Meelva loomad

Meelvalt Räpina lähedal oli pärit minu isapoolne vanaisa, aga ta lahkus sealt juba enne minu isa sündi. Aastatel 1986 ja 1987 käisime perega Meelval suvitamas, kui seal elasid Volli ja Milda ning nende loomad.

Esimest korda autost välja astudes võttis meid haukumisega vastu koer, kes oli küüni ees ketis. See oli suhteliselt väike kollast karva koer. Saime teada, et tema nimi on Kessu. Vahel hüüti teda ka Ketu. Lapsed hakkasid minema auto juurest aeglaselt kükakil koera suunas, korrutades: "Kessu, Kessu!" Kui pärale jõudsime, oli ta juba sõbralik. Isa sisenes küüni tagumisest uksest heinahangu võtma. Tema peale ei hakanud koer üldse haukuma. Isa seletas seda sellega, et koer näeb, et ta teeb selle talu heaks tööd. Võibolla oli aga asi selles, et isa oli juba varem Meelval käinud, kui ta leppis kokku, et me võime üldse sinna suvitama minna.

Kessu oli tegelikult üsna kuri koer. Üks tema silm oli vigastatud, sest ta oli ükskord autole kallale läinud. Kui maanteed mööda auto mööda sõitis, siis Kessu alati haukus ja jooksis keti otsas edasi-tagasi. Ühele kohalikule mehele oli ta hambad säärde löönud. Kedagi meie pere lastest ta ka õrnalt sõrmest näksas, kui läksime teda söögi juures segama, vist ise talle süia andes. Aga ma ei mäleta täpselt, kas see oli minu või venna sõrm. Arvatavasti mõlema. Tee käimlasse läks Kessu jooksurada mööda. Öösel ma ei julgenud seda mööda minna. Kui vanaema meil külas käis, pidime koera kinni hoidma, et vanaema ohutult mööda saaks. Aga kui külas käis Tunne Kelam, ütles ta, et koera kinni hoida pole vaja, sest koer saab aru, kes hea inimene on. Kõige sõbralikum oli koer oma peremehe vastu, kelle najal talle meeldis üles hüpata.

Vahel lasti koer ketist lahti ja ta jooksis kaugele. Ühel korral jooksime Pillega talle järele küla teise otsani. Võtsin joostes kaasa koirohu õisi, mida ma aeg-ajalt nuusutasin, arvates, et see annab jõudu. Kui koer oli lahti lastud, tuli ta ka koju tagasi tuua. Ei aidanud, kui teda kaelarihmast sikutada. Aga kui kaelarihma külge siduda nöör, siis koer kuuletus. Võimalus nööri sidumiseks avanes, kui ta tuhnis muti- või hiirekäiku.

Ühel päeval andis üks vend koerale vorstinaha. Perenaine ütles, et ei tohi, koer sööb selle ära, sest sellel on liha küljes, aga ise on see kile, mida koer ära ei seedi. Minu isa vaidles vastu, et see pole kile, vaid maonahk.

Talus oli ka kass. Koer ja kass olid algul olnud vaenlased, aga kui meie neid nägime, said nad juba hästi läbi ja jõid piima samast kausist. Kass lasti õhtuti sahvrisse, kus olid hiired. Need püüdsid põgeneda urgu, aga kass hüppas neile lae alla järele ja sõi ära. Keldrihoones olid rotid, aga sinna kassi vist ei lastud. Aastal 1987 kassi enam ei olnud. Ta oli kadunuks jäänud. Arvati, et rebane sõi ära. Ühel korral käis talus naabrite kass, kelle kohta perenaine ütles, et ta on haige. See pandi kartulikotti ja viidi koju.

Kõige suurem loom talus oli lehm. Koolikirjandis olen öelnud, et ta nimi oli Mari, aga enne kirjandi lugemist ma seda ei mäletanud. Lehmal oli mullikas, kellest ma ei saanud kõrvaga kunagi aru, kas ta nimi oli Vitsu või Pitsu. Teda ka teisel aastal enam ei olnud.

