„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 4/2022.
Triinu Paku tõlgitud artiklis teeb Indiast pärit Dipesh Chakrabarty juttu kliimamuutustest ja artikli autorist kirjutab Marek Tamm. Ma uskusin juba 1980. aastate lõpul, et kliima soojeneb, Chakrabarty on sellisele veendumusele jõudnud hiljem. Eestis oli seda võibolla lumeta talvede tõttu paremini märgata. Chakrabarty ei ole ise füüsika spetsialist, aga usub nüüd kliima soojenemist selle tõttu, et loetud kirjanduses valitseb selles osas konsensus. Ma olen küll kohanud inimesi, kes kliimasoojenemist ei usu. Ja mõni on küll valmis uskuma, aga ei mõtle selle katastroofilistest tagajärgedest, vaid sellele, et talle meeldibki soe ilm.
Artikkel läheb vastupidiselt osade ajaloolaste nõudmistele tulevikku, aga tahab ajaloo piire laiendada ka mineviku suunal. Artikli autorile on jäänud mulje, et elukutselised ajaloolased uurivad peamiselt kirjalikke allikaid, aga kliimamuutuste tõttu tulevat vaadata inimest liigina ja uurida teda liigi tekkimisest alates. Ma pole nõus, et inimkonna ajaloo algperioodi ei uuritaks. Meile ülikoolis õpetati, millal inimene tekkis. Ainult et selle aja kohta on vähem allikaid ja seetõttu ei ole sellest võimalik sama pikalt kirjutada kui kirjalike allikate põhjal.
Nagu artikli autor ei ole esimeste kliimamuutuste uskujate hulgas, ei ole ta ka esimene marksismile seljapööraja. Tamm kirjutab, et indialane oli varem marksismi mõju all, aga hiljem eemaldus sellest. Sorokin oskas Marxi puudusi näidata juba varem.
Välismaalasest autor olevat riigist riiki rännanud ja tema teoseid olevat palju tiražeeritud. See tekitab küsimuse, kas ta on loodust rohkem kaitsnud või ka ise ületarbija.
Oskar Poll kirjutab tätoveerimise ajaloost. Ma endale tätoveeringut teha ei laseks, aga silma torkas ka artikli autori negatiivne mõtteviis. Ta kirjutab, et tätoveeringuid ei ole küll teinud ainult kurjategijad, vaid ka näiteks meremehed, aga et ka meremehed on ühiskonna madalamal astmel. Varem olen lugenud romaane, kus poisid unistavad merele minekust ja põgenevad selleks kodust, nad ei mõtle, et see oleks väga madal amet. Ka üks minu klassivend tahtis algkooli ajal saada kapteniks. Kaptenina oleks ta olnud pealegi kellegi ülemus, nagu talle meeldis ka muudes asjades käsutada. Olen lindistanud ka mereteemalisi laule, kus merd ülistatakse. Ühes laulus olid umbes sõnad: „Mere kutse on armastusest vägevam, / tema vastu sa võidelda ei saa“.
Poll ei ole ka tätoveeringute kvaliteedi osas mineviku imetleja, ta arvab, et uuritud perioodist hilisemal ajal on tätoveerimine muutunud professionaalsemaks. Varem olen lugenud mitte küll tätoveerimise teemal, aga kunsti kohta üldiselt, et Hobsbawmi ja Vaga meelest on uuemal ajal kunst alla käinud.
Olen viibinud seltskonnas, kus tätoveerimine on olnud jututeemaks. Seal arvati, et varem seostati tätoveerimist kuritegevusega, aga praeguste noorte hulgas on see populaarsem. Poll näitab artiklis, et varem on olnud Eesti ajal ka periood, mil tätoveerimise populaarsus veel varasema ajaga võrreldes langes.
Reigo Rosenthal kirjutab Tallinna pommitamisest Teise maailmasõja ajal. Ta ütleb, et kirjalikud allikad ei kinnita varasemaid väiteid, et Nõukogude lenduritel oli eesmärk pommitada ka tsiviilelanikke. Artikli autor ütleb, et selline võimalus pole küll välistatud, aga pommid võisid tsiviilelanikke tabada ka ebatäpse sihtimise tõttu. Artiklis öeldakse, et pommitamine toimus ööpimeduses, et oleks raskem lennukeid alla tulistada. Ilmselt oli pimedas ka raskem pommi täpselt visata. Minu meelest varasemad ja hilisemad küüditamised näitavad siiski, et Stalinil polnud ka tsiviilelanike suhtes erilist austust. Artikli järgi olid need sõjalised objektid, mida sihiti Balti jaam, sadam ja Tallinna kesklinn. Neid võidi küll kirjalikes allikates sõjalisteks objektideks nimetada, aga ma kahtlen, kas Tallinna kesklinn oli üleni sõjalisi asutusi täis.
Ivi Tomingas avaldab fotosid selle pommitamise tagajärgedest. Mõne pildi allkirjas, kus on kasutatud sõna varemed, ma kahtlesin, kas see on õige sõna. Kergete purustustega maja ma varemeteks ei nimetaks. Aga võimalik, et teise nurga alt pildistades paistaks purustused suurematena.
Ilmar Vene kirjutab avaessees, nagu jääks saksakeelses tekstis mõte segaseks. Minu kogemuse järgi saksa keeles on mõte täpsemalt väljendatud kui inglise keeles. Vene võibolla võrdleb ladina keelega. Aga ma mäletan ka ülikooli ladina keele tunnist, et lause võib olla kahemõtteline, ühte õpikulauset saavat tõlkida nii „Konsulid proovisid uues sõjas õnne“ kui ka „Uued konsulid proovisid sõjaõnne“.
0 vastukaja:
Postita kommentaar