Kuidas ma trenni läksin

Algul mängisin malet endast vanemate inimestega, kes mind õpetasid ja andsid mulle võidu. Esimesena mängis täiskasvanutest minu vastu malet tõsisemalt minu kabemängijast onu, kellele ma kaotasin. Eriti masendav oli, et kui mina pikalt mõtlesin, luges tema hoopis ajalehte, aga ikkagi võitis. Tagantjärele olen aga rahul, et jõudsin juba selles partiis lõppmängu välja.

Aastal 1986, kui olin 9-aastane, kolisin uude korterisse, kus kõrvalkorteris elas umbes minu vanune ja natuke noorem Jan. Tema ema kutsus meid tema poole mängima. Esimene mäng oli mootoriga mängurongi sõidutamine, aga Jani huvitas ka male. Ta olevat mänginud oma emaga, et tema on Kasparov ja ema Karpov ning karjapoisi pannud. Kuna mulle oli õpetamisega võite antud, arvasin enne esimest partiid, et mina olen tugevam, aga tegelikult ma ei saanud vastu. Ühes partiis käis Jan 1. e4 peale 1... d5. Ma olin maleraamatutest lehitsenud ainult "Malekooli" esimest köidet, kus kõik avangud algasid käikudega 1. e4 e5, seetõttu väitsin ma veendunult, et d5 ei tohi käia. Hoolimata sellest, et olin mänginud partiisid ka käikudega 1. d4 d5. Vastane võttiski käigu tagasi.

Klassivendadest mängisin mõned partiid Kristeriga, kes käis lühikest aega maletrennis, aga mitte spordikoolis Rei juures, vaid maleklubis Marksoo juures. Kaotasin ka talle. Ta ütles, et ma mängin umbes sama tugevalt nagu tema noorem õde. Ühel päeval helistasidki Krister ja tema õde, et ma selle õega malet mängima läheksin, aga ma ei läinud.

Kuna ma kõigile kaotasin, siis hakkasin aastal 1989 lugema Kerese "Malekooli". Seda nähes ütles isa, et malet mängitakse elavate vastastega, mitte üksi. Tegelikult oli ta ise koju maleraamatuid muretsenud. Tol ajal tahtis isa minuga vahel kabet mängida. Mulle tundus kabe igavam. Ühel päeval ütlesin, et ma tahan malet rohkem. Mängisimegi siis malet. Isa lubas mul ühe kaotava käigu tagsi võtta ja nii sain tema üle esimese enamvähem väljateenitud võidu males. Olime Paides ja isa ostis ajaleheputkast mulle ühe "Eesti Malelehe" numbri, öeldes, et putkas on teised numbrid ka müügil. Läksin ostsin ka need, puudu jäi vist ainult üks number. Paidest laenasin veel raamatu "Avangute teooria", mida ma pole siiamaani tagasi viinud. Neil päevadel mängisin kodus erinevate vastastega vahelduva eduga.

Ago Marksoo on minu vanatädi mees ja neil päevil oli ta Tartu Maleklubi esimees. Ühel peol ütles minu ema talle, et ta mind maleklubisse võtaks. Olin ka ise mõelnud maletrenni minekule, sest koolis nõuti, et mingis trennis peab käima. Ühel päeval aasta 1990 kevadel läksingi maleklubi ukse taha. Seal oli palju uksi ning ma ei teadnud, millisest tuleb siseneda. Mingeid hääli ei olnud kuulda. Läksin tuldud teed tagasi. Maja ees sõitis väike poiss lastejalgrattaga ja ütles mulle: "Ära käi siin majas. Siin majas elab kuningas. Mina olengi see kuningas. Käi parem mõnes teises majas."

Järgmine kord läksin maleklubisse koos emaga, kes oli käinud seal varem Tarmo Pässile oma sõjaväepiletit loovutamas. Seekord läks paremini. Mängisin Agoga ühe õppepartii, mis lõppes minu võiduga, aga jälle tänu õpetamisele. Ago laenas mulle Fischeri algajate ülesannete kogu ja suunas spordikooli edasi. Sel päeval kirjutasin kodus kalendermärkmikusse: "Maleklubis käidud. Onu Ago peaaegu võidetud." Fischeri raamatu töötasin kiiresti läbi. Eriti uhke olin selle üle seetõttu, et raamat oli inglise keeles. Aga kooliülesanded jäid seejuures tegemata, mistõttu inglise keele õpetaja küsis mult neil päevil: "Kas sa inglise keelt enam üldse ei õpi?"

Kui ma esimest korda spordikooli läksin, oli seal parajasti tüdrukute meistrivõistluste autasustamine. Pidin teisel päeval tagasi minema. Esimene vastane, kellega ma spordikoolis mängisin, oli Kermet, kes käis seal juba varem, aga kellest ma olin juba esimesel päeval tugevam. Trennist leidsin eest ka kaks tuttavat koolivenda. Üks oli minust kaks aastat noorem Anto, keda teadsin tema lühikese kasvu ja hea kaklemisoskuse järgi. Teine oli klassivend Jürgen. Kummastki ma varem ei teadnud, et nad maletrennis käivad. Jürgenist olin seda siiski kahtlustanud, sest kui eesti keele töövihikus esines sõna "kahima", siis küsis Jürgen õpetajalt, mida see tähendab, ja vastuse peale, et etturi löömist või etturiga löömist, tegi iroonilisi märkusi.

Trennis lahendasin algul ühekäigulisi matte. Tegin neid sada tükki ühe trennikorraga. Mul soovitati võtta tagantpoolt raskemaid ülesandeid, aga need olid jälle liiga rasked, nii et vaatasin sageli vastused ära ilma neid ise välja mõtlemata.

Esimene võistlus, kus ma osalesin, oli Paide-Tartu matš. Enne mängima minekut tõusis mul äkki palavik ja sama kiiresti see vist ka kadus, nii et läksin ikkagi mängima. Teel maleklubisse hakkas mul süda valutama, mis oli minu elu esimene südamevalu. Mängisin Tartu viimasel laual. Olin kõigist osavõtjatest ainukesena ilma järguta. Vastane küsis, kuidas ma saan võistlustel osaleda, kui mul järku ei ole. Kuigi olin vangerdamise reegleid õppinud, kukkus mul pikk vangerdus ikkagi valesti välja - liigutasin vankrit esimesena ja veel valele väljale. Üks täiskasvanu nägi pealt ja nõudis, et ma jätakski vankri sinna ja paneks kuninga tagasi. Tegin ka muid vigu ja kaotasin. Paide oli üldse Tartust tugevam, sest seal oli male kooliprogrammis.

Väljaspool trenni mängisin uuesti ühe partii Jani ja ühe Kristeriga. Sain mõlema vastu viigi. Veel mõni aeg hiljem mängisin Kristeriga veel ja siis ma teda ainult võitsin.