Läksime Venemaale reisile, kuigi Venemaa sõdis Ukrainaga. Venemaal vaatasin, et ma poleks pidanud siia tulema, sest ma olen arreteerida tahetavate nimekirjas. Siis vaatasin, et see pole siiski minu nimi, minu omaga kattub ainult eesnimi. Meile öeldi, et me oleksime pidanud ise õigel kellaajal sööma minema, ega sõjaväes ei tulda kutsuma. Keegi polnud sööma läinud. Mõtlesin, et kuidas lõunasöök nii hilja on, see oli veel hiljem kui kodus, aga hommikul äratati vara üles. Otsisin seina pealt sõjaväeosa sisekorda, et edaspidi kellaaegadega kursis olla. Mind kuulati üle. Ütlesin, et see autor, kellega ma tegelen, on äärmuslane. Seda oli ohtlik öelda, sest Venemaal oli äärmuslus kuulutatud kuriteoks. Aga ülekuulajad olid heatahtlikud, nad ütlesid, et seda vastust nad kirja ei pane. Mind kuulasid üle Erik ja Krister. Pärast ülekuulamise lõppu lahkusin koos nendega ülekuulamiskohast. Ütlesin, et ülekuulamisel on monoloogi ees see eelis, et tuleb uute asjade peale. Selle peale nad naersid.
*
Küsisin Arielilt, kas ta klassi listi kirjad saab kätte. Ariel vastas, et saab küll, ta tuli ju nende peale kohale. Aga tal oli uus postiaadress, ta sai küll vanal aadressil saabuvaid kirju lugeda, aga mitte vastata. Ütlesin, et ma panen tema uue aadressi ka listi. Kui olin ainult ühe märgi arvutisse sisestanud, ilmus kogu minu automaatsalvestatud parool ekraanile nähtavale. Mõtlesin, et kas ma pean nüüd parooli ära muutma. Aga otsustasin, et ma ei muuda, sest Arieli silmaterad vaatasid teises suunas. Klaus küll tundus minu parooli meelde jätvat. Kui olin juba arvutist eemaldunud, mõtlesin, et kontrollin üle, kas ma nüüd lisasin Arieli uue aadressi listi või mitte. Tegin listi liikmete nimekirja lahti ja Arieli aadressi sealt ei leidnud, üllataval kombel polnud seal ka tema vana aadressi. Listi tellis keegi sporditreener, kes ei tundunud klassi liige olevat, ta võis olla mõne klassikaaslase treener. Mõtlesin, et võibolla peaksin parooli siiski ära vahetama, ma nägin Arieli silmaterade suunda ainult ühel hetkel, teisel hetkel võis suund olla teine. Saime klassikaaslastega kahenädalaste vahedega kolm korda järjest kokku. Mõtlesin, kas nimetada neid blogis kõiki klassikokkutulekuteks või mitte. Klassikaaslased olid koondunud ümber ühe laua, aga tegelikult oli nurga taga muid inimesi ka, sest see oli kogu õppeasutuse kokkutulek. Mõtlesin, et peaks minema nurga taha vaatama, kes meid õpetanutest on veel elus. Seal lauldi. Mõtlesin, et ma ei laula kaasa, muidu ma rikun viisi mittepidajana laulu ära. Aga ka need, kes laulsid, kaebasid, et nad ei oska.
0 vastukaja:
Postita kommentaar