettevaatlikult, sest südame piirkonnas on viimasel ajal jälle kahtlast tunnet olnud. Ajalehes küll just viidati statistikale, et üldjuhul tuleb spordiga tegelemine tervisele kasuks.
Täna esimesi kordi kraadiklaasi vaadates oli ilm soojemaks läinud, külma oli nulli ja miinus ühe vahel, väljumishetkeks oli näit täpselt miinus üks. Tee suusatmiskohta ei olnud nii ilus kui eelmine kord. Üks põhjus oli võibolla selles, et ei olnud enam hooaja esimene kord, lisaks oli ilm rohkem pilves, kõnnitee oli liivatatud ja tee kõrval oli vahepeal mullatöid tehtud.
Kanal ei olnud endiselt jääs. Peale partide nägin ka mingeid kajaka sarnaseid linde. Ma polnud kindel, kas veepinnal on mingi vähem tuttav kajakaliik või mõni teine veelind, aga taevas lendamas arvasin küll kajakat nägevat. Kui natuke maad oli suusatatud, nägin vees ujumas ka ühte luike. Vanasõna ütles "luiged lähvad, lumi taga" või "luiged lähvad, lumi maas", aga see luik ei olnud vähemalt esialgu kuskile läinud.
Sõitu alustades oli rada leida raskem kui eelmine kord, aga edasi sõites ma mingi raja leidsin. Ma ei mõelnud suusatamise ega kõndimise ajal süstemaatiliselt, aga sihitud mõtted tegelesid sellega, mida pärast kirjutada või kirjutamata jätta ja kust mingil hetkel valutab. Kuigi ilm oli kraadi järgi eelmisest korrast soojem, oli täna higistamist vähem.
0 vastukaja:
Postita kommentaar