Muusikast ja joonistamisest ning mürgist

Üks klaastaldrik oli pill. Toomas Õ. mängis sellel, puhudes läbi taldrikuserva lainetuse. Järgmisena mängis K. Sander, kes pani taldriku kummuli ja kasutas seda löökpillina. Kui tema oli ära mänginud, võttis taldriku uuesti Toomas Õ., kes ütles, et talle meeldib ikka rohkem puhuda, ja hakkas jälle puhuma. Ütlesin K. Sandrile, et tema maitse on rikutud, sest ükskõik kuidas mängida, tuleb puhudes ikka parem hääl kui löökidega. K. Sander vastas, et maitsed on väga erinevad. Joonistasin tahvlile mõned pildid. Minu pahameeleks pühkis üks vanema klassi poiss need sealt kohe ära. Aga kui tahvlilapi jälg kuivas, siis selgus, et ta oli tahvlilapiga joonistanud uue pildi, mis oli minu joonistatuga võrreldes peenem ja realistlikum. Üks noorema klassi poiss hüüdis uue pildi ilmumist nähes: "Põleb!" Minu arvates ta poleks pidanud seda hüüdma, sest niimoodi võis keegi arvata, et on tulekahju. Aga kui pilt edasi kuivas, kustus ta uuesti. Väike poiss ütles nüüd sama valju häälega: "Enam ei põle." Tahvlile hakkas joonistama Martin. Ta tegi seda lõdva käega ja väga osavate liigutustega. Pildi joon sarnanes tema väljavenitatud käekirjale. Tema pilti kritiseeriti, et see kordab ühte ja sama motiivi. Aga üks esimese klassi poiss joonistas ainult rõngaid, kuigi see oli ka üsna hea pilt. Öeldi, et ta kasutas joonistamisel ainult ühte värvi. Helen küsis seda kuuldes, et mis mõte sellel siis on, millest pilt niimoodi räägib. (Kui järgi mõelda, kasutasid ka teised tahvlile joonistajad vaid ühte värvi, aga selle peale siis ei tuldud.) Tahvlile joonistasid veel erinevad inimesed. Mul kadus endal joonistamisisu üldse ära, sest kõik joonistasid nii, kuidas mina ei oska. Kuigi teoreetiliselt ma teadsin, et minu pildid on teises mõttes head. Peep oli joonistanud paberile värvilise pildi. See oli ebakindla joonega, aga õpetaja arvates väga ilus. Õpetaja sõlmis Peebuga lepingu, et see pilt ripub joonistamisklassi stendil poolteist aastat. Erinevate sinna riputatavate piltide puhul sõlmiti erineva tähtajaga lepingud.

Ühe algelise rahva kohta räägiti, et selle liikmed abielluvad oma lähisugulastega. Seda järeldati sellest, et tseremoonia läbiviia nimetas keelt, milles ta paaripandavatega rääkis, nende mõlema suguvõsa keeleks. Selle kohta oli ka teine teooria, et tseremoonia läbiviija kasutas vaatlust. Surmamõistetule tehti pea sisse auk, aju võeti välja ja selle asemele pandi küünal. Kui surmamõistetut kongist välja toodi, jälgis vaatleja luuki, kust surmamõistetu läbi pidi minema, nii et vaatleja sai vaadata tema valgustatud peaõõnsusesse. Inimene tapeti nii, et teda torgati teritatud ja mürgitaimedega hõõrutud kepiga. Seejärel toimusid surnud värviliste munade matused. Ühe mustriga mune oli üle ühe, mis näitas, et üks ja sama nõid oli mürgikepiga tapnud üle ühe inimese. Valmistusin ühte muna ehk taime sööma. Küsisin emalt, kas värvilisi kohti võib ka süia. Ema vastas, et eukalüpt on ju mürgine. See tähendas, et ka mind oleks võinud äärepealt surm tabada. Kõik värvilised laigud tuli muna küljest enne söömist ära lõigata.