Soendatud lusikad

Käisin arsti juures. Mulle oli tehtud kopsuröntgen. Arst ütles, et augud kopsudes suurenevad, ja kui nad on suureks läinud, siis on kopsud läbi. Röntgenipilti ta mulle seejuures ei näidanud. Aga pärast kodus vaatasin, et augud on eelmise röntgenipildiga võrreldes tõesti suuremaks läinud. Nad olid juba üsna suured. Seni olin ennast väga hästi tundnud, aga nüüd läks enesetunne kehvemaks. Ei teadnud, kas see tuli sellest, et pildi vaatamine hirmutas, või olid kopsud tõesti tegelikult läbi. Mõtlesin, et see on halb, kui viin eluiga lühendab. Aga kui lühendab malemäng, siis selle üle olen ma uhke. Meil olid külas ühed väliseestlased. Naisväliseestlane rääkis, et peab iga aasta prille kontrollimas käima, aga ta ei ole seda teinud. Mõtlesin, et selle poolest on ta nagu mina. Ta jätkas, et tal pole raha uute prillide ostmiseks. Mõtlesin, et kuidas tal siis Eestisse sõitmiseks raha oli.

Toimus Oleski raamatu esitlus. Viimase esinejana läks kõnepulti Urmas. Ta ütles, et ma olen talle teema ette andnud, kuhu ta peab välja jõudma. Teemaks oli antiprillid, mille kohta ma olin lisaks pakkunud veel natuke parandatud varianti teise võimalusena. Urmas küsis mult kõnepuldist, mis asjad on antiprillid. Mõtlesin vastuse välja, et see on arusaamise hägustamine. Tõusin vastamiseks toolilt natuke kõrgemale, aga ei tahtnud häält teha ja istusin tagasi. Kui Urmas oli kõne lõpetanud ja tuli minu ette istuma, sosistasin talle vastuse. Korraks läks kõnepulti Niklus. Ta ütles ainult, et kui nemad vangilaagris kannatasid, siis võivad teised ka kannatada. Rahvas nõudis, et ta pikemalt räägiks, aga seda ta ei teinud. Olesk ütles mulle, et sellega on esitlus läbi. Küsisin, kas ma võin minna seda lõpetama. Aga kõnepulti läks hoopis üks naine, kes andis sõna lõpetamiseks isale. Võrdlesin eemalt kahe klassiõe nägusid. Need olid täpselt ühe ilusad.

Mõtlesin hakata pidama poodi, võttes selleks oma esimesel korrusel paikneva korteri ühe toa. Poe uksele mõtlesin panna sildi, et pood on lahti millal juhtub. Võibolla tänapäeva seadused nõuavad kindlaid lahtioleku aegu. Aga vanasti oli poode, kust müüja saatis ostjad välja, kui ta parajasti müümisega tegeleda ei tahtnud. Minu meelest just sellised olid õiged poed. Mina oleks müünud ainult siis, kui tuju oleks olnud, aga vahel ka öösel. Mõtlesin, mida poes müüma hakata. Suurt kaubavalikut ei oleks ma teinud. Poes oleks pidanud olema mahla, mida soovijatele klaasiga juua anda. Saabus kaks noort ostjat, üks meessoost ja teine naissoost. Nad tahtsid süia. Seda tuli soendada. Naismüüja soendas kisselli ja kaks lusikat, jättes kolmanda külmaks. Sööma pidime hakkama mina ja mõlemad ostjad. Algul sirutasin ise lusika soenduse suunas, aga kui portsud ette anti, ütlesin, et mulle pole soendatud lusikat vaja, sest see läheb kisselli sisse torkamisel ka soojaks. Meesostja ütles, et tema meelest pole ka lusikate soendamist vaja. Mõlemad naised ja meesostja väljusid poest. Nägin aknast, kuidas naismüüja tundus rinnad paljaks võtvat, aga täpselt ei olnud näha, sest ta oli teist pidi. Ostjad kõndisid temast eespool, aga meesostja keeras ringi ja vaatas teda. Siis keeras naismüüja näoga akna poole. Tal oli kummalgi pool rindade asemel joogipakk ja keskel üks rind. Tegelikult oli arvatavasti vastupidi, aga see oli maskeering. Nad läksid minema. Kuulsin, et läheneb keegi teine. See oli ema. Ta küsis, kas ma magasin. Ma ei vastanud midagi, sest magasin ka praegu. Varsti pidime ära sõitma. Kartsin, et kui on vaja teele asumiseks üles ärgata, ei oska ma ärgata.