Loomade tegelik pale

"Eesti Päevalehes" ilmus artikkel, et hiljuti avastati, et loomad näevad tegelikult teistsugused välja kui arvatakse. Juures olid ka fotod. Enamusest loomadest oli varem arvatud, et nad on sõbraliku näoga, aga nüüd näidati, et tegelikult on nad kiskja näoga, sest nende näol on ees veel inimese silmale nähtamatu osa. Seevastu türannosaurusel uue avastuse järgi ei olnudki metsik nägu, vaid hoopis naeratav. Algul mõtlesin, et viimasel ajal läheb teadus väga kiiresti edasi. Siis ütlesin, et kirjutatu ei saa tõele vastata, sest see oleks vastuolus mõõtmisteaduse, kompimise ja varjutamisega. Kui just nähtamatu osa ei olnud valgust läbilaskev, aga kompides oleks ikkagi pidanud tundma tegelikku pinda. Arvatavasti oli "Eesti Päevalehe" ajakirjanik lugenud mõnest teisest lehest aprillinalja ja polnud aru saanud, et see on aprillinali. Nüüd oli esimene aprill juba möödas. Mõtlesin kirjutada selle kohta oma blogis sissekande pealkirjaga, et "Eesti Päevaleht" ajab jama. Sissekande sildiks mõtlesin panna "loomad".

Olin psühhiaatri vastuvõtul. Rääkisin, et sain eile kirja sellelt psühhiaatrilt, kellele patsient korteri kinkis. Minu psühhiaater vastas, et kui tema nõusoleku andis. Mina olin oletanud, et kiri läks kõigile Eesti inimestele, aga nüüd paistis, et ainult psühhiaatrilistele patsientidele. Kirjas oli selgitatud, kuidas lugu tegelikult oli. Ma ei saanud täna millestki rääkida, sest vastuvõtt toimus teises ruumis kui tavaliselt. Psühhiaater vaatas läbi vigadeparanduse, mille olin kirjutanud eelmisel korral läbi vaadatud kirjaliku töö kohta. Ta märkis uuesti kaks kohta veaks, mille oli ka eelmisel korral märkinud. Need kohad olin jätnud samaks, sest olin neis lausetes muid kohti parandanud, aga selgus, et tuli parandada rohkem. Või minu meelest need kohad siiski ei olnud vead. Mängisin psühhiaatriga malet. Varem oli alati tema võitnud, aga viimasel ajal lõppesid kõik mängud minu võiduga. Neile vastastele, keda ma võistlustel enamasti võitsin, ma vahel mõned mängud kaotasin ka.