Esimene aprill naljadeta

Täna käisid külalised. Ma ei läinud kohe nendega samasse tuppa, vaid enne käisin väljas jalutamas. Poole teest jooksis minu ees üks inimene täpselt sama tempoga, mis mina kõndisin. Kui tuppa tagasi jõudsin, olid külalised alles. Nad rääkisid muu hulgas, et olid püüdnud minu raamatust ära arvata, milline tegelane vastab millisele isikule, aga kõike ära arvata polnud õnnestunud. Neil polnud raamat veel läbi, aga oli plaanis lugeda. Viimastel päevadel püüdsin ajalehti lugeda varasemal kellaajal, et oleks vajaduse korral võimalik neid võrgus kommenteerida, aga täna mul varaseks lehelugemiseks tuju ei olnud. Enne töö juurde asumist kuulasin hoopis muusikat. Kassetil olid väliseestlaste esitatud laulud. Neil oli kerge aktsent juures, aga see tegi laulu isegi huvitavamaks. Viimane laul ei tundunud väliseestlase lauldud olevat. Eile kuulasin läbi ühe teise kasseti, mida ma polnud kunagi varem läbi kuulanud. Seal oli kasutatud sõnadena häid luuletusi, aga viisid nii head ei olnud. Üks viis oli siiski väga hea. Muusika headus sõltub ka kuulajast. Vahel öeldakse, et ilu on vaataja silmas, aga harvem öeldakse, et kuulaja kõrvas. Males ei nimetata ilusaks käiguks mitte seda, mis loob visuaalselt ilusa mustri, vaid ilusat mõtet. Kaotavaid käike ilusateks ei nimetata, väljaarvatud ehk siis, kui nad vastupanu pikendavad. Kõige ilusamateks peetakse vist võidule viivaid kahinguid. Aga on väidetud ka seda, et naismaletajatel on kahju kahida, sest nad hoiavad nuppe nagu lapsi. Ei tea, kas see kehtib ka vahetuste vältimise ehk keskmängu pikendamise kohta. Vahepeal ma püüdsin igas partiis lõppmängu üle minna. Mulle öeldi, et ma arvan, et lõppmäng on kergem, aga et lõppmäng on veel raskem. Lõppmängu läksin ma üle tegelikult sellepärast, et parajasti tegelesin lõppmängude õppimisega. Kui mul ülikool läbi sai, ütlesin, et tahaksin kogu elu õppida. Tegelikult on võimalik õppida ka töö käigus. Ainult et kui tööl on tähtaeg, ei ole põhirõhk õppimisel, vaid valmis saamisel.