Et päike aknasse ei paistaks

Läksin bussipeatusesse, aga mul ei olnud piletit. See tähendas, et bussi tuli siseneda eesuksest ja osta pilet juhilt. Aga ma ei leidnud täpset raha. Suurema rahaga maksmine oleks olnud bussijuhi aja raiskamine. Läksime bussipeatusest jala edasi. Buss tuli samal ajal ette ja sõitis ära. Ütlesin, et ma ei näe, kui buss tuleb. Siis mõtlesin, et ma tulin välja ju selleks, et jalutada, mitte selleks, et bussiga sõita.

Olin hakanud väljasurnud listidesse kirju saatma. Minu kirjadele vastati ja nüüd oli hakatud veel saatma teateid lähenevate ürituste kohta. Selliseid teateid olid need isikud saatnud vahepeal muudesse listidesse, aga kui mina need listid meelde tuletasin, saadeti ka sinna. Olime maal. Vennad hakkasid linna sõitma. Mulle taheti anda autojuhtimistunde. Mõtlesin, et mina ei tohi sellist tundi võtta, sest ma vajutaks esimesel korral liiga kõvasti gaasipedaali, nii et põrutaksin kohe kuskile otsa. Aga lahendus oleks vist olnud, et panna autole raskem käik sisse, nii et ta ei saa kihutada. Oli päikeseloojang, aga meie aknasse ei paistnud päike kunagi, sest vastasmaja jäi ette. Siis märkasin, et kahe maja vahelisele õuele paistab päike küll. Meie maja oli ilmselt meelega sellisele kaugusele ehitatud, et päike aknani ei ulatuks. Aga päike sai vist maja soendada ka siis, kui paistis akna alla seinale. Kõndisime pallimänguplatsile. Mina kõndisin kõige taga. Mõtlesin, et võidakse öelda, et ma teen kõike ainult teiste järgi, seetõttu keerasin lõpus natuke teist moodi ära. Valmistusime jalgpalli mängima. Öeldi, et on lubatud mängida ka palli nurgas kinni hoides ja kätega mängida. Mõtlesin, et palli nurgas hoidma ma hakkan, aga kätega mängima eriti mitte, muidu pole see õige jalgpall.