Alumine maailm

Üks naine ootas last. Oli kuulda, kuidas laps tema kõhus naeris. Seejärel tekkis kõhu sisse auk ja laps hakkas välja tulema. Aga ta ei pidanud tulema seda teed. Ta tiriti kiiresti õiget teed. Arvati, et sellest lapsest midagi ei tule, sest sünnitus toimus kaks kuud liiga vara. Seetõttu pumbati naisele masinaga midagi sisse, et ta kõhtu tekiks uus laps, kes oleks kohe sama suur. Aga mina hoidsin sündinud last süles ja panin tähele, et ta mitte ainult ei naera, vaid oskab ka rääkida. Ta nimetas Pillet endast rumalamaks. Enda kohta rääkis laps, kui vägev inimene temast tuleb. Keegi ei imestanud enam millegi üle.

Ühele paberile pidid kõik oma allkirja kirjutama. Ühe kirjutusvahendiga kirjutades valgus allkiri laiali. Helen küsis ühe allkirja kohta, milline see oli, aga ma peast täpselt ei mäletanud. Toimus pidu. Mulle kingiti uus kampsun. Alles hiljuti oli üks kingitud, mille olin kohe vana asemel selga pannud. Nüüd kingitu oleks võinud ka panna, aga ta ei olnud nii ilus kui seljasolev. Siis vaatasin, et uus kampsun päris inetu ka ei ole, sest ta on vist siiski ise tehtud, mitte poest ostetud, nagu mulle esimesel hetkel oli tundunud. Meil oli kivisid, mis valguse käes olid tuhmid, aga pimedasse pannes hakkasid helendama. Panime neid laua serva alla, kus nad helendasid. Vaenlased tungisid meie kindlusele peale, aga kindlus avaldas veel vastupanu. Saime põgeneda kindluse tagaseinas oleva augu kaudu. Alla viiva augu alla läks vaenlane vastu. Kindluse olime asutanud, kui olime alumisse maailma tulnud. Nüüd tahtsime ülemisse maailma tagasi minna ja otsisime selleks treppi. Aga ühegi ukse tagant me korralikku treppi ei leidnud. Lõpuks ühe tagant leidsime. Alumisse maailma elama mahtumiseks olime muutunud pisikesteks, ülemisse maailma tagasi jõudes läksime jälle normaalsuurusesse. Aga vahepeal olid ülemisse maailma asunud elama hiiglased. Seega läks meiega nagu Gulliveriga, et kohtusime järjest kääbuste ja hiiglastega. Et hiiglased meile ohtlikud ei oleks, oleksime ka ise hiiglasteks muutuda võinud. Aga otsustasin, et seda ma ei tee, sest mul olid pööningukorrusel raamaturiiulid ja sinna korrusele poleks ma hiiglasena mahtunud.

Ühele inimesele hüpati peale, et miks tal on riiulis ainult eesti kirjandus, Euroopa Liidus peab olema võrdselt kõigi liikmesriikide kirjandust ja vaheldumisi. Mõtlesin, et kui minuga niimoodi õiendama hakataks, käiksin ma läbi kõik kohtuastmed ja läheks Euroopa inimõiguste kohtuni välja. Kui ma seal ka kaotajaks jääksin, peaksin kohtukulude katteks väga suure summa maksma, aga see mind ei hirmuta.

Vaatasin oma blogi. Nägin, kuidas parajasti ilmus ühe sissekande juurde kommentaar. Kohe ilmus kommentaar ka teise sissekande juurde. See oli samalt inimeselt. Ta küsis, et kas ma noormees arvan, et igale küsimusele on kohe vastus olemas. Vastasin, et seda ma ei arva. Kommentaar ilmus ka kolmanda sissekande juurde. Tahtsin seda avada, aga ta ei avanenud, vaid üle blogi joonistusid välgunooled. Tahtsin laadimist uuendada. Aga Henn hakkas minu sõrme väänama. Väänasin tema sõrme vastu. Ütlesin, et enne ma lahti ei lase, kui tema lahti laseb. Ta ei lasknud, vaid ütles, et murrab mu sõrmeluu. Seejuures hakkas ta kõvemini väänama. Lõin talle küüned sõrme. Nüüd lasi ta lahti ja läks minema. Läksin arvutiga Nortonisse, aga see oli ka sassis. Tegin restardi. Nägin arvuti kõrval kahte lapakat ja lükkasin ühe neist arvutisse sisse, küsides, kas need peavad sees olema. Üks väike poiss vastas, et peavad küll, aga ei tohi olla sügaval. Ma olin lükanud sügavale, kust arvuti oli lapaka pooleldi välja visanud. Ekraanile tuli õnneks pilt veel ette. Aga pilt ei olnud ikkagi korras.