Tol ajal lüpsti Eesti taludes lehma kolm korda ja kolhoosis kaks korda päevas. Umbes siis tuli televiisorist uudis, et esimene kolhoos läks üle kolm korda lüpsmisele. Talu lehma kallal püüdis Pille lüpsmist õppida. Mina jõin erinevates kohtades maal olles lehmapiima, kuigi linnas pudelipiim mulle ei maitsenud. Ema ütles, et kui lehmapiima juua, siis lähevad musklid suureks. Isa täiendas, et suureks, aga nõrgaks. Ja lisas, et ma tema kiuste joon.

Kui autopoest leiba toodi, söödeti üks päts lehmale. Natuke hiljem tuli uudis, et Gorbatšov ütles, et leiva hinda tuleb tõsta, sest see on nii odav, et söödetakse isegi loomadele. Mina imestasin, sest olin hakanud lehmale söötmist normaalseks pidama. Ühel päeval lõikus peremees lehmale ämbritäie tooreid õunu.

Kui lehm karjamaalt ära toodi, läks ta kõigepealt jooma. Ühel korral läks minu vend lehmale tee peale ette ja kukkus vist maha. Peremees peatas lehma puuoksaga. Ta ütles, et kui ta poleks seda teinud, oleks lehm vennal soolikad välja astunud. Hobune pidavat vaatama, et ta inimesele peale ei astuks, aga lehm mitte.

Ühel korral läks lehm lauta viimisel teises suunas jooksu, vist laste süü tõttu. Appi läks minu isa, kes püüdis lehma kinni.

Lähedal tara taga hoiti kolhoosi mullikakarja. Neid ei soovitatud provotseerida. Hoiatati, et muidu võivad nad tara maha murda ja talu lehma surnuks lüia, selle eest, et ta ketis on. Need olid vist kolhoosi veised, kellele viidi ühel päeval ämbriga soola söögiks. Aga võibolla anti ka talu lehmale.

Lindudest peeti talus kanu. Kanad käisid õue peal ringi, aga igale poole ei läinud. Mind huvitas, kas nad võivad mune hauduma hakata, kui mune ära ei korja. Perenaine ütles, et selleks, et tibu tuleks, peab kukk olema. Kukke ei olnud.

Mune varastasid koerad. Seda tegid nii oma talu koer kui ka naabrite koer. Üks neist sõi munad koos koorega ära, teine tegi koore sisse augu ja jõi tühjaks, jättes koore järele.

Kui käisin koos Klausiga seenel, leidsime ainult kaks seent ja söötsime need kanadele. See pidi olema aastal 1987, sest 1986 oli seente korjamine Tšernobõli õnnetuse tõttu keelatud.

Üks vend õppis rääkimist. Ta kasutas kanade kohta sõnu "kokk" ja "koko". Selle hääle järgi, mida kanad ise tegid. Kui vend viis kanadele saia, ütles ta: "Kokk ajaia."

Ühel päeval viskas väike vend maha soolateri. Perenaine valas neile ruttu vett peale, öeldes, et muidu hakkavad kanad nokkima ja surevad ära, sest neil ei ole neerusid.

Varem oli talus peetud lambaid. Aga lammastega oli juhtunud õnnetus. Välk oli maasse löönud, lambad olid olnud raudketi otsas ja surma saanud.

Veel räägiti, et ükskord oli üks hobune ühele selle talu koerale kallale läinud. Perenaine oli aknast näinud, oli läinud õue, aga siis oli koer juba surnud olnud.

Talul oli vanast ajast hobusetall, aga oma hobust siiski enam mitte. Heinaveo ajal kasutati laenatud hobust. Hobust söödeti peost. Aga isa hoiatas, et tagantpoolt ei tohi hobuseid puudutada.

