Eile teatati, et suri minu vanatädi Ann. Kuigi ta oli minu vanatädi, oleme teda nimetanud nimega tädi Ann. Olen öelnud ka perekonnanimega Ann Marksoo.
Annega olen kohtunud peamiselt suguvõsa pidudel. Varem olen kirjutanud mälestusi tema mehest Agost, kellega kohtusin ka maleklubis.
Ann oli geograafia õppejõud. Ükskord vanavanemate pool istusin lapsena peolauas Anne kõrval. Mul oli geograafia üks lemmikaineid ja vist televiisorist tuleva põhjal püüdsin näidata, et ma ka geograafiast midagi tean. Ann minu jutule ei vastanud, aga lõpuks ütles kogu lauale, et ma tema kõrval omaette arutlen. Edasi läks jutt võibolla sellele, et ühte tema lapselast ka geograafia huvitab.
Olen suvitanud ka Anne suvilas Vehendis, samas aias oli ka teiste sugulaste maja. Hiljem on räägitud, et Ago Vehendis ei käinud, tema sõitis suveks oma sünnipaika Põhja-Eestis. Ma uduselt mäletan, et võibolla ma olen siiski Ago Vehendis näinud.
Tartus kohtusin Annega rohkem vanaema kodus, aga olen käinud ka tema enda kodus. Kui minu vanavanaema oli juba väga vana, tuli ta ühel korral Tallinnast Tartusse külla ja tagasi teda enam ei saadetud, ta jäigi Anne ja Ago poole elama.
Aastal 2002 ilmus minu esimene luulekogu. Kinkisin selle ühel päeval oma vanaemale ja järgmisel päeval läksin viima teist eksemplari Anne ja Ago koju. Ann ütles, et ta mõtles, et võibolla tuleb täna külalisi. See võis tähendada, et vanaema oli teda telefoni teel ette hoiatanud. Aga tal oli sel hetkel külas ka üks tema poegadest. Ago luges raamatust luuletusi ette ja Ann ütles, et teda ootab ees huvitav lugemine. Ta kiitis mind selle eest, et ma luuletustes kirjavahemärke kasutan, mitte ei kirjuta kirjavahemärkideta nagu mõned uuemad autorid. Mul on kõik paberraamatud kirjavahemärkidega, aga internetti olen vahepeal siiski riputanud ka kirjavahemärkideta luuletusi.
Ühe raamatu ettevalmistamisel tegin ka Annega koostööd. Tõlkisin paar peatükki Edgar Kandi raamatu jaoks ja Ann vaatas minu tõlke üle. Ta soovitas, et semikooloneid võib asendada punktidega, sest eesti keeles on lühemad laused kui saksa keeles. Tal oli ka muid parandusi, aga tõlge oli selleks ajaks läinud juba minu käest toimetaja kätte, seetõttu ei hakanud ma parandusi oma käega sisse kandma, mõni võis arvesse võtmata jääda. Toimetaja istus ka algul samas ruumis, aga enne jutuajamise lõppu lahkus. Teine peatükk oli mul vist veel tõlkimata ja sain soovitusi arvesse võtta juba tõlkimise käigus. Aga mul oli Annega eriarvamus võõrsõnade osas. Mina olen püüdnud võõrsõnu vältida, nagu on õpetanud isa ja Jaan Tõnisson, Ann arvas, et võiks kasutada, sest see on traditsioon. Mina ütlesin, et võõrsõnad teistsuguste rõhkudega rikuvad luuletuse ära, aga Ann arvas, et tänu võõrsõnale võib leida parema riimi.
Ükskord kirjutas Ann „Ajaloolises Ajakirjas“. Oli avastatud dokumendid, mille järgi minu vanavanaisa sunniti Nõukogude julgeolekuga koostööle, aga Ann kirjutas, et selle paljastusega välja tulnud ajaloolane on allikatest kohati valesti aru saanud. Peolauas ütles Ann, et teda vihastas eriti, kui ajaloolane kirjutas, et vanavanaisa oli agendina viljakam kui akadeemikuna. Autor oli pidanud toimiku numbrit ekslikult köidete arvuks. Suulises jutuajamises oli ajaloolane oma viga tunnistanud. Ann ütles selle kohta, et sellised vead tekivad, kui tahetakse kiiresti publitseerida. Hiljem olen lugenud uudist, nagu see kritiseeritud raamat oleks antud ilma parandusteta uues trükis välja.
Ma blogis ajaloost kirjutades ka kiirustan, muidu läheks kontrollimiseks mitu korda rohkem aega ja selle eest ei maksta. Võibolla Ann ei kiidaks heaks ka mälestuste üles riputamist. Ükskord ta kritiseeris ühte mälestusteraamatut ja ütles, et tema peab kõige normaalsemaks neid inimesi, kes midagi ei kirjuta. Aga mul on kirjutamisvajadus.
Ühes kõnes ütles Ann, et on oma mehega elu hilisematel aastatel palju poliitika üle vaielnud, aga nad on nii vanad inimesed, et ei hakka selle pärast enam lahku minema. Annel olid vasakpoolsemad ja Agol parempoolsemad vaated. Annel oli ka kahju, et pere liikmed nii palju alkoholi tarvitasid.
Ann elas vanaks, aga ta on rääkinud, et ta loodab, et ta väga vanaks ei ela, sest ei ole vaja kannatusi. Ükskord ta ütles, et ta tahaks surra tantsides.
0 vastukaja:
Postita kommentaar