Läksin laulmisklassi tundi. Vaatasin, kuhu ma saan istuda. Kohti oli vähe, aga leidsin koha viimase rea otsa pealt Martini kõrvalt. Mõtlesin veel, et võibolla peab keegi kohad ära vahetama. Tund hakkas pihta. Õpetaja käskis meil õpikut lugeda. Ütlesin, et see on lootusetu soov, et ma kõik õpikud kooli kaasa võtaksin, alati ununeb vähemalt üks. Õpikut mul ei olnud. Vaatasin, et mõned loevad kahe peale ühte õpikut. Hakkasin lugemisega pihta, aga ei jõudnud ükski kord õpetaja soovitud ajaks lõpule. Leidsin, et koolis viibimine takistab õppimist, sest koolis ei ole aega lugedes mõtlemispause teha. Ütlesin, et ma olen ise ka sel teemal kirjutanud. Kui tund läbi sai, naersid klassikaaslased, et psühholoogia õpetaja ei tea, et ma tõlgin kodus psühholoogia raamatut. Üks tüdruk tuli teisel pool mind istuva poisiga rääkima. Ma olin parajasti laua kohal kummargil ja tüdruk toetas kõhu vastu minu selga. Seetõttu ei saanud ma püsti tõusta. Ütlesin, et mul võib selgroog ära murduda. Lõpuks ajasin ennast siiski jõuga püsti, see ei olnudki raske.
*
Kõndisin maakohas mööda teed. Minust eespool kõndis Pille. Mul oli käes puuseeme, mille tahtsin kuskile kasvama panna. Seeme oli ümbritsetud väljaheitega. Puud andsid oma seemnetele loomset väljaheidet kaasa, et kasvamist alustades väetist ka oleks. Hiljem, kui juured olid juba pikemad, oskasid nad lahjemast mullast ka toitu hankida. Panin seemne ühte prakku kasvama. Mõtlesin, kas minna Pille eeskujul üle tee. Pidime sillast üles ronima. Mulle tuli vastu üks poiss, kellel oli mõõk käes. Võtsin talt mõõga ära, et ta mind sellega lüia ei saaks. Aga lähenemas oli kari selle poisi kaaslasi, kes võisid talle appi tulla. Andsin mõõga tagasi ja pääsesin löömisest, kui saadi teada, kes mu tuttavad on. Olin pääsenud alati löömisest tänu tutvustele. Kui ma oleks tuttavatest kauem elanud, siis ei tea, mis oleks saanud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar