Koor unustas sõnad

Oli esimese jaanuari viimane tund. Mul oli lahti arvutipostkast. Nägin, et ka Helina siseneb postkasti. Selle üle rõõmustasin väga, sest polnud teda ammu postkastis näinud. See, et Helina oli postkastis sellisel ajal, näitas, et ta ei olnud terve uusaastaöö üleval olnud. Ma ei jäänud vaatama, kui kaua ta postkastis on, vaid väljusin ise esimesena. Mõtlesin, et pean Helinalt küsima, mis aadressil talle paberkirju tuleb saata. Olin neid Tallinnasse edasi saatnud, kuigi Helina oli kirjutanud, et ta jättis Tallinna ülikooli pooleli ja astus Moskva ülikooli õppima vene filoloogiat. Ta oli kirjutanud, et talle meeldivad venelased nii väga. Aga võibolla oli Helina minu kirjad siiski kätte saanud, juhul kui ta oli õppimise vaheaegadel Tallinnas käinud. Või oli ta Moskva ülikooli ka juba pooleli jätnud ja elas jälle alaliselt Tallinnas. Mõtlesin, et nägin Helina tänast postkastis käimist vist unes. Aga eile õhtul nägin teda kindlasti päriselt postkastis.

Kui naabrilapsed olid läinud Paide vanaema aeda, oli vanaema küsinud, et kas põrguhääled hakkavad juba nii vara kostma, sest ta sai nende laste vanematega halvasti läbi. Aga ta unustas, et üks neist lastest oli saanud meie sugulaseks. Nüüd ta enam jälle sugulane ei olnud. Vaatasin maleseisu. Mustal oli kuningas vangerdamata, valge pani vankrid e1 ja d1 ning võitis. Aga mul tekkis kahtlus, et must oleks saanud tugevamalt mängida. Otsisin seda varianti arvutist. Arvuti andis palju partiisid. Piirasin otsingut, et leida, kas mõnes partiis on must käinud Rc6, mis tundus olevat kõige tugevam käik. Sõime. Ann ja Kadri tõstsid endale toitu ette. Ema ütles Kadrile, et ta ei võtaks rohkem toitu, kui ta ära jaksab süia. Selle peale pani Kadri osa toitu tagasi, sealhulgas kogu liha. Mina ütlesin, et kust ema teab, kui palju Kadri sööb. Seda kuuldes võttis Kadri jälle toitu juurde. Sõitsin Tallinnasse. Seal käisin alati seoses malega. Tallinnas laulis väike koor. Kooril läksid laulu ajal korduvalt sõnad meelest. Koori liikmetest oli Külli miniseelikuga ja teised pikkade pükstega. Tallinlasi huvitas minu uurimistöö. Mõtlesin, et saadan neile ühte faili liidetult lõppsõna ja kokkuvõtte eesti ja inglise keeles. Jõudsin Tartu tagasi. Mul oli uurimistöö kirjutamine alles pooleli, aga ma polnud sellega enam ammu tegelenud. Olin saanud selle kirjutamiseks 17 000 krooni stipendiumi. Tahtsin kontrollida, ega kirjutamiseks antud aeg ajaliselt piiratud ei ole. Ustav kinkis mulle 15 000 krooni. Ilmselt sellepärast, et talle meeldis minu viimane raamat.