Koolis olid uued ajad

Enne tunni algust andsid kaks klassiõde minu kätte ühe vihiku. Nad tahtsid, et iga klassi liige kirjutaks sinna, keda ta armastab. Mõtlesin, et võiks kirjutada: "Igatahes mitte neid, keda ma silmaga näen." Siis otsustasin, et ma ei kirjuta midagi, vaatan ainult, mida teised on kirjutanud. Ja seda vaatan alles pärast tunni lõppu. Tunnis viskas Tristan õpetajale palliga vastu nägu. Õpetaja ütles, kes seda tegi. Tristan tahtis, et õpetaja nimetaks tema nime koos kõrge tiitliga. Minu pinginaabril Sandril oli laua peal üks raamat. Ütlesin, et ma vaatasin algul, et see on minu kirjutatud raamat, aga see on lihtsalt sarnase kujundusega. Pärast tunni lõppu läksin sööma. Selleks läks mul vaja söögitalongi. Vanasti tuli neid kantseleist küsida, aga nüüd olid koolis uued ajad ja söögitalongi sai alati osta sööklatrepi ukse kõrvalt. Need oli pakitud kilekottidesse, kuigi kotis midagi peale talongi ei olnud.

Õppisin Rooma ajaloo eksamiks, aga ei saanud materjali kuidagi selgeks. Kui ma eelmine kord Rooma ajaloo eksamit olin teinud, olin paremini saanud. See tuli sellest, et eelmine kord lugesin lisaks muudele materjalidele õpikut. Praegu õppisin Oudekki kirjutatud materjalidest ja need said mul läbi. Lõpus oli Oudekki kirjutatud näidend, mille tegelased olid antiikaja inimesed. Kõndisime mööda kõnniteed. Mina olin natuke maad eespool ja teised grupis minu taga. Räägiti, et mida pikem maa on käidud, seda pikemaks tee läheb. Ma ei teadnud, kas sellega mõeldi, et varjud lähevad pikemaks või et pärast kauem kestnud kõndimist annab väsimus rohkem tunda.