Võõrale valetamas

Läksime ühele võõrale naisele külla. Valetasime talle igasuguseid asju. Ta uskus kõike. Lõpuks pidime andma allkirja selle kohta, et meie jutt on õige. Vaatasin, et Klaus on kirjutanud alla enda õige nime asemel oma fantoomi nime. Ma ei hakanud siiski sama tegema, vaid kirjutasin alla enda õige eesnime, valenime korral oleks võinud vahele jääda. Naisele tuli nüüd külla ka Raivo. Klaus küsis, mida nüüd teha. Olime arvestanud, et meid siin ei tunta, aga me polnud arvestanud, et meil võib olla pererahvaga ühiseid tuttavaid. Soovitasin Klausile, et saab akna kaudu põgeneda. Mõtlesin, et Helinaga on sama moodi, et ma ei saa kontrollida, kas ta on mulle tõtt kirjutanud, sest meil ei ole ühiseid tuttavaid. Põgenesin ka ise. Klaus küsis, kuidas ma kirjutasin noorele naisele: "Ma armastan sind." Vastasin, et ma arvasin, et ta on vana. Ja mina ei kirjutanud, vaid tegelane. Ma ei põgenenud kõige otsemat teed koju, vaid jooksin kõigepealt tänava lõpuni, seal keerasin ära ja vaatasin, kus ma olen.