„Tuna. Ajalookultuuri
ajakiri“. 1/2024. Peatoimetaja Helen Rohtmets-Aasa, toimetaja Madis Maasing.
160 suurt lehekülge.
Eile mult küsiti,
mis oli selle numbri parim kaastöö. Ma polnud selle üle lugemise ajal mõelnud,
aga küsimusele vastasin, et võibolla Helga Pärli-Sillaotsa kirjad.
Põhjenduseks ütlesin, et ma pole kõigega neis kirjades nõus, autor on paljude
asjade suhtes kriitiline, aga ma olen ise ka raamatuid välja andnud ja seetõttu
mul on huvitav lugeda, kuidas ta oma raamatute avaldamise kogemusest kirjutab.
Sillaots oli Eesti-aegne naiskirjanik, kes suri noorelt sünnituse tagajärjel.
Varem teadsin juba perekonnanimega Sillaots ühte teist naisautorit.
Kirju
kommenteerivas artiklis arvab Eve Annuk, et Sillaotsal vedas, et ta ei
teadnud ette oma peatset surma ega teiste perekonnaliikmete rasket saatust.
Kunagi arvasin samuti, et surma oodates võib inimene masendusse langeda.
Psühholoog Tulviste vastas sellele, et inimesed reageerivad väga erinevalt –
mõni langeb masendusse, aga mõni hakkab elult viimast võtma. Praegu arvan, et
surma aega ette teades või oletades saab inimene mõne töö lõpule viia ja liiga
suurtest plaanidest loobuda.
Sillaots kirjutab
kirjades näiteks, et ühe raamatu kaanel trükiti tema eesnime viimane täht
valesti. Talle ei tee see nalja, vaid ta on solvunud. Mõni inimene kirjutab ise
oma nime mitut moodi. Sillaotsa negatiivne mõtlemine avaldub ka selles, kui ta
on kellelegi midagi laenanud, see on lubanud selle asja tagastada, aga
väljalaenaja ei oota tähtaega ära, vaid kirjutab juba enne kolmandale
inimesele, et saab näha, mida sellise inimese sõna maksab. Raamatut avaldades
peab ta kõige tähtsamaks küsimuseks, kui palju ta saab tasuta eksemplare. Mulle
on antud ilukirjanduslike raamatute eest tavaliselt kümme tasuta eksemplari,
aga ma pole seda arvu tähtsaks pidanud, vaid olen juurde ostnud.
Kirjanikest
kirjutab essee koha peal ka Tõnu Õnnepalu, aga tema kirjutiste suhtes ma
olen kriitiline. Teadlased enne uurivad teemat kui midagi väidavad, aga Õnnepalu
teeb lihtsalt oletusi ja tundub pidavat oletusi faktideks. Selles essees oletab
ta, et inimesel jääb meelde üks promill või vähem asju. Minu meelest detaile
ununeb, aga üldistusena jääb rohkem asju meelde. Mulle tundub, et üldistusena
jääb mul kõik meelde. Õnnepalu kirjutab veel, et tema arvates teeb tänapäeva
inimene aastas neljakohalise arvu fotosid. Mul on kõik eelmise aasta fotod
arvutis ühes failis ja nende arv on palju väiksem. Selles failis on täpselt 370
üksust, millest osad ei ole fotod, vaid joonistused. Minu vanemad ei teinud
minu teada ühtegi fotot. Õige ei ole ka, et fotosid ei leia üles. Kui mõni on
huvitanud, siis olen leidnud. Õnnepalu kirjutab ka, et isegi foto nägemine ei
aita hästi minevikku meenutada. Ma mäletan mõnest fotost seda nägematagi, mida
pildistamise ajal räägiti.
Vaidlema kutsub
ka Aivar Jürgensoni artikkel Eestist ida poole väljarändest. Jürgensoni
meelest väljarändamise pooldajad on mõistvad ja vastased mittemõistvad inimesed.
Nii arvab ta, et Jakobson natuke mõistis väljarändajaid, aga Jannsen ainult
hurjutas. Ma olen Jannsenit üle aasta uurinud ja minu meelest Jannsen oli
üldjuhul inimeste vastu sõbralikum kui Jakobson. Jannseni leht ei kirjutanud
mitte, et keegi ei tohi välja rännata, vaid et haridust saanud võivad seda
teha, aga ilma hariduseta väljarändaja võib sattuda suurtesse raskustesse. Mõni
teine on olnud vastupidi eriti ajude väljavoolu vastu.
Jürgensoni meelest
ajalehed otsivad liigselt vähem edukate väljarändajate näiteid. Minu meelest
kui ajalehed seda poleks teinud, oleks raskustesse sattujate arv võinud olla
veel suurem. Jannseni leht kirjutas näiteks, et väljarändajate hulgas on levinud
valearvamus, nagu jagaks keiser neile Venemaal hüvesid. Leht kommenteeris, et kui
keiser tahaks hüvesid jagada, saaks ta seda teha sama moodi Eestis. Jürgenson
kirjutab nagu oleks ümber lükatud, et väljarändajad ei jää uuel kodumaal
eestlasteks. Minu teada on fakt, et kui ka esimene põlvkond säilitab rahvuse,
on järgnevates põlvkondades selle säilitajate protsent juba väiksem. Vahel
unustab emakeele ka esimese põlvkonna väljarändaja.