Tagasilükatud tekst

Sisenesin feisbukki. Mõtlesin, kas mu uus parool ei ole liiga kergesti äraarvatav. Olin eelmine kord feisbukis postituse avaldanud, nüüd oli süsteem andnud sellele esimest korda minu puhul vastuse, et seda postitust teistele ei näidata, sest ma olen sama asja juba varem öelnud, ma olen oma halvast mälust varem ka kirjutanud. Minu postitusel oli kaks osa, esimene oli klikkide edetabel, teine oli luuletus. Klikkide edetabeli olin tõepoolest varem ka avaldanud, aga siis oli ju klikitud teisi asju. Luuletus rääkis tõesti halvast mälust, aga mitte minu mälust, ma polnud enda mälu halvaks nimetanud. Mõtlesin, et kui välismaa keskkond minu kirjutise blokeerib, siis saan selle avaldada ka Eesti ajalehtedes või tuttavatele telefonis rääkida. Mulle olidki tähtsad ainult eesti kuulajad. Istusin arvuti taga väikses köögis. Märkasin, et arvuti kõrval seisab kaks vaikselt saabunud vennapoega. Ütlesin neile, et nad võivad siin olla. Mulle oleks küll üksi olla rohkem meeldinud, muidu ma ei saanud naiste pilte laikida.