Helendav kuul

Kõndisin pimedas käpuli üle Toomemäe. Ühe värava ees nägin helendavat kuuli. Võtsin selle kätte. Parajasti tuli väravast üks inimene. Ütlesin: "See on selle maja oma," ja panin kuuli sinna, kust olin ta võtnud. Jõudsin Raekoja platsile. Kuna olin käpuli, hakkas minu poole tormama kolm vene poissi, et kallale tulla. Aga helendav kuul lendas mulle järele ja peksis need poisid laiali. Kuul jäigi mind saatma. Läksin temaga pimeda turuhoone koridoridesse. Lisaks kuulile tekkisid vahepeal temaga seotud inimesed, kes minuga rääkisid. Kui ma käitusin hästi, oli kuul minuga, aga iga kord, kui ma midagi halba tegin, ta eemaldus. Ma ei teadnud siiski ette, mis on hea ja mis halb. Ma ei teadnud, mida ma pean tegema, et kuul muutuks minu osaks. Läksin Raekoja platsile tagasi.

Mängisin pika male turniiril Niklusega. Mäng jäi pooleli ja ma sain võidu. Järgmisel korral näitasin, kuidas ma oleks edasi mänginud. Sain nii mitu enametturit, et vastane alistus ja sain teise võidu. Ma kindlasti sellepärast võitsingi, et mängisin kiiresti, nii et vastane ei saanud ka süveneda. Ja selgus, et teisel korral ei mänginudki ma Niklusega, vaid omavanuse vastasega. Ja see teine võit ei läinud arvesse. Mina olin tahtnud juba öelda, et varsti ma lähen turniiri juhtima. Mul oli enda arvates olnud kolmest mängust kaks punkti. Seni olin mänginud valgetega, aga järgmises voorus, mis läks arvesse, olid mul mustad. Käisin varakult Lb6. Esimesel hetkel tundus, et mul on hea seis, aga tegelikult ähvardas mul lipp varsti kinni jääda. Ma vähemalt ei löönud etturit b2, et vanker mu lippu ründama hakata ei saaks. Teine vanker siiski ründas. Kaotasin. Nüüd olid mul ainult pooled punktid. Istusin ruumi tagumises otsas akna all. Üks naismaletaja tuli ja andis mulle ankeedi, et ma selle ära täidaks. Sinna tuli kirjutada, mida ma järgmiseks teen. Kirjutasin, et lähen ilma millelegi mõtlemata koju, seal ütlen kellelegi, et loodan varsti turniiri juhtima minna, söön õhtusööki ja lähen magama. Tundsin ennast juba praegu unisena.