Tolmukerad

Oli algamas kiirmale võistlus. Mina võtsin endale mängimiseks laua, mis tavaliselt oli kohtuniku laud. Olime Paides Raivo pool ja valmistusime Tartusse sõitma. Panin vannipõhja äravooluaugu juurde kaks tolmukera. Kui Raivo neid nägi, hakkas ta oma väikse pojaga pahandama, nagu arvaks, et need on tema poja pandud. Võtsin tolmukerad sealt ära, öeldes, et need ei lahustu. Teised olid juba bussi peale läinud. Mina ei läinud lähimasse bussipeatusesse, vaid diagonaalis kaugema peatuse suunas bussile vastu. Läksin mööda Vapramäe metsa rada. Varem oli raja lõpus olnud maakoht, aga täna kujutlesin sinna linna bussipeatusega. Tee peal oli ketis suur koer või mingi metsloom, kelle ma koonupidi eemale lükkasin. Liikusin läbi reas seisvate väikeste majade. Ühe maja otsas ei olnud ust, nii et tuli minna ringiga külgukse kaudu.

Televiisoris näidati, kuidas neegrid läbi Aafrika metsa kõndivad valged lunaraha saamiseks pantvangi võtsid. See oli filmitud ühe pantvangivõetu mobiiltelefoniga ja video oli saadetud internetti. Vangivõtjad võisid sellest õppida ja teinekord mobiiltelefonid ära korjata. Filmija ei saanud algul olukorrast aru ja filmis hoopis metsloomi. Aga siis näidati ka, kuidas neegrite ahelik puude vahelt valgete suunas tuli. Mõtlesin, et hea, et ma seda videost nägin, muidu ma võiks arvata, et ahelik on see, kui kõnnitakse üksteise taga. Neegritega sõlmiti leping, et juhul kui nad pantvangid tapavad, peavad nad laibad välja andma.

Panin kotti koolis vaja minevaid vihikuid. Üks võimalus oli võtta kaasa ainult üks vihik ja kirjutada sinna ained vaheldumisi, siis oleks saanud pärast igaks eksamiks õppides otsida üles vastavat ainet puudutavad lõigud. Aga võis võtta kaasa ka rohkem vihikuid. Ma ei teadnud üldse, mis neljapäeviti viimane tund on, sest seda polnud ma kirja pannud, kuigi päevikus olid teised tunnid olemas. Tahtsin vaadata kellegi teise päevikust. Vaatasin, et minu päevikust on juba üle poole täis kirjutatud, kas õppeaasta on tõesti juba nii kaugele jõudnud. Siis nägin, et tegelikult päevik siiski alles läheneb keskkohale. Oli ajaloo tund. Õpetaja Toompere näitas kastitäit raamatuid, et me teaksime, millistes ametites ajalugu vaja läheb. Sorisin neid raamatuid kulbivarrega. Kui kast järgmisena Kristeri ette jõudis, soris ta neid sama kulbi varrega. Selgus, et ajaloo haridusega saab töötada organisatsioonides. Kirjutasin nende nimed üles, aga tundus, et vigaselt, sest ma kaugele hästi ei näinud. Kristerile ütles õpetaja, et televisioonis töötades on ka ajalooharidusest kasu, sest kui midagi teada, tulevad paremad saated. Tund sai läbi. Krister kirjutas tahvlile andmeid kahe revolutsioonieelse Venemaa partei kohta. Üks parteidest kirjutas oma nime vene ja teine saksa keeles. Partei juhid olid Lenin ja Marx.