Pikad sõrmed

Tänastest välisuudistest võis lugeda, et mingid inimesed olid tänaval mürgeldanud. Enda arvates võitlesid nad rahu ja armastuse eest. Aga millegipärast tegid nad seda punaste sirbi ja vasaraga lippude all. Neil inimestel soovitan ma mürgeldamise asemel kodus ajalooraamatuid lugeda. Kui ma poleks seda ajaleheartiklit näinud, oleksin ise samuti selle võrra rumalamaks jäänud.

Lugesin ka Vene keisririigi aegseid ajalehti. Seal hoiatas Jaan Tõnisson, et vene talupoegade sisseränne võib tulevikus Eestile ohtlikuks muutuda. See tuletas meelde, et ühes nõukogudeaegseid kollaborante kaitsvas artiklis võrdles Jaan Kaplinski Nõukogude aega Vene keisririigi ajaga. Tegelikult Nõukogude ajal erinevalt keisririigi ajast ei oleks saanud sellised venestamise eest hoiatavad kirjutised ilmuda, enne kui Gorbatšov võimule tuli.

Sõnavabaduse probleem tekkis ka tänases koduses jutuajamises. Tuli jutuks, et häid raamatukäsikirju olevat vähe. Vastasin, et kui minu käsikirju headeks ei peeta, siis muidugi. Selle peale öeldi pahaselt, et ma oskan kõik jutud enda peale keerata. Ma ei saa aru, teisi taga rääkida ei tohi, endast rääkida ei tohi, millest siis üldse rääkida tohib? Võibolla peaksin rääkima oma õpitud erialast ehk ajaloost. Aga kui inimesed poleks enda ja teiste kohta asju kirja pannud, siis ei oleks ajalugu olemas.

Perekonnas tuleb ette ka meeldivamaid sündmuseid. Eile käisime esimest korda vaatamas minu teist vennapoega. Öeldi, et ta on väga oma isa moodi. Mina meenutasin, et tema isal olid sündides väga pikad sõrmed. Selle peale näidati, et vennapojal on ka pikad sõrmed, nagu ämblikul. Aga mina ei osanud nüüd enam nii hästi võrrelda.