Trahvikviitung

Olime Pärnus. Ema tahtis Tartusse sõita ja kõndis bussijaama poole. Mina ja üks Pärnu tüdruk kõndisime natuke maad tagapool. See tüdruk oli rohkem venna tuttav, aga täna võtsime üksteisel käega ümbert kinni ja otsustasime, et mina veel Tartusse ei sõida, vaid jään selle tüdruku poole ööbima. Bussijaam võis iga hetk nurga tagant nähtavale ilmuda. Aga kartsin, et oma kujutlusega peletan selle kaugemale. Seni olime kõndinud siseruumides ja bussijaam ilmus nähtavale alles siis, kui jõudsime ruumidest välja. Olin saanud vales kohas üle tee minemise eest trahvi. Trahv oli veel maksmata ja ma ei mäletanud, millal on maksmise tähtaeg. Läksin seda politseijaoskonnast küsima. Selgus, et tähtaeg on juba homme. Olin kaotanud ära trahvikviitungi. Algul mõtlesin lasta uue välja kirjutada, aga oma asjades sorides leidsin siiski vana kviitungi üles. Kohe polnud ma seda ära tundnud, sest olin sinna vahepeal muid asju peale kirjutanud. Nüüd läks kviitung jälle puhtaks. Nõuti, et ma maksaks trahvi Pärnus, sest olin seal üliõpilane. Aga praegu oli suvevaheaeg ja ma viibisin Tartus. Ma ei tahtnud ainult trahvi pärast Pärnu sõitma hakata. Piletiraha oleks tulnud kallim kui trahv ise. Kuna trahv oli määratud hammustamise eest, siis oli politseinik nõudnud, et ma läheksin ka hammast välja tõmbama. Kui ema oli ühele hambaarstile hamba väljatõmbamise vajadust maininud, oli arst kohe öelnud, et ta on nõus emal esihamba välja tõmbama. Tegelikult nõuti minu purihamba tõmbamist. Alles oli mul tõmmatud tarkusehammast ja varsti pidin ka ühte haiget hammast tõmbama minema, niiviisi võis suu väga hõredaks jääda. Politseiniku tõmmata nõutud hammas oli täiesti terve, sest hambaarst ei olnud läbivaatusel selle kohta midagi öelnud. Otsustasin, et seda ma välja tõmmata ei lase. Politseil olid ilmselt kogemused, et tavaliselt hammustatakse sellepärast, et hammas on haige. Tegelikult võis politsei käsu täitmata jätmist lubamatuks pidada. Läksin Riia mäe alumises otsas üle tee. Ülekäigurada oli joonistatud üle autotee diagonaalis.

Oli inglise keele tund. Õpetaja lasi meil kirjutada harjutust. Olin mõelnud, et mina lõpueksamit teha ei oska, mul on grammatika meelest läinud, aga õpetaja antavad harjutused tuletasid selle jälle meelde. Harjutuses oli vaja näidata oma teadmisi. Teadsin, et küsitud luulerida on isa kirjutatud. Teadsin muudki, aga mitte kõike. Ühe osa jätsin päris vahele. Õpetaja tuli ja vaatas, mida ma kirjutanud olen. Ta ütles, et Uku Masing on vale vastus. Vastasin, et ma ei näe, millisest kohast ta räägib ega mäleta. Aga otsisin üles, et oli selline koht kus oli öeldud, et üks kirjandusteadlane hakkas tegelema kellegi pärandiga, mis tekitas probleeme, tuli vastata, kelle pärand see on. Sõnade "pärand" ja "probleemid" põhjal olin arvanud, et kindlasti peab tegemist olema Uku Masinguga, aga mõeldi siiski kedagi teist. Ütlesin, et ma tean rohkem kui pooli vastuseid. Õpetajale võis tunduda imelik, et ma seda suureks saavutuseks pean.