Sama küla ühes teises talus käisime vaatamas eeslit. Mind tõsteti eesli selga, aga tema püüdis mind hammustada. Mind hoiti kinni ja eesel jooksis alt ära. Seal talus oli suur tõukoer. Arvati, et ta päris puhast tõugu ei ole. Tõukoerad olevat sõbralikud, aga see oli perenaisele kolm korda toidu juures kallale läinud.

Meie Meelva talu nimi on Kahrumõtsa, aga karudest ei ole ma seal midagi kuulnud. Oma silmaga olen näinud metskitse. Seal suvitamise ajal tulid ühel ööl metssead kartulipõldu rüüstama. Pärast seda pandi põllule üles hernehirmutised.

Perenaine rääkis, et ükskord oli ta sõitnud jalgrattaga, kui põder teda taga ajama oli hakanud. Tal õnnestus rattaga põgeneda. Teisel korral oli teda rästik taga ajama hakanud, olevat võtnud saba hammaste vahele ja järele hüpanud, aga perenaine oli jälle pääsenud. Rästikuid olevat sealkandis üldse palju, sest lähedal on soo. Üks rästik oli tulnud ka talu õuele ja oli surnuks löödud.

Palju oli putukaid. Kõige rohkem oli kärbseid. Kui enne esimest kütmist sauna ukse lahti tegime, oli see paksult kärbseid täis. Küsisin, miks neid nii palju on. Peremees vastas, et ta võib neid mulle linna kaasa anda. Perenaine lisas sellele midagi rahustavat.

Kärbseid oli ka toas. Ükskord läksin koos perenaisega sohu kärbeste mürgitamiseks kärbseseent otsima. Läksime üle tara, mille taga oli kolhoosi kari, keda ma kartsin, aga nad ei hakanud meie suunas tulema. Kärbseseent me siiski ei leidnud. Ükskord varem olevat leitud, seda oli piimaga keedetud, kass oli piima lakkuma läinud ja ära surnud. Seetõttu oleks seekord pandud mürk kõrgele siibri peale.

Mäletan kahte sipelgapesa. Üks oli suur okastest sipelgapesa metsas. Sealt läksime mööda marju korjama ja ujuma. Selle pesa sipelgate rajale panime mustikaid, mida nad veeretama hakkasid. Teine oli väike mullast sipelgapesa oma õuel kaevu lähedal. Seda vaatasin sageli. Sinna panime putukaid, niisutatud suhkrutükke ja vorstitükke, mis söödi ära. Ühel korral panin ka teo. Sipelgad hammustasid ta surnuks, aga ära ei söönud. Sipelgapesa peale varustamise natuke ka torkisime, et näha, mis seal sees on. Perenaine rääkis, et haiglas olles nägi ta uut Eestisse tulnud parasiiti - Egiptuse vaarao sipelgat. See oli esimene kord, kui neist kuulsin. Aga pärast linna minekut kohe saimegi need koju, kuigi lühikeseks ajaks.

Söötsin Meelval ka kõrvalhoones elanud suurt ämblikut. Talle viskasin lepatriinusid. Lepatriinusid omakorda tahtsin panna lehetäisid sööma, aga siis hammustasid lepatriinu surnuks sipelgad.

Sääski väga palju ei olnud. Kui aastal 1984 Reomäel metsa all suvitasime, oli neid rohkem. Ja kui hiljem Meelva talu endale saime, kasvas heinamaade asemel võsa. Ilmselt selle tõttu on nüüd sääski rohkem.

Ühel päeval nägin, kuidas koer võitles vapsikuga ja tema peale haukus. Mustikaid korjates astus isa vist herilasepessa.

Kui ringi hakkasid lendama kapsaliblikad, käskis perenaine meil need kõik surnuks lüia, et nad taimede peale muneda ei saaks. Tahtsingi seda teha, aga Tunne Kelam mõistis selle hukka, mille kohta on raamatus "Maailmakord" luuletus. Liblikate hävitamise vastu oli ka õde Pille.